Trimmer

Kell oli pool üksteist õhtul, kui minus tärkasid ematunded.  

Lapsed olid läinud ülenaabrite juurde. Tee naabertaluni oli aga nii rohtu kasvanud, et seal pidi kahlama kõhuni sees. Vald seda teed ei hoolda. Autoga sõidame teiselt poolt, oma küla kaudu. Ega seegi tee pole suurem asi, kuid parem siiski.

V. kinkis mulle kunagi trimmeri. See pidavat olema "naiste trimmer", kerge käsitleda ja lihtne hooldada. Muidugi teab igaüks, et tegelikult on trimmer üks hirmus loom, olgu ta naiste või mis tahes. Aga täna otsustasin selle trimmeriga üle pika aja sinasõprust sõlmida. Mulle tundus, et nii on lastel toredam öö hakul sõprade juurest koju tulla. Äkki tekib lausa oodatud-olemise tunne!

Võtsin riista ettevaatlikult kuuri alt välja. Teadsin, et pean esiteks midagi on-asendisse sättima ja seejärel viis korda mingit pehmet nuppu pumpama. Mingisuguse lüliti teadsin veel olevat, mis ühte või teist asendit nõudis, aga see nõue jäi esialgu varjatuks. 

Asja käivitamine võttis ilmatuma aja ja suure hulga närvirakke. Imelik, et keegi üldse sellise juraka välja suutis mõelda, mis keerlevate tamiilidega rohtu tapab! Aga seal ta siis järsku mul plärises, nagu homset poleks. Uskumatu lärm!

Avastasin alles trimmeri tööhääle taustal, et minu ainuke riideese, mille ematunde tärgates kiiruga selga olin toppinud, oli üks pikk roosa kampsun. Tööriista ei olnud aga võimalik enam välja lülitada, muidu oleks kogu see jama alanud otsast peale. Nii ma siis rügasin, roosa kampsun paljal ihul. Kell oli kolmveerand üksteist. Minu põhiline mure oli see, et keegi ei näeks, sest sel kampsunil pole nööpe ja ta hõlmad kippus kangesti lahti. Trimmeriga pool-alasti naine poleks eriti normaalne vaatepilt. Kes siis niimoodi niidab!

Trimmerdasin ära poole tee pikkuse lõigu. Rohkem ei jaksanud. Kell oli viis minutit üksteist läbi. Lõpetades olin pool-kurt ja mu käed värisesid nagu parkinsoni-tõbisel. Naiste trimmer oli muidugi oma töö edukalt ära teinud ja lapsed panid trimmeridatud lõiku koju tulles isegi tähele! Tundsin, et ma olen erakordselt tubli ja saan kõigega hakkama. Ometi otsustasin ülejäänud lõigu osas töömehe kasuks. 

Trimmer punane mootori-osa haakus küll mu tulipunaste küüntega, aga kuulge, kõigel on ikkagi piir!

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 

Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 

Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 

Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.

Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 

Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?

Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 

Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.

Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...

Minu nahas olemine

 "Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."

Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest. 

Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt. 

Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused? 

See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu  ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.

Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.

Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin. 

Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...

Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma. 

Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?

Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.

Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas

suure kivi all.

Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 

aga ennäe!

Ta kondid olid juba täiesti kanged

ja mõtted pimedusega löödud.

Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,

võttis vastu ja oli tänulik.

Isegi kiitis. 

Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.

Viskajal oli sitt iseloom,

helde ja sugestiivne.

Aga kui tüdruk teda august hüüdis,

siis kiirustas minema,

Vist kartis, sest nii

ju tegelikult ei tehta. 

Tüdruk kraapis küüntega mulda

edasi, teadmises, 

et hüüda ei tohi, muidu 

jäetakse üksi. 

Väljapääsuiha võttis järk-järgult

võimust.

Kraapimise ja rabelemisega

Kasvatas tüdruk luudele liha,

turjale tugevust,

meelele kindlust.

Ja kui ta siis ükskord tõusis,

siis ennäe!...

kivi polnudki enam koopasuu ees.

Keegi oli selle ära veeretanud.

Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!

Rõõmuhüüdega.

Kuku!

Nüüd tohtis tüdruk hüüda.

Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 

Hüüdis veel.

Kõik rõõmustasid ta üle.

Siis hüüdis: ahoi, sina, 

kes viskasid koopasse kosutust,

kus sa oled, vaata sina ka!

Kadunud.

Hüüda poleks tohtinud. 

Häh...

Näe, päike! Ometi päike!

Kui tore on päriselt olemas olla...

Kojutuleku eel

Mida aeg edasi, mida kojusõidule lähemale, seda halvemini ma ennast tunnen. Ma ei tahaks siit veel ära minna. Tahaks, nagu eile õhtul, kihutada elektritõukerattaga mööda pimedat rannapromenaadi, kuna säärases kihutamises, nagu näiteks ka mäesuusatades või paraplaaniga tuulel end kanda lastes, kaovad kõik mõtted. 

Öeldakse, et mõtelda on mõnus. Vahel on palju mõnusam mitte mõtelda. Sain sellega siin suurepäraselt hakkama. Tean, et kodus ei saa.

Miskit ei muutu. Aga muutus oleks hädavajalik. Töö, pilli harjutamine, trenn, kodu, laste vajaduste eest hoolitsemine, söögitegemine, koristamine, pesupesemine, millalgi veel lugemine, et suudaks ka ise kirjutada, enese eest hoolitsemine, sest korrastatud ümbrus ja korrastatud välimus peegeldab ka sisemaailma- see kõik on paras väljakutse. Mis neil viga, kel aega laialt käes! Ja neil, kel partner toeks. 

Aga mina olen plindris. Mulle tegelikult meeldib, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldiks. Olen mõelnud, et nn välise hoolitsuse osas olengi olnud üsna hoitud. Lapsepõlves olin üsna poputatud laps. Kuigi elasime mu esimestel eluaastatel kellegi kapitagustes, siis seda aega ma ei mäleta. Juba viiesena kolisime Ülemiste järve kaldale ja sealt alates tuli priviligeeritud lapsepõlv, imedemaa, fantaasiaküllasus, mälestusterohkus. 

Ka suhetes on olnud aegu, kus olen tundnud nn välist hoolitsust. Kasvõi see, et kütusepaak on alati täis või et mu kingad ja saapad on läikima löödud või et ma ei pea muret tundma koristamise pärast. Aga see kõik tundub tühine, kui ei ole nn sisemist hoolitsust. Kui kõik hea, mis tehakse, on otsekui žestina, vihasõnumina. Nagu kingitus, millele on hinnalipik külge jäetud. 

Ma ise olen ka hoolitseja. Aga teen seda möödaminnes, muuseas. See on minu jaoks loomulik, pole kõneväärt. Vaid praegu, kui sellele mõtlen, peatun korra. 

Ühesõnaga, kuna mulle meeldib, et mu eest hoolitsetakse, siis olen suletud ringis. Pean seda ise tegema. Pean endale võimaldama sportimist, spaaprotseduure, vaimset lõõgastust, gurmeed, kultuurilist meelelahutust, reise. Kui ma seda ei teeks, läheksin hulluks. Töö-kodu-lapsed rutiin kõrvetaks mind veelgi hullemini läbi, kui mõningane pingutus hinge ja keha, ühesõnaga tähendusrikka elu heaks. 

Öeldakse, et enesega tuleks nii hästi läbi saada, et ka üksi olla oleks hea. See on jälle koht, kus olen plindris. Olen nüüdseks olnud aastaid üksi. Jah, see on mõneti isegi hädavajalik, aga ometi pole see vähendanud igatsust partneri järele, kellega koos paljud asjad võiksid olla veelgi toredamad. 

Kaasan palju ka lapsi, aga esiteks, ma ei tohi neid liialt enese küljes hoida, sest nende iga nõuab üha suuremat vanematest eristumist, teiseks, saan neile olla küll õpetaja ja juhendaja, kuid igatseksin ka võrdväärset vestluspartnerit, et kogetu üle mõtteid vahetada. 13-aastased seda ei suuda. Ei peagi. 

Olen tohutult tänulik. Aga ometi olen ka kurb. Saan hakkama. Ja ometi ei saa kohe üldse. Ma tean, et see kiri on lihtsalt kiri. Et mul pole mõtet kirjutada midagi enamat, midagi konkreetsemat. Et lahendus kindlasti on, kuid mitte kohe ja praegu. Võibolla alles siis, kui lapsed on kasvatatud-koolitatud. Aga jama on ka selles, et mina olen ju nii kohutavalt kärsitu...

Närvid

 Koroona viis mu närvid. Ega ma ennegi just kõige rahulikumate hulka kuulunud, kuid enne suutsin oma rahutust vähemalt varjata. Nüüd aga, peale Covidit, on asjad õite hullud! Nüüd olen nagu püss. 

Ma saan oma hullusest ise aru küll- aga vaat pidurdada ei suuda. Nagu mul klientide seas neid lühikese süütenööriga tüüpe vähe oleks! Siiani olen nende pöördesse mineku peale heatahtlikult naeratanud. Nüüd aga, kui asi minusse endasse puutub, kaob igasugune naljatuju. Ilma pidurdusprotsessita inimloom on ju puhta sooda, ütlen ma teile!

Ah et kust ma tean, et see just koroonast on? Vaadake, see koroona on selline nüansirikas tõbi- muudab väsinuks, tardunuks ja päris andetuks! Kõige jubedam tundub mulle see, et ma ei oska enam isegi kirjutada! Jah, ka praegu, kui neid ridasid siia trükin, olen kahtleval seisukohal, kas need laused üldse kuhugi kõlbavad. Ühest küljest tundub nagu, et kõlbavad küll, teisalt aga närib hinge kuri kahtlus. Sest näiteks luuletusi ma praegu küll kirjutada ei oska. Mul on mustanditena kaks geniaalse algusega luuletust, aga peale Covidit ei suuda ma neile ridagi lisaks luua. Äkki see jääbki nii?

Nii et Covid teeb väsinuks ja suretab loovuse. See omakorda ajab hullult närvi. Kes siis ikka sooviks olla tuim kui tukunui? Noh, kui mõni on säärane loodud, siis ehk veel. Aga mina ju pole! Mu jaoks on looming ja päevade tähendusrikkus ülitähtsad elamise juurde kuuluvad komponendid. Olen praegu niisiis otsekui lõksus. Ja siin lõksus ma omaette närveldangi. 

Valetan. Lapsed küsisid, kas ma rahulikumalt ei oska. See on tunnistus, et nemadki märkavad. Muide, ma ei mäletagi, mismoodi see "rahulikumalt" käis. Äkki nüüd jääbki nii? Äkki vaatangi edaspidi end otsekui kõrvalt, tunnen, et on jube häbi, aga midagi muuta ei suuda?

Eile õiendasin loomaarsti abilisega, kel on ilmselt mitu Covidit järjest olnud. Tajusin temaga mõningast sarnasust. Kuigi ta on peast puha soe ja räägib minuga nagu õiendav ema 5-aastase paharetiga, tekitab see minus hirmu. Äkki olen ise samasugune, aga ei mõista? Mul pole ju närve ollagi! Äkki kiljun hullunult, nagu temagi- ise arvates, et räägin rahulikul toonil?

Kes annaks adekvaatse hinnangu?

Muudatused

 Mulle eneseabiõpikud eriti ei istu. Igaühest neist koorub välja mingi omapärane tõde, mida mina justkui veel ei teadvat, aga mille jälile kindlasti jõuan, kui raamatu kaanest kaaneni läbi töötan. Et need raamatud arenevad hästi pikaldaselt, olles ilmselgelt kirjutatud ääretult aeglase taibuga inimestele, jõuan alati viimastest peatükkidest pointi ära piiluda- seda loomulikult enne, kui poolgi suurest tarkusest omandatud. Heureka-efekti pole kunagi saabunud. Sest seda pole olemas. 

Heureka-efekti saab ainult igaüks ise oma ellu tekitada. 

Täna viidati jälle mingile taolisele õpikule. Ma ei jätnud meelde, mis selle nimi on, küll aga viskasin kiire pilgu peale lühikokkuvõttele ühest peatükist, kus väideti, et inimene ei ela tihtilugu oma elu, vaid rolli, mis on loodud teiste, teda ümbritsevate jaoks. Ilmselt siis seetõttu, et pälvida nende heakskiitu. 

Jäin mõtlema. Pean tunnistama, et minagi olen teinud erinevaid asju mitte enese, vaid teiste pärast. Võib olla lausa teistele näitamiseks. Selline eluviis on muidugi ääretult kurnav ning isiksuse arenedes ja vanuse kasvades tõmmatakse vast sellega ka aegamööda koomale- kuid midagi jääb siiski. Ka mul on midagi jäänud.

See, et olen loomult hakkamasaaja, on väitena õige. Elu pole mulle andnud erilisi võimalusi mitte-hakkamasaamiseks ning õigupoolest pole see ka ju paha. Kes siis ikka ebaõnnestuja või s...amagnet sooviks olla! Hädisus ja abitus ajavad mind lausa marru. Õnneks pole mu tutvusringkonnas sääraseid ka ülemäära palju- küllap sarnased tõmbavad sarnaseid.

Kui nüüd aga küsida, miks ma üht või teist asja oma paljudest töödest, tegemistest ja hobidest teen, kas ehk pelgalt seepärast, et teistele oma võimekust ja tublidust näidata, siis enamuse osas võin küll julgelt öelda- seepärast, et mulle meeldib.

Muusika kohta ei teki ilmselt küsimusi. See on mu elu ja kuniks mind, on mu ümber ka muusikat. Mulle meeldib nii klaveri- kui orelimäng. Harjutada on mõnus, eriti kui midagi hakkab juba tulema. Ka sportimine on mulle üliväga vajalik. Siinkohal tuleb aga kohe mängu kehakaalu-teema, millega ikka ja jälle plindris olen. Pean aga suure ausõnaga kinnitada, et hea füüsiline vorm on vajalik eelkõige mulle endale. Loomulikult meeldivad mulle aga ka komplimendid. Selles pole ju midagi paha, eks ole?

Kaaluteema on üldse väga keeruka vaidluse teema. Siin saab tugineda vaid iseenda arvamusele ning vastavalt ka tegutseda. Ka teistele ei saa oma arvamust nende kõhnuse või paksuse kohta peale suruda. Inimeste kehatunnetus on lihtsalt ääretult erinev.

Niisiis, musitseerida ja sportida meeldib. Iseenese pärast. Seda tehes olen tõeline mina. 

Süüa teha mulle aga üldse ei meeldi. Olen seda mõnes eelnevas kirjatükis ka väljendanud. Küll aga meeldib mulle vahel inimesi omatehtud toiduga üllatada- et neile näidata, et tegelikult on mul väga hea toiduvalmistamise oskus. Kas see ongi see pseudo-mina, pelgalt roll? 

Mõnes mõttes kindlasti. Ma ju tahan kiidusõnu kuulda ja mul on hea meel, kui need tulevad. Kas teeksin neidsamu roogasid ka niisama, kellegi heakskiiduta? Küllap ehk teeksingi, aga kindlasti üliharva. Nii et ühe mitte-minuliku rolli olen avastanud. 

Laitmatu puhtusehoidja rolliga on nii ja naa. Mulle tohutult meeldib puhtus ja kord, kuid ma ei ole loomult kraapija. Samas, mustus ajab mind närvi. Mulle meeldib, kui mu kodu või autot või maakodu või mida iganes hoolitsetuks ja puhtaks peetakse. Aga teate, vahel ma koristan küll ainult teiste pärast! Mul on piinlik, kui nad mu segaduse avastama peaksid. Kus on siis see päris-mina? Ilmselt kusagil vahepeal. 

Need, mida praegu kirjeldasin, on lihtsad küsimused. Midagi elumuutvat need ei sisalda. On nagu on, vahel hästi, vahel kehvemini. 

Aga võtame nüüd emarolli. Selles ei oska ma kohe kindlasti teeselda. Küllap mu lapsed ka teavad seda. Olen selles rollis ka üsna julge läbikukkuja ning teadmine, et mind seepärast välja ei vilistata, annab jõu ja julguse. Oma sõprade-tuttavate hulgas on mul küllap hea ema maine. Väljapoole ongi seda rasket rolli hulga kergem etendada. Möödapanekuid ja kokkukukkumisi näevad ju vaid lapsed. 

Partnerina olen elus teeselnud küll. Oh taevake, kui peaksin selle kõik uuesti läbi kirjutama, võiksin ilmselt lausa suhteraamatu või järjekordse eneseabi õpiku välja anda. Seetõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu, mainin vaid, et praeguses eluetapis ei teeskle ma enam midagi. Olen üsna hästi oma põhilistele ootustele ja vajadustele pihta saanud, usun, et tunnetan suhteliselt hästi ka teist inimest. Olen julge. Ja nii on väga hea.

Ning nüüd jõuan selleni, millest seni olen oma jutukeerutamisega mööda hiilinud. Nimelt peaksin siiski oma elus tegema ühe suure muutuse. Ühte asja teen tänaseks tõepoolest ainult teiste pärast. Ja harjumuse pärast. Ja sellepärast, et ei julge lõpetada. Jõudsin sellele tõdemusele järk-järgult. Eks motivatsioon kadus samuti tasapisi, lausa aastate jooksul. Ja rahulolu. Appikene, seda on isegi mõistujutuna raske kirja panna! Järelikult olen päris suures plindris... 

Siia on lihtne kirjutada, et asjadel on algus ja lõpp. Mõni asi ammendab end õige pea, mõni aastate pärast. Mida kauem millegagi seotud oled, seda raskem on sellest loobuda. Aga teate, mis on veel kõige raskem? Mure teiste pärast! Kas nad mõistavad mind? Või tunnevad nad end minu poolt reedetuna? 

Vaat, millised mõtted ühest väikesest artiklist, nendest lendulastud mõttekatketest. Vaat millised tõsised tõdemused. Millised hirmukohad. Vähemalt olen selle nüüd avalikuks teinud. Siiski- las ma veel veidi hoidan silmi kinni ja värisen! Varsti hingan kolm korda sisse-välja... ja, noh, siis vaatame...

Kirss angioom

 Nahahädade äratundmise osas võiks mul küll varsti juba doktorikraad olla. Tõsi, ma ei opereeri, nii et erapraksist veel avada ei saa. Või kui, siis ainult konsultatiivses osas.

Lugege parem, mis sel korral juhtus! 

Minu poeg palus mul nimelt üleeile õhtul vaadata, kas see, mis ta seljal sügeleb, on punn või sünnimärk. Vaatasin. Punane täpp. Ei mina tea, on see punn või mis! Arvasin, et ärgu pigem sügagu. 

Eile õhtul, kui maja oli juba vaikne, tuli aga pidžaamas poiss alla korrusele, kus ma end parasjagu tugitooli raamatut lugema sättisin ja ütles, et vaadaku ma nüüd- talle tundub, et ta siiski sügas seda punast täppi ja nüüd tundub talle iseäranis kindlalt, et too täpp veritseb. 

Sa püha müristus! Jah, see veritses tõesti! Kogu selg oli verega ühtlaselt kaetud! Kargasin kui nõelatult oma tugitoolist välja ja asusin poja selga küürima. Seejärel puhastasin tolle punnikese ära. Ja hakkasin ootama, millal verejooks kinni jääb. Veri aga muudkui nirises. 

Olete kindlasti näinud, kuidas vesi maa-alusest allikast maapinnale vuliseb. Vaat nii vulises ka vereke mu poja pisikesest punnist. Jäämata seisma! Kui ma juba oma pool tundi olin seda salvrättidega tupsutanud, vajutanud, hoidnud ja seejärel taas tõdenud, et vereojake ei peatu, hakkas mul hirm. Poisil oli selleks ajaks kohe tõsine paanika peal. 

Helistasin 1220. Perearsti infoliin. Rääkisin probleemi lahti ja sain kuulda, et ilmselt on tegu komboga sünnimärk+ veresoon. Ja et säärane verejooks ei pruugigi ise seisma jääda. Et mindagu nüüd traumapunkti. Niisiis Lastehaiglasse. 

Seda me tegimegi. Mis ma, pool-doktor, muud ikka välja pakkuda oskasin. Õnneks polnud seal järjekorda ja riielda sain vaid selles osas, et traumapunkt olevat ikka traumadele, mida ma sinna otsin! Sünnimärkide jaoks on pediaatrid. Ja kirurgid, nagu hiljem selgus. 

Pediaater oli lahke. Niipalju ta säärasest punnist teadis, kui et verejooksu sulgemiseks tuleb sellele survet avaldada. Niisiis asetas ta veritsevale kohale tugeva plaastri. Kirurgi, kellega ta muus osas konsulteerida soovis, polnud aga parasjagu tööl. Aeg ju hiline! Nahaarstile, soovitas ta veel ukselt ning siis sõitsime punni ja plaastriga ühes koju tagasi.

Laste nahaarstile saab küll. Aga maikuus. Pole just eriti ahvatlev perspektiiv, eriti selle teadmise taustal, et täna õhtul süganuks Joss seda punni taaskord. Jah, eraarstile on mul veerbuari keskpaiku siiski aeg broneeritud. Maksab ligi sajaka, kuid tervis on otse loomulikult tähtsam. 

Ja täna õhtul ma siis tudeerisin oma teadmiste puudujääva osa hindele viis ning lugesin tarkadest materjalidest järgmist: see ei ole sünnimärk. See pole ka puberteediealise seljapunn. See on kirss angioom! Mõnikord öeldakse ka hemangioom. Mõnikord lausa seniilne hemangioom, aga kuna alles mingi nahahäda kohta, mis käis kirjalikult ka siit läbi, oli kasutusel sõna “seniilne”, siis las see esialgu jääb. Kirss angioom on sobiv. Punane punn. Kui katki läheb, võib veri väga kaua voolata. Mis aga kõige olulisem- ta on täiesti ohutu, mis sest et tüütu. Guugli pildi pealt vaatas vastu täpselt see moodustis!

Vaat nii. Kaks arsti rääkisid mulle vigastatud sünnimärgist. Mina aga panen nüüd prillid ja luubi karpi ning hakkan uut uksesilti meisterdama. Ülalreas on nimi. Nime all aga väiksemate tähtedega, sest muidu ei mahu ära: psühhoterapeut- dermatoveneroloog. Ei, ma ei opereeri, ärge muretsege! Mina ainult konsulteerin. 

Miinus viis

No ei ole rahul, kohe üldse mitte!

Pidin ju olema, lubasin endale ja teistele, mingi aeg isegi uskusin... aga no hakkab peale! Ei sobi enam!

Sel pole mingit mõtet ja pointi, mida ütlevad ja arvavad teised. Küllap on neil minu probleemist isegi natuke kergendust- eriti kui ka endal ideaalne pole. Ja siis nad ütlevadki (nii muretult, et see mõjub lausa teesklusena), et ah, häda pole midagi. Et nemad ei saa küll aru, mis muutunud on. Et nende meelest on kõik lausa ideaalne. 

Ei, see ei loe enam! Loeb ainult minu enda tunne. Loeb vaid see, mida oma silmaga näen. Loeb see, mis eluviisid mul on. Mida ma endale suhu topin. Kui sageli. Mis kellaaegadel. Nojah, ka see, mis mentaalses plaanis ma parasjagu olen. Kas liuglen utoopia lainetel, olen millegipärast masenduses või on mul lihtsalt liiga kiire. See kõik nimelt võimendab. Olen niisiis probleemi ori. Kinnijäänu.

Või äkitselt polegi? Võibolla saab seda hoopis probleemi teadvustamiseks nimetada? Et kui midagi ei sobi, siis muuda seda. Et ära ole enda suhtes ülemäära kriitiline, kuid mine ikka seda teed mööda, mis teeb sind õnnelikuks. 

Muidugi ei ole õnn otseselt selle murega seotud. Aga natuke ripub ta selle küljes küll. Vabaks lasta ei saa, sest häirib. Muutusteks tundun jällegi nõrk olevat. Nii ma siin ägangi. Et ei ole rahul. 

Ah, teen siis jälle enesele väljakutse. Miinus viis. Vähemalt. Võibolla ka kuus. Ei ole mõtet silmi pööritada! Jah, on küll palju, aga mul puudub valik. 

Sest muul viisil ma ei ole rahul, no ei ole! Tee või tina!

Mis teha, selline olengi. Eiei, mitte selline, nagu praegu näete! Nagu juba mõnda aega näete. Ja võibolla näete kergendusega. Eei, see pole mina! 

Mina olen see miinus viis, jätke meelde. 

Homsest.

Ära plära

 Ilmutan küll tublidust märksa vähem, kui päris aasta alguses, aga pole viga. Pean oma asju õppima veelgi paremini planeerima. Tunnen end praegu olevat päris heas arengufaasis.

Üks lause, mille uusaastalubaduste listi veidike hiljem lisasin, on "ära plära". Piir, mil jutust saab plära, on õhkõrn. Mina seda hästi ei tunneta. Vahel on nii mõnus telefonitsi või ehk ka külas olles erinevaid maailma asju arutada. Aga kas olete tähele pannud, et vestlus, mis algselt tundub kosutav ning ergastav, võib hakata mingil hetkel tohutult väsitama. Ja siis ei suuda seda enam lõpetada. See pole muide üldse seotud vestluspartneri toreduse või mitte-toredusega (tüütutega ei jaksa ma väga üldse vestelda). Kui ma oskaksin kaugelt enne seda, kui letargia ja suutmatus peale tulevad, kõne rõõmsalt lõpetada või külast koju minna, oleks kõik hästi. Külalisega, kes peale toredat õhtut veel üht-teist heietades lahkuda ei soovi, on muidugi keerukam.

Aga keskendun ikkagi eelkõige iseendale. Miks ma kaldun vahel plärama? Miks ei taju ma piiri, kus on kõik oluline selleks korraks öeldud? Äkki on küsimus jällegi enesehinnangus? Äkki ootan alateadlikult, et hoopis teine lõpetaks kõne või kohtumise? Võibolla on mul piinlik tõmmata järsku piiri ja minema kõndida? Ma ei tea!

Igatahes pean olema valvel. Me vajame inimesi enda kõrvale, kuid pikad, sisutud või vaid paari erinevat mõtet kordavad jutuajamised, eriti need, mis mitte kuhugi välja ei vii, on ilmselgelt tohutud ressursi raiskajad. Võin olla peale sääraseid dialooge (või monolooge) päris teovõimetu. Aga ometi tulen alles nüüd selle lihtsa asja peale- ära plära! Jah, mina, lobamokk.

Olen jube hea kummivenitaja. Tegelikult saab inimese kõnest väga hästi aru, kui ta tahab lõpetada. Teraapias panen näiteks viimaste lausete ajal vaikselt asju kokku. Asetan pastaka pinalisse, võtan märkmepaberi aluselt ja sätin selle kliendikausta. See kõik annab inimesele sõnumi, et aeg hakkab selleks korraks otsa saama. 

Miks ma sedasama taktikat siis sõpradega-tuttavatega plärasse langedes ei kasuta? Kõik saaksid ju aru ja aitaksid peatsele tšau-ütlemisele omalt poolt kaasa. Äkki on siis, kui oled juba piiri ületanud,  nagu joodikul, kes jälle tsüklisse sööstab- et enam pole midagi teha? Ja siis tiksudki kogu oma toreduses telefoni otsas või võtad külas olles veel mõne lonksukese veini. Ei lähe ära, mkmm!

Mulle tundub, et "ära plära" on hea lause. See sisaldab uskumatult palju. Tõtt öelda- puhas motivaator tegusamale elule!

Null perenaist

 Mõtlesin hakata veel tublimaks ja valmistada nüüdsest peale lastele iga päev ka sooja toitu. Noh, õhtuks või nii, lõunat ja oodet nad söövad õnneks koolis. 

Täna otsustasin, et teen kanasuppi ja eriti-tubliks-saamise boonuseks viskan hooletult ka ühe rootsi kringikese ahju. Tean, et need kaks rooga ei tundu tublile perenaisele mingi eriline hookuspookus, ega mullegi mitte, aga ometi päädis asi sellega, et ma lõikasin, hakkisin, riisusin vahtu, veelkord lõikasin, hakkisin, koristasin laga, segasin, valasin, tõstsin, koristasin laga, sõtkusin, mõõtsin, sõtkusin veel, lisasin, sulatasin,  koristasin laga ja nii edasi!!!

Kell on jube palju. Ma ei ole harjutanud. Näpuotsagagi mitte! Ma ei ole üldse midagi mõistlikku teinud! Supp tuli muidugi hea ja kringel pole veel valmis, aga teate... jään edaspidi siiski rohkem valmistoidu- tüübiks. Ka poest saab suhteliselt tervislikku kraami, kui teadlikult osta. Kõike ümbritsevat, mis toidutegemise juurde käib, ja mida nimetan lühikese sõnaga "laga", on minu jaoks ikkagi liiga palju ja liiga ajamahukalt.

Muidugi nädalavahetustel teen tavaliselt ikka ise süüa- ja mitte vähe! :)

Inimlikkuse mõõde

 Ma ei teagi enam, kas olen tugev või nõrk. Küllap ühtaegu mõlemat. 

Elu tähendusrikkus kaalub kindlasti üles kõik kõhklused. Ometi tuleb meil suhestuda. Teiste inimeste, mõistetamatute arusaamade, vahel ka iseenda pisut lõhestunud isiksusega. Seetõttu tuleb tugevuse ja nõrkuse küsimuse alla eelkõige see, kui palju minu tugevus või nõrkus teisi inimesi mõjutab ja kui palju teiste inimeste suhtumine minu tugevusele või nõrkusele kaasa aitab. 

Vahel jagan oma kirjutisi ajast, mil kolmikud olid väikesed. Sel perioodil esines üsna ekstreemseid päevi, mida olen halastamatu otsekohesusega kirjeldanud. Väidan, et raskuste väljakirjutamine tegi minust tugevama ja tervema inimese. Paraku olen täheldanud, et mõni inimtüüp reageerib neile lugudele hoopis teisiti, kui olen eeldanud. Ülemäära tõsiselt, lausa traagiliselt. Minu eesmärk pakkuda pisut ekstreemset huumorit saab sedakaudu lausa pea peale pööratud. Ja see omakorda paneb mind tundma end nõrga ja abituna. Aga vastu vaielda pole mõtet. See, kes haletseb või lohutab, mis sest, et tohutus ajalises nihkes, positsioneerib küllap hoopis iseenese hakkamasaamist ning minu toonane õuduste (ja muide ka õnne) -aeg on otsekui karguks elutakistustest ülehüppamisel. Võibolla ma ei peakski seda tähele panema. Aga kuna mu isikuomadused ei luba enese osas mingitki haletsust, seisangi säärastel puhkudel lõhkise küna ees- tugev või nõrk?

Vahel võib asi olla ka teisiti. Hiljuti kirjutas Helis, kahe väikelapse ema, ühest enda eriti ekstreemsest päevast. Ja minul tõusid õudusejudinad üle pea. Nagu ehk mõnel mu "humoorika" elukirjelduse lugejalgi. Liiga tubli, lausa eneserebestamiseni liiga tubli, trummeldas mu aju nagu mantrat. Milleks oli vaja minult selliseid mustreid üle võtta? Asi on selles, et tegu on mu oma lapsega. Ja ükski ema ei suuda näha lapse vaeva. Ta tahab otsekohe osa koormat enda kanda võtta ning kui seisab silmitsi tõsiasjaga, et temast, üdini ülekoormatust, pole abistajat loota, tunneb end taaskord nõrga ja jõuetuna. Kas tõesti ei olnud ses jutus midagi naljakat, küsis Helis nõutult. Jajaa, ma tean, et see pidi olema naljakas, ma tean, et sina kogesidki seda naljakana, kuna muidu ei jäänuks sa ellu- kuid mu enda elu lõi siinkohal nõrkuse ja jõuetuse jääkülmade lainetena taaskord ülepea kokku... Sinu eest, mis siis, et sa ei palunud.

Olen siiski astunud tubli sammu paremuse poole ning suudan mõnes olukorras väljendada ka mõningast ükskõiksust. Olen sel nädalal kaks korda teravalt tundnud, kuidas mind on kas soo, vaadete, valikute või mille iganes pärast püütud tühistada või madaldada. Ei, mitte otseselt, vaid väga kaudselt. Aga ometi väga tajutavalt. Huvitav, et teatud "meeste maailmas" sobivad naised ainult mingitesse ninnu-nännu rollidesse. Need peaksid olema vähetasustatud või lausa heategevuslikud ning ilmtingimata seotud lastekasvatuse või koduga. Suurest asjadest saavad seesuguse kandva idee kohaselt aru vaid mehed. Rahade liigutamine, millegi korraldamine, vastutuse võtmine (kasvõi iseenda elu ja valikute eest) ei tule minusugusel niisiis kõne allagi! Saan sellisest vaiksest "elimineerimisest" aru küll. Aga olen jäänud üllatavalt rahulikuks. 

Ja oh neid õpetussõnu, kuidas elu ja asjad päriselt käivad! Ehh, vahel mõtlen, kas "nõuandjad" õigupoolest ka sellele mõtlevad, et enamiku ajast funktsioneerin üsna adekvaatselt, eriti mis puudutab maailma tajumist, poliitilisi allhoovusi, samuti isiklikku analüüsivõimet ning tühipaljast arvutusoskust. Miks mulle peab tingimata vastanduma? Mis takistab mõistmist, sõbralikkust? Siiski, ka sellistel puhkudel suudan jääda rahulikuks ning taanduda. Varem ehk poleks.

Mis mind siis aitab? Luule, kunst ja muusika- kui vastata lühidalt. 

Sõitsin täna koju. Minu kodukanti jõudes võib hulgaliselt nautida postkaardi-vaateid. Talv ei ole kaugeltki mu lemmik-aastaaeg. Peale jõulu, mis on kõige raskem, peale seda, kui olen oma elamisest kõrvaldanud kõik ehted ja kulinad, mis mõjuvad minu jaoks vajalikel vabadel, lagedatel pindadel lausa prahina, kuid on laste jaoks kaunid ja olulised, jah, peale seda kõike läheb küll veidike kergemaks, kuid paneb mind päev-päevalt siiski proovile. Mind ei kisu külmaga õue kõndima. Ma ei talu pakse vammuseid. Pelgalt mõte suusatamisest, mida paljud tunduvad nautivat, tekitab mus ahastust. Valge värv seostub millegipärast elutusega.

Aga ma ei kurda. Talletan tardumuse muusikasse. Mu talvine maal on ääristatud aknaraamiga. Kogun sõnaseadmise ilu ja haaran selle oma ellu ja mõtetesse kaasa. Imetlen inimeste erinevaid andeid ja püüan ka ise paremaks, loomingulisemaks saada. Aga kõige selle juures katsun napsata oma isiklikku tugevusse või nõrkusesse jumalikku juhtimist, tänutunnet, oskust taanduda, vajadusel ka esile kerkida. Niisiis, siirast inimlikkuse mõõdet, mida ei saa nii lihtsalt kõigutada.

Trennist ja muust

 Täna käisingi trennis! Sealsamas tantsulises aeroobikas, kus olen kunagi käinud aastaid. No küll oli mõnus, lausa ülivõrdes! Kuidas ma küll vahepealse aja trennita hakkama sain? 

Šoki sain aga ka. Mu elektri- ja gaasiarve oli ligi tuhande eurone. Millegipärast tekitab see mulle mingid sisemised  värinad. Mõistus ütleb, et saan hakkama. Aga emotsioon kütab hirmu- mis siis, kui ei saa? 

Helis küsis täna, et huvitav, miks eeldatakse, et tegelema peab just naise tunnetega, mitte niivõrd mehe omadega. Huvitav, mõtlesin. Minul on just kergem teada, et oma tundeid ei saa kellegagi jagada, nendega tegelemise eeldamisest rääkimata. Kui jagan, pettun. Nii on see alati olnud

Las praegu olla rõõmuaeg!

Enesekiitus

 Küll ma olen ikka tubli!

Juba neli päeva järjest olen harjutanud nii orelit kui klaverit. Ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne. Kui algul arvasin, et teen endale nädalaplaani, siis nüüd pean tõdema, et varem, kui iga päeva hommikul pole mõtet päevaplaanigi paika panna- kõik võib muutuda. Ometi olen suutnud end kokku võtta ja hoolimata teele tulnud takistustest lubatu ellu viia. 

Enesepiitsutamine pole hea. Kui aga ennast üldse mitte sundida, kipub kergesti tekkima äravajumine. Eriti, kui on, kuhu vajuda- näiteks seesama mõnus tugitool, kus praegugi neid ridu kirjutan. Äravajumisega seoses on ka enesehaletsus kärme ligi tulema ning selle minema peletamine on tüütu töö. Niisiis, mõõdukas sundimine teeb pigem head. 

Homme kavatsen minna trenni. Teinud oma kehaga rahuseisundi, on see poole kergem otsus. Tean, et miinus viis kilo praegusest kehakaalust oleks mu enesetundele ideaalne, aga ma ei kavatse seda enam hüsteeriliselt saavutada, vaid proovin rahumeelset lähenemist. Selleks kirjutasin personaaltreenerile, kes ehk minuga selle teekonna ilu ja tervise heaks ette võtaks. 

Lastega on mul ikka tohutult vedanud! Nüüd, 13-aastastena, kui kõik valud ja vaevad on möödanik, on nendest vaid puhas rõõm! Loomulikult kimbutavad neid mõned teismeea probleemid- näiteks igikestev juurdlemine, mida teised arvavad. Aga see läheb ju üle!

Tegelikult mõtlen vahel isegi, mida teised arvavad. Õnneks läheb see ka minul suhteliselt kiiresti üle. Arvaku mis tahes!

Tunnen hetkel, et olen õnnelik ja rahul. Kui veel unerežiimi ka korda saaks...

Tore aasta algus

Ah, kui toredasti see aasta algas!

Minu tunded on sellised: kui jõuluajal oleks veel otsekui mingi vana koorem õlgadel, siis hetkel, kui suurem paugutamine vaibub ning uue aasta esimene pooltund on juba igavikku tiksunud, tunduvad kõik asjad olevat järsku lahenduse leidnud ning õhk mu ümber, olgugi saluutide tulevinest paks, on ometi kuidagi selge ja klaar. Mõtted lendavad positiivsuse lainetel, näol püsib naeratus, kerge on olla.

Täna mõtlesin veel imestusega järele, mille pärast ma õigupoolest vanal aastal niiväga südant valutasin! Jõudsin järeldusele, et ega ma seda väga adekvaatselt hinnata oskagi. Pean väga selgelt jälgima, kus algavad ja lõpevad minu isiklikud piirid ning tegutsema eelkõige enese heaolust lähtuvalt.

Vana-aastaõhtu tõigi mulle esimese säärase kogemuse vaat et koju kätte. Olin nimelt dilemma ees, kas kutsuda oma peole keegi, kes seda väga soovis, õigupoolest mind selles lausa survestas.Või mitte. Teate, see, et suutsin südame kõvaks teha ja oma sisetunde järgi talitada, oli lausa mu hingerahu pääsetee! Hiljem laua taga istudes ja sõpradega šampanjat limpsides kujutlesin, milline olnud variant b. Pidu olnuks rikutud, kindel see!

Soovingi endale uueks aastaks oskust õigel ajahetkel seisatada ning tunnetada, kas üks või teine otsus aitab mu õnne- või heaolutundele kaasa või mitte. Kui mitte, tuleb lasta sel minna. Süda ei valeta kunagi. Liigne kiirustamine võib aga südamehääle kergesti summutada. 

Šampus voolas ojadena, lõbu oli laialt, uus aasta lõi pauguga ukse lahti. Nüüd muutub kõik! 

Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...

Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

2021 aasta sündmused

 Minu 2021 aasta:

1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile

2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras

3) sündmus: soolokontsert 

4) reis: matk Kreekas

5) suurim rõõm: Muhu suvi

6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen

7) uus: minu punane auto 

8) rahulolukoht: uus kabinet

9) kasvukoht: isiklikud piirid

10) naerukoht: väikese Otto ütlemised

11) läbikukkumine: uusaastalubadused

12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed

13) avastus: naiselikkuse vägi

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.

Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.

Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

Mina, saunanaine

 Taevake, inimesed!

Ma ei oska ahju kütta! 

Asi on nimelt selles, et meil on igal pühapäeval saunapäev. Mõte saunapäevast tekitab minus mõnusa surina, sest vaadake, kui ma mõtlen saunast, hüppan ma mõttes sujuvalt üle leilile ja lõõgastusele eelnevast. Ja see eelnev on absoluutselt alati, kui välistemperatuur nulli lähedale või veelgi allapoole laskub, puhas jama. 

Ma ei saa aru, kuidas inimesed, elades puu-küttega majades, mentaalse normaalsuse piirides püsivad! Kuidas nad ei mölla ega märatse, sest nende heaolu on päevast-päeva ohus? Mul, vabandage, on teised toad siiski enam-vähem soojad- välja arvatud selle tunni jooksul, kui ma kütteruumist suitsu välja peksmiseks kõik avanevad aknad, uksed ja luugid lahti paiskan, kuna kusagil ajusopis kangastub aeglase ja kavala vingusurma kole võimalus- ning eks sauna peetakse tänapäeval ikka rohkem nišikaubaks, nimelt, mis viga oleks mul pühabaõhtuti hoopis vannis liguneda, kopsud suitsust-vingust puhtad!

Aga jah, kuna mul sellele õudusele järgnevast, ehk siis jumaliku lõõgastuse võimalusest pühapäeviti hammas verele läheb, siis ehk taipate, miks ma selle Kolgata tee nädal-nädala järel muudkui ette võtan. Tänagi. 

Korsten on külm. Äkki neil, kes igapäevaselt oma elamisi kütavad, püsib korsten soe? Või on neil muud nipid? Mina lasen soojapuhuril pool tundi enne kütmist korstajalga soojendada. Vähemaga pole mõtet oma närve rikkudagi. Peale poolt tundi on mingigi võimalus, et tekib tõmme. Seda, et tavaliselt ei teki, ei luba ma kunagi esimesena mõttesse. Esimesena sätin ma halud ilusti ahju, noh, ikka nii, et õhk nende vahelt saaks ülespoole liikuma hakata ning halgude vahele sätin hoolikalt mitu süüteklotsikest. Justnimelt, mitu! Sest siis on mingigi võimalus, et mõnest klotsikesest ehk ka haluke tuld võtab. Seda, et tavaliselt ei võta, ei lase ma esimesena mõttessegi. Ka siis mitte, kui suitsujuga tavapärast teed mööda ehk siis mu toredast ahjuuksest ehk siis uksevahest või maiteakust, esmalt õrna, vaevumärgatava vinena, seejärel aga juba tugeva kõikematva tossuna, välja pressib ning esmalt kütteruumi või majapidamisruumi või pesumasina- ja kuivatiruumi, nimetage seda kuidas tahate, kasutuskõlbmatuks muudab ja nagu sellest vähe oleks, uljalt ka tubadesse pressib!

Jaa, ma kannataksin selle ära. Südamerahuga. Kui asi sellega piirduks. Kui ta natuke tossutaks ja siis ilusa tõmbe tekitaks ja asja lõppenuks saaks lugeda. Aga inimesed, asi on selles, et viie või kümne minuti pärast on kogu kupatus kustund! 

Vaat selkohal tuleks mul tervise huvides tõmmata üll tuletõrjuja kostüüm, teate küll, ühes selle londiga maskiga, et suitsusesse kütteruumi sukelduda. Aga mul vaesekesel pole ju seda londiga maski! Ja tavaliselt on mul üll täiesti tavalised riided. Hea, kui linnariided koduriietegi vastu olen suutnud vahetada. Ja muide, olen selleks ajaks tavaliselt täiesti maruvihane! Seetõttu sukeldun ma tavaliselt oma kütte- või pesumasinaruumi- või äkki tahaksite hoopis öelda, et suitsuruumi- täiesti katmata nina ja suuga! Kedagi pole süüdistada ka. Niisiis täitsa pime viha, kuna paksu tossu sees pole näha midagi. Eks ma niikaua hoia hinge kinni kui suudan, ja siis viskan ma halgude vahele uue portsu süüteklotsikesi, ja siis ahmin pisikeste sõõmudena midagi kirbet ja tunnen, et see pole mu hingamiselundkonnale üldse normaalne, mõelda vaid, koroona-aeg ja puha! Noh, ja siis hingeldan hiljem jupp aega kui kala kuival, sest kujutlusvõime on mul samuti ergas.

Ausalt, ma ei taipa, kuidas mõni suudab sel viisil halud põlema saada, et ta nende vahel mingeid põlevaid ajalehti sopsutab! Ma ühekorra Muhus proovisin sel viisil, kui süüteklotsikesed otsa said. Olin poole tunni pärast täiesti endast väljas ja ükski halg polnud isegi veidike pruunistunud, saate aru! Viskasin kogu kupatuse kus see ja teine ning kihutasin Liiva poodi oma klotsikeste järgi. Ilma nendeta loobuksin nii saunast, kui... noh, sõidaks linna!

Aga näe, mõne inimese käes edeneb ka ilmvõimatu missioon.

Eks minagi saan lõpuks ikka tõmbe käima. Tõsi, toatemperatuur on selleks ajaks õuelähedane, sest ega ma uksi, aknaid ja luuke enne kinni tõmba, kui asi kindel. Aga võit jääb loomulikult (tavaliselt) mulle. 

Praegugi nuusutan oma kõrbelõhnaseid juukseid, need võtavad igasuguse leha kõige kergemini külge ja mõtlen, kas kogu asi ikka on vaeva väärt. Puuküttega saun olevat ikka see päris, vähemalt seegi lohutus jääb kogu piina juures püsima. Kunagi sai elektrikeris seetõttu väljagi visatud, seisis teine puu-oma kõrval, nii igaks juhuks. Äkki praegu paneks salaja hoopis selle? Kuidagi minulikum ehk? Jõukohasem?

Samas, küllap see rohkem-päris-tunne hoiabki mind meie pühapäevaste traditsioonide juures. Pluss veidi ka mõte laval istumisest ja jumalikust lõõgustusest. Noh, kui kopsud tahma täis, siis see viimane siiski vähem...

Igatahes tunnen, et mu saunanaise-võimed on vägagi piiratud. Ahi paiskab selle mulle iganädalaselt ja väga halastamatult otse näkku. 

Nuusutan ja noogutan.