Kolmapäev, 15. juuni 2022

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 
Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 
Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 
Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.
Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 
Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?
Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 
Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.
Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar