Meie kultuurielu

Tallinna päev. Foto: Maksim Toome

“Freudi viimane seanss” kinos Artis. Film Sigmund Freudi elulõpust II maailmasõja künnisel. Freud (1856-1939) oli psühhoanalüüsi teooria ja metoodika rajaja, kes tõi psühholoogiasse alateadvuse idee, rõhutas lapseea mälestuste tähtsust ning teadvustas inimese seksuaalsuse, mille eesmärk ei ole ainult soo jätkamine. See film on aga põhiliselt usust ja eriarvamustest Jumala olemasolu üle. Aga ka lapsepõlve, eelkõige vanemate mõjudest, haigetsaamistest, edasistest hoiakutest elus. Haiget Freudi külastab kirjanik Clive S. Lewis, kellega dialoogis tulevadki eelnimetatud teemaks jutuks. Puudutav ja mõtlemapanev film. Freudi mängib Anthony Hopkins, üks mu lemmikuid.

“Erakõnelused” Draamateatris. Ingmar Bergman. Annal on kirikuõpetajast abikaasa ja kolm last, aga ta armastab meeletult endast kümme aastat nooremat teoloogia üliõpilast Tomast. Kui oled kord abiellunud, kas siis üldse on mingeid “aga-sid”, eriti kui oled naine? Mis roll on inimese seksuaalsusel? Kas selleks, et olla ühiskonnas aktsepteeritud, peab järgima teatud norme, millest kõrvalekaldumise korral inimene hüljatakse? Kas normidele allumine ongi õnn? Kas Jumal saab kõneleda läbi teatud inimeste suude? Või on see lihtsalt rollimäng inimeste ja nende saatustega? Hingekriipiv näidend ja suurepärased näitlejatööd.

“Fundamentalist” Von Krahlis. Noorukese usuaktivisti Heidi ja temast kümmekond aastat vanema luteri kiriku õpetaja, avaliku elu tegelase, liberaalse kristluse esindaja Markuse suhtedraama, väga ägedalt lavastatud lugu. Kahe inimese vaimne ja emotsionaalne duell Piibli tõlgendamise ning “õigesti” uskumise üle ning aastaid kestnud seksuaalsete tunnete allasurumine ja taasvallandumine on vaid mõned märksõnad. Tegelikult on too lugu märksa mitmekihilisem ning selle ajaline skaala võib pendeldada 90ndate usulise ärkamisaja ning tänapäeva kiriku konservatiivse ning liberaalse suuna dilemmade vahel. Erki Laur ja Liisa Saaremäel on suurepärane lavapaar. Üks viimase aja tugevamaid teatrielamusi.

Üks ääremärkus. Ka minu abikaasa on vaimulikust avaliku elu tegelane ja et temagi on sattunud hiljuti skandaali ja kuigi see lugu oli täiesti teine, tajusin publiku pilke ka meie suunal ning ühe või teise koha peal ka teatud äratundmist (ta on näiteks üks kahest vaimulikest, keda on kutsutud Plekktrummi saatesse, kus käis näidendis ka skandaalse raamatu kirjutanud tegelane Markus). See ei vähendanud aga sugugi meie teatrielamust. 

“Maria Montessori” kinos Artis. Taaskord lugu naiseks olemisest. Arstiks õppinud Maria Montessori (1870-1952) rajas oma, algselt erivajadustega lastele suunatud pedagoogika koolkonna. Et tolleaegne moraal ei kannatanud vabaabielu välja, Maria aga ei soovinud abielluda, kuna siis polnuks naisel võimalust teadust teha ja kooli luua, tuli ta oma pojal aga elada kasuperes. Poja oli ta saanud suhtest oma koostööpartneriga, kes aga kandis samuti tagurlikke arusaamu naise rollist. Tegu oli võimsa ja liigutava looga. Millises olukorras olid naised veel üsna hiljuti! Selles valguses tundub kogu see tobedalt ülevõimendatud abielu-teema ja see, et kellelgi saab veel praegusel ajal olla ütlemist, kes kellega abiellub, kellest lahutab, kellega elab kooselus, suhtes või on vallaline, täiesti absurdne! 

Vaat milline kultuurielu on minul ja Jaanil olnud selle nädala jooksul! Pluss veel Tallinna päeva kontsert-vastuvõtt. Olen siiralt õnnelik, et mul on partner, kes hindab samu väärtusi. Et mul on inimene, kellega koos minna ja kogeda, kellega elu ja selle eri nüansside üle arutleda.