Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Enesekiitus

 Küll ma olen ikka tubli!

Juba neli päeva järjest olen harjutanud nii orelit kui klaverit. Ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne. Kui algul arvasin, et teen endale nädalaplaani, siis nüüd pean tõdema, et varem, kui iga päeva hommikul pole mõtet päevaplaanigi paika panna- kõik võib muutuda. Ometi olen suutnud end kokku võtta ja hoolimata teele tulnud takistustest lubatu ellu viia. 

Enesepiitsutamine pole hea. Kui aga ennast üldse mitte sundida, kipub kergesti tekkima äravajumine. Eriti, kui on, kuhu vajuda- näiteks seesama mõnus tugitool, kus praegugi neid ridu kirjutan. Äravajumisega seoses on ka enesehaletsus kärme ligi tulema ning selle minema peletamine on tüütu töö. Niisiis, mõõdukas sundimine teeb pigem head. 

Homme kavatsen minna trenni. Teinud oma kehaga rahuseisundi, on see poole kergem otsus. Tean, et miinus viis kilo praegusest kehakaalust oleks mu enesetundele ideaalne, aga ma ei kavatse seda enam hüsteeriliselt saavutada, vaid proovin rahumeelset lähenemist. Selleks kirjutasin personaaltreenerile, kes ehk minuga selle teekonna ilu ja tervise heaks ette võtaks. 

Lastega on mul ikka tohutult vedanud! Nüüd, 13-aastastena, kui kõik valud ja vaevad on möödanik, on nendest vaid puhas rõõm! Loomulikult kimbutavad neid mõned teismeea probleemid- näiteks igikestev juurdlemine, mida teised arvavad. Aga see läheb ju üle!

Tegelikult mõtlen vahel isegi, mida teised arvavad. Õnneks läheb see ka minul suhteliselt kiiresti üle. Arvaku mis tahes!

Tunnen hetkel, et olen õnnelik ja rahul. Kui veel unerežiimi ka korda saaks...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar