Teisipäev, 15. veebruar 2022

Närvid

 Koroona viis mu närvid. Ega ma ennegi just kõige rahulikumate hulka kuulunud, kuid enne suutsin oma rahutust vähemalt varjata. Nüüd aga, peale Covidit, on asjad õite hullud! Nüüd olen nagu püss. 

Ma saan oma hullusest ise aru küll- aga vaat pidurdada ei suuda. Nagu mul klientide seas neid lühikese süütenööriga tüüpe vähe oleks! Siiani olen nende pöördesse mineku peale heatahtlikult naeratanud. Nüüd aga, kui asi minusse endasse puutub, kaob igasugune naljatuju. Ilma pidurdusprotsessita inimloom on ju puhta sooda, ütlen ma teile!

Ah et kust ma tean, et see just koroonast on? Vaadake, see koroona on selline nüansirikas tõbi- muudab väsinuks, tardunuks ja päris andetuks! Kõige jubedam tundub mulle see, et ma ei oska enam isegi kirjutada! Jah, ka praegu, kui neid ridasid siia trükin, olen kahtleval seisukohal, kas need laused üldse kuhugi kõlbavad. Ühest küljest tundub nagu, et kõlbavad küll, teisalt aga närib hinge kuri kahtlus. Sest näiteks luuletusi ma praegu küll kirjutada ei oska. Mul on mustanditena kaks geniaalse algusega luuletust, aga peale Covidit ei suuda ma neile ridagi lisaks luua. Äkki see jääbki nii?

Nii et Covid teeb väsinuks ja suretab loovuse. See omakorda ajab hullult närvi. Kes siis ikka sooviks olla tuim kui tukunui? Noh, kui mõni on säärane loodud, siis ehk veel. Aga mina ju pole! Mu jaoks on looming ja päevade tähendusrikkus ülitähtsad elamise juurde kuuluvad komponendid. Olen praegu niisiis otsekui lõksus. Ja siin lõksus ma omaette närveldangi. 

Valetan. Lapsed küsisid, kas ma rahulikumalt ei oska. See on tunnistus, et nemadki märkavad. Muide, ma ei mäletagi, mismoodi see "rahulikumalt" käis. Äkki nüüd jääbki nii? Äkki vaatangi edaspidi end otsekui kõrvalt, tunnen, et on jube häbi, aga midagi muuta ei suuda?

Eile õiendasin loomaarsti abilisega, kel on ilmselt mitu Covidit järjest olnud. Tajusin temaga mõningast sarnasust. Kuigi ta on peast puha soe ja räägib minuga nagu õiendav ema 5-aastase paharetiga, tekitab see minus hirmu. Äkki olen ise samasugune, aga ei mõista? Mul pole ju närve ollagi! Äkki kiljun hullunult, nagu temagi- ise arvates, et räägin rahulikul toonil?

Kes annaks adekvaatse hinnangu?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar