Laupäev, 30. aprill 2022

Minu nahas olemine

 "Ma ei tahaks praegu sinu nahas olla..."

Olen seda palju kuulnud enesele öeldavat. Ja siis hakkan taas märkama, et elan tõepoolest palju jõulisemalt, rahutumalt, emotsionaalsemalt, äärmuslikumalt, valulikumalt ja kirglikumalt, kui enamik mu ea- või sookaaslastest. Või siis lihtsalt kaasteelistest. 

Ma ei räägi ainult suhetest. Ka siis, kui näiteks kolmikud olid väikesed, kuulsin seda lauset korduvalt. 

Kui palju sõltub elus valikutest ja kui palju on neis valikutes juhust? Kui palju mängivad rolli kaasasündinud isikuomadused? 

See, et kasvukeskkonnast sõltub palju, teame ju kõik. Ometi võib märgata ka seda, et elamise emotsionaalne skaala tundub mõnel ikka märksa tasakaalukam, kui teisel, olgu  ta kasvanud kus tahes. Neil hetkil, kui kuulen enesele öeldavat, et "ma ei tahaks praegu sinu nahas olla", seisan jälle silmitsi tõelise iseendaga- sellega, kelle tahaksin ära peita, sest äkki mõjun teistele liiga ehmatavalt.

Varajases nooruses varjasingi palju. Oskasin suurepäraselt teha nägu, et kõik on hästi, kuigi ei olnud. Arvasin, et naeratusega kaitsen eelkõige iseennast. Täna aga mõistan, et kaitsesin hoopis teisi. Nad ei oleks kõiki minu valikuid mõistnud. Mina aga ei suutnud neist sellest hoolimata hoiduda. Nii oligi turvalisem üksi naerda ja üksi nutta, sest "me ju ütlesime..." Milleks inimesi muretsema panna.

Äkki oleks õige termin selle kohta, mida aeg-ajalt elult noolimas käin, "julgus hüpata"? Ja see minek, teate, on täiesti alateadlik. Sest ükskõik, millistele möödunud raskustele ma oma elus mõtlen, on neis ühtlasi vägagi emotsionaalselt puudutavat, ilusat, lendutõstvat, inspireerivat. On värvipaleti kõikmõeldavaid toone, muusikat kogu dünaamika- ja tämbriskaalas. Pole ühtegi etappi, milles oleks vaid puhas kannatus ja katkematu piin. 

Eks need viimased tõmba muidugi jälle maa peale tagasi, kui nende kord kätte jõuab. "Haavade lakkumise aeg", kui soovite. Ja teistel on seda küllap kõrvalt raskemgi vaadata, kui mul enesel kogeda...

Tõsi, stabiilsus oleks märksa lihtsam. Aga mina vist ei suuda nii, kuigi igal korral justkui seda otsima tõttangi... Avatuna, usaldades, rõõmsameelselt. Ma ei saa öelda, et lasen asjad käest, ei märka, ei oska reageerida, ei juhi olukorda. Oskan küll, aga kõik need olukorrad ja suhted, nii rõõmu- kui varjukülgedega, oleksid siis pidanud lihtsalt olemata jääma. Pool mu elu oleks sel juhul pidanud elamata jääma. 

Armastus ja viha, kirg ja kannatus, tipp ja sügavik- küllap need käivadki minu elus käsikäes. Võibolla tuleb mul lihtsalt sellega leppida?

Oma nahas tahan aga olla ikka ja alati. Mul on ilus elu. Hämmastavalt rikkalik.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar