Ära plära

 Ilmutan küll tublidust märksa vähem, kui päris aasta alguses, aga pole viga. Pean oma asju õppima veelgi paremini planeerima. Tunnen end praegu olevat päris heas arengufaasis.

Üks lause, mille uusaastalubaduste listi veidike hiljem lisasin, on "ära plära". Piir, mil jutust saab plära, on õhkõrn. Mina seda hästi ei tunneta. Vahel on nii mõnus telefonitsi või ehk ka külas olles erinevaid maailma asju arutada. Aga kas olete tähele pannud, et vestlus, mis algselt tundub kosutav ning ergastav, võib hakata mingil hetkel tohutult väsitama. Ja siis ei suuda seda enam lõpetada. See pole muide üldse seotud vestluspartneri toreduse või mitte-toredusega (tüütutega ei jaksa ma väga üldse vestelda). Kui ma oskaksin kaugelt enne seda, kui letargia ja suutmatus peale tulevad, kõne rõõmsalt lõpetada või külast koju minna, oleks kõik hästi. Külalisega, kes peale toredat õhtut veel üht-teist heietades lahkuda ei soovi, on muidugi keerukam.

Aga keskendun ikkagi eelkõige iseendale. Miks ma kaldun vahel plärama? Miks ei taju ma piiri, kus on kõik oluline selleks korraks öeldud? Äkki on küsimus jällegi enesehinnangus? Äkki ootan alateadlikult, et hoopis teine lõpetaks kõne või kohtumise? Võibolla on mul piinlik tõmmata järsku piiri ja minema kõndida? Ma ei tea!

Igatahes pean olema valvel. Me vajame inimesi enda kõrvale, kuid pikad, sisutud või vaid paari erinevat mõtet kordavad jutuajamised, eriti need, mis mitte kuhugi välja ei vii, on ilmselgelt tohutud ressursi raiskajad. Võin olla peale sääraseid dialooge (või monolooge) päris teovõimetu. Aga ometi tulen alles nüüd selle lihtsa asja peale- ära plära! Jah, mina, lobamokk.

Olen jube hea kummivenitaja. Tegelikult saab inimese kõnest väga hästi aru, kui ta tahab lõpetada. Teraapias panen näiteks viimaste lausete ajal vaikselt asju kokku. Asetan pastaka pinalisse, võtan märkmepaberi aluselt ja sätin selle kliendikausta. See kõik annab inimesele sõnumi, et aeg hakkab selleks korraks otsa saama. 

Miks ma sedasama taktikat siis sõpradega-tuttavatega plärasse langedes ei kasuta? Kõik saaksid ju aru ja aitaksid peatsele tšau-ütlemisele omalt poolt kaasa. Äkki on siis, kui oled juba piiri ületanud,  nagu joodikul, kes jälle tsüklisse sööstab- et enam pole midagi teha? Ja siis tiksudki kogu oma toreduses telefoni otsas või võtad külas olles veel mõne lonksukese veini. Ei lähe ära, mkmm!

Mulle tundub, et "ära plära" on hea lause. See sisaldab uskumatult palju. Tõtt öelda- puhas motivaator tegusamale elule!