Inimlikkuse mõõde

 Ma ei teagi enam, kas olen tugev või nõrk. Küllap ühtaegu mõlemat. 

Elu tähendusrikkus kaalub kindlasti üles kõik kõhklused. Ometi tuleb meil suhestuda. Teiste inimeste, mõistetamatute arusaamade, vahel ka iseenda pisut lõhestunud isiksusega. Seetõttu tuleb tugevuse ja nõrkuse küsimuse alla eelkõige see, kui palju minu tugevus või nõrkus teisi inimesi mõjutab ja kui palju teiste inimeste suhtumine minu tugevusele või nõrkusele kaasa aitab. 

Vahel jagan oma kirjutisi ajast, mil kolmikud olid väikesed. Sel perioodil esines üsna ekstreemseid päevi, mida olen halastamatu otsekohesusega kirjeldanud. Väidan, et raskuste väljakirjutamine tegi minust tugevama ja tervema inimese. Paraku olen täheldanud, et mõni inimtüüp reageerib neile lugudele hoopis teisiti, kui olen eeldanud. Ülemäära tõsiselt, lausa traagiliselt. Minu eesmärk pakkuda pisut ekstreemset huumorit saab sedakaudu lausa pea peale pööratud. Ja see omakorda paneb mind tundma end nõrga ja abituna. Aga vastu vaielda pole mõtet. See, kes haletseb või lohutab, mis sest, et tohutus ajalises nihkes, positsioneerib küllap hoopis iseenese hakkamasaamist ning minu toonane õuduste (ja muide ka õnne) -aeg on otsekui karguks elutakistustest ülehüppamisel. Võibolla ma ei peakski seda tähele panema. Aga kuna mu isikuomadused ei luba enese osas mingitki haletsust, seisangi säärastel puhkudel lõhkise küna ees- tugev või nõrk?

Vahel võib asi olla ka teisiti. Hiljuti kirjutas Helis, kahe väikelapse ema, ühest enda eriti ekstreemsest päevast. Ja minul tõusid õudusejudinad üle pea. Nagu ehk mõnel mu "humoorika" elukirjelduse lugejalgi. Liiga tubli, lausa eneserebestamiseni liiga tubli, trummeldas mu aju nagu mantrat. Milleks oli vaja minult selliseid mustreid üle võtta? Asi on selles, et tegu on mu oma lapsega. Ja ükski ema ei suuda näha lapse vaeva. Ta tahab otsekohe osa koormat enda kanda võtta ning kui seisab silmitsi tõsiasjaga, et temast, üdini ülekoormatust, pole abistajat loota, tunneb end taaskord nõrga ja jõuetuna. Kas tõesti ei olnud ses jutus midagi naljakat, küsis Helis nõutult. Jajaa, ma tean, et see pidi olema naljakas, ma tean, et sina kogesidki seda naljakana, kuna muidu ei jäänuks sa ellu- kuid mu enda elu lõi siinkohal nõrkuse ja jõuetuse jääkülmade lainetena taaskord ülepea kokku... Sinu eest, mis siis, et sa ei palunud.

Olen siiski astunud tubli sammu paremuse poole ning suudan mõnes olukorras väljendada ka mõningast ükskõiksust. Olen sel nädalal kaks korda teravalt tundnud, kuidas mind on kas soo, vaadete, valikute või mille iganes pärast püütud tühistada või madaldada. Ei, mitte otseselt, vaid väga kaudselt. Aga ometi väga tajutavalt. Huvitav, et teatud "meeste maailmas" sobivad naised ainult mingitesse ninnu-nännu rollidesse. Need peaksid olema vähetasustatud või lausa heategevuslikud ning ilmtingimata seotud lastekasvatuse või koduga. Suurest asjadest saavad seesuguse kandva idee kohaselt aru vaid mehed. Rahade liigutamine, millegi korraldamine, vastutuse võtmine (kasvõi iseenda elu ja valikute eest) ei tule minusugusel niisiis kõne allagi! Saan sellisest vaiksest "elimineerimisest" aru küll. Aga olen jäänud üllatavalt rahulikuks. 

Ja oh neid õpetussõnu, kuidas elu ja asjad päriselt käivad! Ehh, vahel mõtlen, kas "nõuandjad" õigupoolest ka sellele mõtlevad, et enamiku ajast funktsioneerin üsna adekvaatselt, eriti mis puudutab maailma tajumist, poliitilisi allhoovusi, samuti isiklikku analüüsivõimet ning tühipaljast arvutusoskust. Miks mulle peab tingimata vastanduma? Mis takistab mõistmist, sõbralikkust? Siiski, ka sellistel puhkudel suudan jääda rahulikuks ning taanduda. Varem ehk poleks.

Mis mind siis aitab? Luule, kunst ja muusika- kui vastata lühidalt. 

Sõitsin täna koju. Minu kodukanti jõudes võib hulgaliselt nautida postkaardi-vaateid. Talv ei ole kaugeltki mu lemmik-aastaaeg. Peale jõulu, mis on kõige raskem, peale seda, kui olen oma elamisest kõrvaldanud kõik ehted ja kulinad, mis mõjuvad minu jaoks vajalikel vabadel, lagedatel pindadel lausa prahina, kuid on laste jaoks kaunid ja olulised, jah, peale seda kõike läheb küll veidike kergemaks, kuid paneb mind päev-päevalt siiski proovile. Mind ei kisu külmaga õue kõndima. Ma ei talu pakse vammuseid. Pelgalt mõte suusatamisest, mida paljud tunduvad nautivat, tekitab mus ahastust. Valge värv seostub millegipärast elutusega.

Aga ma ei kurda. Talletan tardumuse muusikasse. Mu talvine maal on ääristatud aknaraamiga. Kogun sõnaseadmise ilu ja haaran selle oma ellu ja mõtetesse kaasa. Imetlen inimeste erinevaid andeid ja püüan ka ise paremaks, loomingulisemaks saada. Aga kõige selle juures katsun napsata oma isiklikku tugevusse või nõrkusesse jumalikku juhtimist, tänutunnet, oskust taanduda, vajadusel ka esile kerkida. Niisiis, siirast inimlikkuse mõõdet, mida ei saa nii lihtsalt kõigutada.