Reede, 6. mai 2022

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar