Ennäe!

Tüdruk konutas aasta otsa koopas

suure kivi all.

Arvas et ega sealt enam välja pääsegi, 

aga ennäe!

Ta kondid olid juba täiesti kanged

ja mõtted pimedusega löödud.

Aeg-ajalt visati talle pisut kosutust,

võttis vastu ja oli tänulik.

Isegi kiitis. 

Koopas on hea kiita- kumiseb vastu.

Viskajal oli sitt iseloom,

helde ja sugestiivne.

Aga kui tüdruk teda august hüüdis,

siis kiirustas minema,

Vist kartis, sest nii

ju tegelikult ei tehta. 

Tüdruk kraapis küüntega mulda

edasi, teadmises, 

et hüüda ei tohi, muidu 

jäetakse üksi. 

Väljapääsuiha võttis järk-järgult

võimust.

Kraapimise ja rabelemisega

Kasvatas tüdruk luudele liha,

turjale tugevust,

meelele kindlust.

Ja kui ta siis ükskord tõusis,

siis ennäe!...

kivi polnudki enam koopasuu ees.

Keegi oli selle ära veeretanud.

Oi, ta tuli välja! Astus lihtsalt lagedale!

Rõõmuhüüdega.

Kuku!

Nüüd tohtis tüdruk hüüda.

Kõik kuulsid ja pöörasid pead. 

Hüüdis veel.

Kõik rõõmustasid ta üle.

Siis hüüdis: ahoi, sina, 

kes viskasid koopasse kosutust,

kus sa oled, vaata sina ka!

Kadunud.

Hüüda poleks tohtinud. 

Häh...

Näe, päike! Ometi päike!

Kui tore on päriselt olemas olla...