Neljapäev, 3. veebruar 2022

Muudatused

 Mulle eneseabiõpikud eriti ei istu. Igaühest neist koorub välja mingi omapärane tõde, mida mina justkui veel ei teadvat, aga mille jälile kindlasti jõuan, kui raamatu kaanest kaaneni läbi töötan. Et need raamatud arenevad hästi pikaldaselt, olles ilmselgelt kirjutatud ääretult aeglase taibuga inimestele, jõuan alati viimastest peatükkidest pointi ära piiluda- seda loomulikult enne, kui poolgi suurest tarkusest omandatud. Heureka-efekti pole kunagi saabunud. Sest seda pole olemas. 

Heureka-efekti saab ainult igaüks ise oma ellu tekitada. 

Täna viidati jälle mingile taolisele õpikule. Ma ei jätnud meelde, mis selle nimi on, küll aga viskasin kiire pilgu peale lühikokkuvõttele ühest peatükist, kus väideti, et inimene ei ela tihtilugu oma elu, vaid rolli, mis on loodud teiste, teda ümbritsevate jaoks. Ilmselt siis seetõttu, et pälvida nende heakskiitu. 

Jäin mõtlema. Pean tunnistama, et minagi olen teinud erinevaid asju mitte enese, vaid teiste pärast. Võib olla lausa teistele näitamiseks. Selline eluviis on muidugi ääretult kurnav ning isiksuse arenedes ja vanuse kasvades tõmmatakse vast sellega ka aegamööda koomale- kuid midagi jääb siiski. Ka mul on midagi jäänud.

See, et olen loomult hakkamasaaja, on väitena õige. Elu pole mulle andnud erilisi võimalusi mitte-hakkamasaamiseks ning õigupoolest pole see ka ju paha. Kes siis ikka ebaõnnestuja või s...amagnet sooviks olla! Hädisus ja abitus ajavad mind lausa marru. Õnneks pole mu tutvusringkonnas sääraseid ka ülemäära palju- küllap sarnased tõmbavad sarnaseid.

Kui nüüd aga küsida, miks ma üht või teist asja oma paljudest töödest, tegemistest ja hobidest teen, kas ehk pelgalt seepärast, et teistele oma võimekust ja tublidust näidata, siis enamuse osas võin küll julgelt öelda- seepärast, et mulle meeldib.

Muusika kohta ei teki ilmselt küsimusi. See on mu elu ja kuniks mind, on mu ümber ka muusikat. Mulle meeldib nii klaveri- kui orelimäng. Harjutada on mõnus, eriti kui midagi hakkab juba tulema. Ka sportimine on mulle üliväga vajalik. Siinkohal tuleb aga kohe mängu kehakaalu-teema, millega ikka ja jälle plindris olen. Pean aga suure ausõnaga kinnitada, et hea füüsiline vorm on vajalik eelkõige mulle endale. Loomulikult meeldivad mulle aga ka komplimendid. Selles pole ju midagi paha, eks ole?

Kaaluteema on üldse väga keeruka vaidluse teema. Siin saab tugineda vaid iseenda arvamusele ning vastavalt ka tegutseda. Ka teistele ei saa oma arvamust nende kõhnuse või paksuse kohta peale suruda. Inimeste kehatunnetus on lihtsalt ääretult erinev.

Niisiis, musitseerida ja sportida meeldib. Iseenese pärast. Seda tehes olen tõeline mina. 

Süüa teha mulle aga üldse ei meeldi. Olen seda mõnes eelnevas kirjatükis ka väljendanud. Küll aga meeldib mulle vahel inimesi omatehtud toiduga üllatada- et neile näidata, et tegelikult on mul väga hea toiduvalmistamise oskus. Kas see ongi see pseudo-mina, pelgalt roll? 

Mõnes mõttes kindlasti. Ma ju tahan kiidusõnu kuulda ja mul on hea meel, kui need tulevad. Kas teeksin neidsamu roogasid ka niisama, kellegi heakskiiduta? Küllap ehk teeksingi, aga kindlasti üliharva. Nii et ühe mitte-minuliku rolli olen avastanud. 

Laitmatu puhtusehoidja rolliga on nii ja naa. Mulle tohutult meeldib puhtus ja kord, kuid ma ei ole loomult kraapija. Samas, mustus ajab mind närvi. Mulle meeldib, kui mu kodu või autot või maakodu või mida iganes hoolitsetuks ja puhtaks peetakse. Aga teate, vahel ma koristan küll ainult teiste pärast! Mul on piinlik, kui nad mu segaduse avastama peaksid. Kus on siis see päris-mina? Ilmselt kusagil vahepeal. 

Need, mida praegu kirjeldasin, on lihtsad küsimused. Midagi elumuutvat need ei sisalda. On nagu on, vahel hästi, vahel kehvemini. 

Aga võtame nüüd emarolli. Selles ei oska ma kohe kindlasti teeselda. Küllap mu lapsed ka teavad seda. Olen selles rollis ka üsna julge läbikukkuja ning teadmine, et mind seepärast välja ei vilistata, annab jõu ja julguse. Oma sõprade-tuttavate hulgas on mul küllap hea ema maine. Väljapoole ongi seda rasket rolli hulga kergem etendada. Möödapanekuid ja kokkukukkumisi näevad ju vaid lapsed. 

Partnerina olen elus teeselnud küll. Oh taevake, kui peaksin selle kõik uuesti läbi kirjutama, võiksin ilmselt lausa suhteraamatu või järjekordse eneseabi õpiku välja anda. Seetõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu, mainin vaid, et praeguses eluetapis ei teeskle ma enam midagi. Olen üsna hästi oma põhilistele ootustele ja vajadustele pihta saanud, usun, et tunnetan suhteliselt hästi ka teist inimest. Olen julge. Ja nii on väga hea.

Ning nüüd jõuan selleni, millest seni olen oma jutukeerutamisega mööda hiilinud. Nimelt peaksin siiski oma elus tegema ühe suure muutuse. Ühte asja teen tänaseks tõepoolest ainult teiste pärast. Ja harjumuse pärast. Ja sellepärast, et ei julge lõpetada. Jõudsin sellele tõdemusele järk-järgult. Eks motivatsioon kadus samuti tasapisi, lausa aastate jooksul. Ja rahulolu. Appikene, seda on isegi mõistujutuna raske kirja panna! Järelikult olen päris suures plindris... 

Siia on lihtne kirjutada, et asjadel on algus ja lõpp. Mõni asi ammendab end õige pea, mõni aastate pärast. Mida kauem millegagi seotud oled, seda raskem on sellest loobuda. Aga teate, mis on veel kõige raskem? Mure teiste pärast! Kas nad mõistavad mind? Või tunnevad nad end minu poolt reedetuna? 

Vaat, millised mõtted ühest väikesest artiklist, nendest lendulastud mõttekatketest. Vaat millised tõsised tõdemused. Millised hirmukohad. Vähemalt olen selle nüüd avalikuks teinud. Siiski- las ma veel veidi hoidan silmi kinni ja värisen! Varsti hingan kolm korda sisse-välja... ja, noh, siis vaatame...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar