Rottide tõkkejooks

 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.

Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 

Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 

Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 

Niisiis- mina panustasin Bettyle. 

Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.

Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

Kuumusejärgne

 

Kuumus andis tasapisi järele. 

Mu ihu, mis veel hetk tagasi napist suvekleidist hoolimata enese ja teiste objektide suhtes kleep-paberina oli käitunud, muutus taas normaalsele ihule omaselt kuivaks ja siledaks. Vähe puudus kuumaga harjunu petlikust jahedusaistingustki! Ei, kõik oli siiski täiesti paras. Ideaalne.

Üks lind rõkkas teistest laiema häälelise amplituudiga. Täielik solist mul põõsas! Tõstsin aeg-ajalt raamatult silmad, et tema asukohta kindlaks määrata. Muidugi ebaõnnestunult, ja sillerdavad toonid otsekui naersid mu üle. Kohendasin end, tehes näo, et mul muudki teha- aga tema muudkui lisas volüümi.

Hakkas hämarduma. 

Nojah, nüüd liigume ju jälle pimeduse poole. Püüdsin uuesti raamatusse süveneda. Männiladvus kahises õrn tuuleke. Muru, mõtlesin murelikult, on talla all kuivusest lausa krõmpsuv. Pidanuks kastma. Oot, kus mu järg oligi...

Raksaki!, lendas üks musträstas otse läbi humalapuhma ja maandus mu kõrvale käsipuule. Püüdsin lebada väga liikumatult. Kui raamatukaas poleks ootamatult laperdanud, võinuks me vaikus jäädagi kestma. Sel linnul oli tark pilk. Ja kiire minek.

Põõsast kuuldus uus ooperiaaria. Tahtmatult heitsin kiire pilgu sinnapoole, siis aga küünitasin uuesti raamatu kohale. Heldeke, kui hämar juba! Tähed sulavad sumedasse öhe. Silmad ei võta. 

Keegi ragistab tasakesi peenras. Hiir? Ei, vist keegi suurem...

Korraga on lamamistoolis nii hea. Rahu ja rammestus haarab mu endasse. Siin, jah siin ongi peidus ebakindla maailma pisuke kindlus. Lasen raamatu aeglaselt rinnale vajuda. Pimeduses enam ei loe. 

Miski ei loe. 

Miks ma lasin sel kõigel juhtuda? Ja kui kergesti see kõik käis... nagu viuhti... nagu liumäest allasõit! 

Aga need hetked siin- need tõid mu viimaks tagasi. 

Laula, linnuke, laula! Sulen silmad. Ehh... mida mul maailmast otsida oli? Kuude kaupa kondasin ringi. Ei olnud must ühte ega teist. 

Ja lamamistool oli kõik see aeg käeulatuses...

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

Neil hommikuil

 Neil hommikuil

kui taevas on sini-selge ja päike 

heidab kuldset valgust raagus puudele

muutes nähtavaks 

nende sihvakad tüved

korrapärased oksad, lausa

iga väikseimagi oksarao kõikumas

tasa puhuvas tuules...

lööb selgusepahvak õnnelainena üle kogu mu olemise-

ah, kui taevalikult lihtne kõik on!

Aga tean, et see äratundmine 

on ainult korraks.

Homme on kõik jälle endine. 

Talv

 Taevast langevad miljonid helbed

lumevaibale koovad nad lisa,

valgeks võõpavad maailma, selgeks

külmuse piirid. Tardunuks kisa.

Kinni mätsivad porised rajad

andekssaamise künklikelt teedelt.

Nähtamatusse ruumi ja aja

pinnatuisuna pikilt alleedelt

viivad. Miks’e jäätunud huulilt,

purikaid aga räästatelt kukub,

sõnum hanges toob ulguvail tuulil

mitmehäälsena ennustust hukust

lävepakule. Sillerdav lumi

teemantpuruna kutsuvalt särab.

Samast lendu end rapsib üks tuvi

valge. Rahu viib jäädavalt ära...

Tõde, tegu. Teinegi vaatus

kahvatus kuukumas nähtavaks muutub.

Jäine ristipuu, lumine saatus.

Libe teekond, mis maapealset puutub...

               ——

 Väike tihane oksale lendab

"sit-si-kleit" pääseb lustakalt valla.

Elu ime teeb jälle mind endaks

külmunud kahtlus jääb rõõmule alla...

 

Talisuplus

 Jääauku minnakse nii: esmalt pannakse ennast soojalt riidesse. Siis matkatakse veidike- võib isegi vaid kilomeeter-paar. Nahk võiks olla soe, aga mitte higine. Siis võetakse rahulikult riided seljast ära ja ronitakse, hea on, kui redelit mööda jääauku. See otsus peaks peas olema varem kindlaks küpsenud, sest ega augu äärel enam suurt ei mõtle. Tunne, mis kaelast saati jääkülma vette minnes valdab, on kummaline. Minu meelest mitte külm. Pigem ehmatav. Vapustuse tunne. 

Ronisin ca 15 sekundi pärast välja. Vaat siis kogesin seda nõelte torkimise tunnet, millest olen kuulnud räägitavat. Külm ei olnud absoluutselt! Aga kaaslane, kes on kogenum talisupleja, käskis mul end ikkagi otsemaid ära kuivatada. Olevat külmetamise oht. Tegingi nii ja riietusin rahulikult. Kohe oli soe ja hea olla. 

Otsustasin, et teen veel. 

Muulil

 

Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus...

Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas. 

Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks. 

Mõni kivi su "lähikondlastest" ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.

Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!

Muide, ka "oma kindlal rajal" võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt "hüppeid kõrvale". Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet. 

Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire... 

Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et... ma ei julgenud enam liikuda. 

Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see "oma tee" uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks... võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam. 

Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.

Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž. 

Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk. 

Maarjapäev

Takerdusin püksepidi kibuvitsa teravasse haardesse. See ei heidutanud mind- trügisin taamal punetavaile lihavaile marjadele aina lähemale. Mari marja haaval täitsin oma kotti sügisese saagiga. Mari marja haaval liikus mu mõte suvega hüvastijätu suunas. Päriselt kohale jõudmata.
Taevas avas nutuluugid poole korjamise pealt. Mu kindad, mis olid kätte tõmmatud kaitseks okaste eest, muutusid järjest niiskemaks. Vahused lained mässasid otse põõsastiku selja taga. Auklikule kruusateele kogunesid suured hallikaspruunid poriloigud. Paksud hallid pilved sõudsid aeglases ükskõiksuses lähemale ja kallasid mornilt lisa.
Punastel marjadel on verd tugevdav vägi. Naised poetavad teineteisele neist tehtavate erinevate imeravimite retsepte. Igaüks sooviks teada anda, et just tema oma on kõige maitsvam ja kõige väekam, aga nende hääled segunevad meretuules nagu kajakate kisa. Varsti tõusevadki nad ükshaaval lindudena lendu. Esimesed arglikud tiirud tehakse sealsamas kibuvitsapõõsaste kohal. Seejärel kogutakse kiirust ja kõrgust ning lubatakse enesele lühikesi merepealseidki kaari. Alles pika proovimise peale julgevad üksikud julgemad söösta päris avamere kohale.
Ma olen alati naisi imetlenud. Mitte et ma mehi poleks. Aga ürgne naiselik vägi tõstab tõepoolest taevaste piirile. Vilunult rebitakse pilved pooleks. Lõhkiste pilvevattide vahelt hakkab paistma esmalt kollane kuma, siis aga juba päikese enese pimestav serv. Äkitselt lööb kogu silmapiir otsekui lõkendama. Ähvardav rajupilv saab kõhualust soojendust, kukub vallatult itsitama ning liigub hüpeldes minema. Huumoriga saab alati! Seal ta nüüd purjetab, kes teab, kas Soome või mujale...
Sirutan selga. Nüüd kisavad küll kajakad. Naised aga kõnnivad väärikalt põllult teerajale, otsekui ei teaks pilvede rebimisest midagi. Seon ka oma kotikaela kinni. Õige mul vaja suud paotada!
Lainete müha muutub tasapisi iidseks lauluks. Võibolla seda ei mäletatagi enam. Võibolla on sel muutunud viis, äkki hoopis sõnad? Aga ta tuleb igal juhul tuttav ette, tekitades tänutunde me olemisele, põlvnemisele ning isade Jumalale. Seda võidi laulda hällilauluna, kiituselauluna, palvelauluna või leinalauluna, töö- või puhkehetkel, metsas või põllul. Või lasti see siinsamas Naissaare vahuste lainetega mere ääres vaprate naiste väelinnuna lendu üle kogu Maarjamaa? 

Kui hea, et just Maarja meid oma punaste marjadega külma aega saadab! Ta puudutus on soe nagu ema pai. Veel merelgi, kaugel kaldajoonest...

Naissaarel, Neitsi Maarja sündimise pühal 8.09.20

Telkimine

Lebasime väikese poolsaare pehmel murul. Tuul oli tõusnud ja viskas üksikuid iile üle me kehade. Need õhuvood olid aga soojad, mis on Eeestimaa öö kohta imekspandav. Taevas särasid augustile kohaselt miljonid täheparved. Suur Vanker moodustus otse me vaatevälja kohal. Aga lahe taga plinkis majakas maist turvatunnet.

Muidugi tundus mulle mõte Hiiumaa rattamatkast ahvatlev, eriti kui jutuks tuli Kassari kant. Olulist rolli mängis ka see, et mu sõbrannal on Hiiumaaga oma lugu ja nii vahva on olla teel, kui pedaalide sõtkumise kõrvale kõlavad armsad lood möödunud aegadest, paikadest ja inimestest.

Ainult, et... Hiiumaal olid sel nädalavahetusel kõik ööbimiskohad broneeritud. Ilmselgelt oli sinna planeeritud lugematul hulgal erinevaid üritusi. Meie, spontaansed rattamatkajad, pidime niisiis normaalse majutuse ja puhaste linade vahel magamise mõttest mossis ilmega loobuma. Kuna me aga ei ole kumbki allaandjad tüübid, mõtlesime välja plaani B. Telk. 

Muidugi teadis mu sõbranna hästi, et minust ei ole telgis magajat. Enne seisan kogu öö püstijalu, aga telki ei roni, olen ma ikka ja jälle kuulutanud. Nüüd aga, koristades pööningut, hakkas mulle näppu silma järgi päris kobe telk, mille olemasolust polnud mul halli aimugi, nagu võib öelda paljude sealasetsevate vajalike ja mittevajalike asjade kohta, mis tekitavad aeg-ajalt meeldivaid või ebameeldivaid üllatusmomente. Lisaks telgile olid ootel kaks veneaegset kummimadratsit, mäletate küll, need pealt kangaga, halvasti kuivavad, mille padjaosa puhutakse ühest ja muu osa teisest august ja millega vette hulpima minnes satub esmalt piklike õhupatjade vahelistesse kanalitesse, mis muuhulgas su kehaga paratamatult kontakti saavutavad, hulk külma vett, mis jube ebameeldiva tunde tekitab. Veel leidsin hämaralt pööningult lausa kolm magamiskotti- vali, millist tahad- ja madratsipumba. Suur saak!

Mu kuulutussõna telgi kõlbmatusest magamisasemeks kõlas peas järjest kahvatumana, kuni lõpuks vaibus ja ma sõbrannale oma valmisolekust teada andsin. Ta vastas, et siis olgu juba kaks telki- armastame ka hotellides kumbki omaette toas magada. Kokku lepitud.
Auto pidime jätma Rohuküla sadama parklasse. Sellega sai nalja. Oleme mõlemad suhteliselt boheemlasliku ajatajuga ja seetõttu hakkasime Tallinnast Rohukülla kimama pigem hilja, kui õigeaegselt, millest juhul, kui valge vein oleks emmal-kummal külmkapis oodanud, poleks lugugi olnud. Et aga veini polnud ja ilma selleta tundus telkimine peaaegu kindel hukatus- minul külmakartlikkuse, sõbrannal unetusehirmu tõttu (etteruttavalt ütlen, et tegelikult kujunes olukord risti vastupidiseks), tegime veel veerand tundi enne praami väljumist Haapsalus poepeatuse, sõbranna hüppas peaaegu sõitvast autost välja, mina omakorda jäin takistama ühele väikesele tänavale sissesõitu. Kätte saime!
Rohukülla jõudes vurasid autod juba praamile. Edasi mäletan otsekui aegluubis, kuidas rattad autolt maha tõstsime, kompsud kuidagimoodi pakikale viskasime ja praami poole ajama panime. See info, mitu korda mu telk ja magamiskott pakiraamilt maha kukkusid ja millal saabus hetk, kui rattakoti kinnitusrihm käiguvahetaja vahele keerdus, mu mälupildis puudub. Tuul oli mu juuksed paksult näo ette kuhjanud, jooksin oma sõidukõlbmatu rattaga suht käsikaudu praami poole ja selle sissesõiduluuk sulgus otse me seljataga. Meie matk võis uhkelt alata! (Sõitsime muidugi jänest.)
Saarele jõudnud, koukis sõbranna mu rattakoti rihma ennastohverdavalt käiguvahetaja ümbert lahti ning paarkümmend kilomeetrit Heltermaalt Kassarisse möödus tõrgeteta. Sihtpunkti jõudes hakkas hämarduma.
Kui juba telk, siis olgu see püsitatud sinna, kus laine ukse ees loksub, kõlas sõbranna järgmine uhke loosung. Mina täpsustasin omakorda, et võimalusel hoiduksin metssigade läbikappamisrajast. Leidsimegi sobiva koha vaatega Sääretirbile. Imeline!
Vahepeal selgus pisiasi, et sõbrannal polnudki magamiskotti kaasas (oh seda optimismi!). Mul seevastu oli kotti topitud ülihoolikalt valitud varustus- villased püksid, sokid, kampsun ja müts, rääkimata miinus kahtekümmet taluvast magamiskotist (oh seda pessimismi!).
Öö oli õnneks soe. Jõime ühel väikesel merreulatuval poolsaarekesel veini, sõime peale oliive ja tomateid, jutustasime, naersime pisarateni ning vaatlesime tähti. Kas teie olete sumedal augustiööl murul lebanud, pilk ainiti taevas? Hotelliuksest sellise mõttega küll naljalt välja ei lähe...
Lõpuks tuli aga ikkagi aeg telkidesse pugeda. Siis enam nii lõbus polnud. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et mu telgi taga nuhutab mingi suur loom. Mitte ühe korra, vaid pidevalt. Nonii, mõtlesin endamisi. Siga, hobune, lammas, loetlesid mõtted mu peas, võttes seejärel väsimuse ajel fantaasiarikkamagi suuna- rebane, hunt... karu?! Huvitav, kas ta riiet ka vitsutab, enne kui minuni jõuab? Väga ei julgenud liigutada. Mingil hetkel tekkis aga selgus- tuul! No muidugi, tavapäraselt ei maga ma ju hõreda seina ääres!
Järgmine murekoht ei lasknud end kaua oodata. Selgus, et mu madrats ei pea õhku. Puhusin ta uuesti täis, et seejärel kiiresti uinuda, aga kus sa sellega! Üsna pea lebasin taas konarlikul maapinnal. (Mainin ära, et sõbranna maadles sel ajal külmaga.)
Kolmas unetakistaja hakkas krabistama kella kolme ajal. Vihm.
Kuidagiviisi sai see öö siiski mööda. Magasin umbes kella kuuest üheksani. Ärgates tundsin end täieliku kangelasena. Ilm oli pilve tõmmanud, aga õnneks enam ei sadanud. Sõbranna ültes, et tema käis juba ujumas ära. See kõlas kohutavalt. Aga sama kohutav oli tunne, mis tekkis avastusega, et muid pesemisvõimalusi telgielu ei pakugi. Ma olen nimelt tohutu vanni- ja duššisõltlane.
Inimesed, sel hommiku ületasin end teist korda- kastsin end puhtakssaamise eesmärgil jahedaisse lainevoogudesse! Ihualasti. Küll oli romantiline! Brrrr!
Teisest rattapäevast ei hakka ma pikemalt kirjutama. Sääretirp, mida esimese asjana matkates külastasime, vajab isiklikku kogemist. Minu jaoks on see üks Eesti imelisemaid paiku. Laadisin oma akud täis. Kõhu saime täis magusatest põldmarjadest.
Pärastlõunal hakkas sadama. Sõitsime vihmas Heltermaale tagasi. Õnneks olin taibanud isegi keebi kotti pista. Praami oodates muutus sadu rajuks. Aga siis olime juba turvalises sadama kohvikus.

Kui ilm muutub, sünnib see minutitega. Algul kadusid taevast vaid tuhmimad tähed, eredamad sirasid esimestest kohalepurjetanud pilvedest läbi. Siis aga jäi laotusse vaid üksainus sirav nurk. Aegamisi kadusid pilvevati alla nii Suur Vanker, kui teised selle öö tegijad...

Lõuna-Eesti

Ma lihtsalt pean jagama oma seekordset vaimustust Lõuna-Eestist!

Mulle on meeldinud mõelda, et olen oma juurte ja tunnetuse poolest saare, mere, tuule ja avaruse inimene. Küllap on see jätkuvalt nii, kuid nüüd lisan juurde, et edaspidi on ilmtingimata vajalik leida suve jooksul aeg ka Lõuna-Eesti külastamiseks. Seekordne väljasõit oli lihtsalt niivõrd armas ja eriline!

Tundsin end seal kuplite ja järvekeste vahel esmakordselt ääretult hoituna ja armastatuna. Kõik mulle avanev oli niivõrd ehe ja ilus, ühest küljest täis salapära ja maagiat ning teisest lihtsalt lustakat suvist soojust, et kogu see kompott tekitas minus säärase tänu- ja rõõmutunde, milletaolist polegi ammu kogenud.

Lisaks Rõuge kiriku orel. Mängisin sellel eilse päikeseloojangu ajal. Pilli mängupult on paigutatud vanaaegsesse klasseintega putkasse, et veidikenegi talviste külmade ajal organisti tervist säästa. Vaiksemate registrite kõla kostab seetõttu mängijani vaid vaevuaimatavalt. Ometu tulid mulle peaaegu pisarad silma, kui seal harjutasin. Millised tämbrid! Milline ilu!

Kontsert oli tegelikult täna ja hoopis teises kirikus. Ka see jättis hingematvalt kauni mulje. Millise pühakoja juurde sõites olete teie oma auto vastaskünka otsas pidurite kriginal peatanud, sest avanev vaade on lihtsalt niivõrd meeliülendav? Maaliline org ja käänuline tee üles mäele, kus seisav väike valge kirik, kukeke punase torni tipus... see on tee Urvastesse.

Aga nüüd olen juba tagasi kodus. Liiga ruttu. Ilmselt mõtlen neile suvepäevadele veel kaua-kaua.

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.

Kotkas, kes ei julge lennata

 Eelmise loo jätkuks jutustan videost, mille keegi oli FB riputanud. Selles oli filmitud kaks aastat puuris istunud kotkast, keda hakati kõrge mäe harjal vabadusse laskma. Suursugune lind oli puurist välja pääsedes sügavas hämmingus. Mitmeid kordi sirutas ta oma tohutuid tiibu- aga lendu ei tõusnud. Mitmeid kordi algatas ta mäeharjal kiire hoojooksu- aga peatus taas. Taevalaotuse kutse oli küll tohutu, kuid lind ei uskunud enam, et see tema jaoks taas valla on pääsenud. Jälle tiibade sirutus, jälle hoojooks- ja taaskord seisak.
 See video meenub mulle peaaegu iga kord, kui kellegi umbes omavanuse vastassoost isikuga romantilise eesmärgiga tutvuda püüan. Sest nali naljaks mu eelmises, soovisedeli kirjatükis, natuke tuleb ikka oma unistuse täitumiseks ka ise kaasa aidata. Niisiis, olen käinud kohtamas (ei, minu pilti pole rippumas üheski portaalis).
 Kahjuks tuleb tõdeda, et paljude "tugevate ja osavate isaslindude" sisemine jõud on keskeas juba nii palju raugenud, et nad oma "vägevate tiibade sirutusulatuse demonstreerimisest ja paarist kiirest hoojooksust" kaugemale ei jõuagi. Ja see tendents tundub aina kasvavat, kui ka teiste kogemused enda omadega kõrvutada.
Mina tahaksin küll lennata. Eks kehitan siis taaskord õlgu ja teen seda üksi. Maailm on õnneks sama kaunis ka läbi üheainsa silmapaari.

 Kuna olin väga pikalt abielus, ei ole mul väga suurt kogemust inimestega romantilisel tasandil tuttavaks saamisega. Ka terapeudina tegelen paaridega, kes on juba väga ammu tuttavad. Kohtumislugu puudutame vaid põgusalt. Niisiis tunnen end sellel alal suhteliselt rohelisena.
 Mul ei ole väga lihtne võõra inimesega kohtuda. Eriti sel eesmärgil. Võib öelda, et lausa pelgan seda. Seetõttu olen ka reaalsete kohtumiste osas üsna valiv. Loomulikult soovin, et mu tulevane kaaslane oleks haritud, tark, hea huumorisoonega ja enesega hakkamasaav- nagu ma isegi. Paraku tõi üks soome mees, kellega ma tema kõrge ea tõttu küll kohtama ei läinud, paar sisukat kirja aga vahetasin ometigi, välja mõtlemapaneva fakti, et minu vanuses ja haridustasemega naistel ongi kõige suurem oht jääda üksikuks. Meestel mitte. Küllap tal on õigus. Mul pole tõepoolest olnud jaksu ega tahtmist kohtuda kõikide eksnaisi kiruvate, kirjavigadega kirjutavate, ebastabiilisete või lihtsalt eemaletõukavate tutvumiskandidaatidega. Võimalik, et olen välja praakinud ka mõne lihtsa, aga hea inimese.
 Need, kes on aga minu silmis algselt võrdväärseks partneriks sobivad sümpaatsed mehed, on mõne aja pärast osutunud just nendeks "kotkasteks, kes ei julge lennata"...

 Sõbranna andis mulle lugemiseks raamatu "Veenus ja Marss kohtuvad". Seal on põhjalikult kirjeldatud viit romantilise tutvumise staadiumit, millest viimane oleks kihlus.
 Esimeses, veetluse staadiumis, on kõik kirjasolev arusaadav. Probleemid ilmnevad aga juba teise, kõhkluse staadiumi osas. Olen küll üsna hea tajuga inimeste omavahelise sobivuse osas, ent kõhklused esinevad minulgi, liiatigi, et enam naljalt kohest "puuga pähe" armumistunnet ei koge. Kordan endale siiski mantrana "anna talle võimalus".
See, mis aga juhtub keskealiste meestega kõhkluse staadiumis (osadel ka varem), on kurb ja mõtlemapanev. On see hirm või mugavus, mis "mängu ilu" tahaplaanile lubab jätta, ei oska öelda.
 Üks teine sõbranna teadis oma mehe lahkuläinud sõbra sõnade järgi öelda, et tänapäeva naised olla ise oma agressiivsuse ja pealetükkivusega "mängu ilu" täielikult hävitanud. Võib olla ma lihtsalt ei teagi, et on olemas teine reaalsus, kus mees istub jalg üle põlve, oodates, et naine tuleks ja ta maha murraks? Mind selline väljavaade küll ei ahvatle. Pigem jätkan üksinda. Tahaksin ikka ise ihaldatud olla!
 Kolmandal sõbrannal on tore ütlus- kui tahad teada, kas sul on partner või mitte, siis vaata õhtul voodisse. Tutvumise ja vastastikuse veetluse faasis täiendaksin seda nii- kui tahad teada, kas sinust ollakse huvitatud või mitte, vaata õhtul sõnumeid või kirjakasti. Kui sa ikka kordagi pole vastaspoolele meenunud, on pilt selge. Tiivasirutus on tehtud, huvi on äratatud- nüüd võib "ilus isane" vanale heale roikale kobida ja pea tiiva alla pista...

Mis siis saab?
Filmiklipis hakkas kotkas lõpuks siiski lendama. Tõsi, algul oli lend madal ja ebakindel. Mitmel korral tuli maanduda, et veidi julgust koguda ja uuesti tõusta. Klipi lõpus paistis aga taevasinas vaid kaks mustavat täppi. Ma ei tea, kust see teine tekkis, aga mulle tundub, et see lihtne motiiv võiks olla omamoodi võti ka minu tänasele loole.
Armastus aitab alati. Ma pole seda lihtsalt veel leidnud.

Imeline aeg

Imeline aeg!
Ainult ma ei saa aru, miks ma oma õhtustele kõnniringidele paarinädalase vahe olen lubanud? Just olin õnnelik, et ükskord ometi saab vaadelda kevadet lausa päev-päevalt, pakatevatest pungadest kuni suure õitsemiseni. Ja nüüd, palun väga, ongi kõik juba toimunud!
Kõndisin täna ligi 9 kilomeetrit. Varsakabjad, kes möödunud korral tibatillukestena varbaidpidi kraavis sulistasid, olid nüüdseks paisunud hiiglaslikeks noorukiteks ja tervitasid mind oma sügavkollaste õite ja läikiv-roheliste lehelatakatega. Metsmaasikad olid samuti õied avanud, et päike neid soojendaks. Toominga lõhn uimastas endiselt ja kodu-aedade õunad, pirnid, kirsid ja muud viljapuud olid õitemerest lausa lookas.
Kägu! Lahe lind. Kusagil minu kõnniteekonna metsatukas ta kukkus, vahepeal vaikis, siis kukkus edasi. Ku-ku moodustas korraliku väikese tertsi, ainult et ülemise ku- peal oli ka väike, pool tooni kõrgem kaunistus. Mulle see laul meeldis.
Lapsed ja teismelised olid samuti kambakesi rajal. Nad istusid küll rohkem pinkidel ja ajasid juttu, aga vähemalt tohib nüüd sõpradega kokku saada! Ühte asja ma nende puhul küll ei taipa- kuidas nad raatsivad nii kaunite loodushäälte keskel istudes mobiilidest mussi lasta? Nii jääb ju isegi kägu kuulmata! Aga pean ma siis kõike taipama...
Homme tuleb kindlasti uus ring välja mõelda. Päris ilma nii kaunil ajal küll ei saa...

Valgete purjedega laev

Torm näib tõusvat.

Naine istub ärklitoas oma tillukese töölaua taga ulgumere suunas avaneva akna all. Rannikul, majast kõigest paarkümmend meetrit eemal, riidlevad kajakad saagi pärast, mille viimaks üks keskmist mõõtu vares enda hoole alla võtab. 

Töö ei edene. Pilk eksleb ühtlugu taevast ja merd poolitava, otsekui joonlauaga tõmmatud silmapiiri suunas. Silmapiir nimelt püsib alati muutumatu, olgu siis vaikus või torm. 

Lõunamaalt tagasipöörduvate rändlindude parv sõuab rahulikult üle taevalaotuse põhja suunas. Nemad muutuvad juba enne silmapiirile jõudmist imetillukesteks täppideks, mida pilk ei seleta. Merelt tulevate paatidega on vastupidi- esmalt kerkib ühes peaaegu nähtamatus silmapiiri punktis esile kummaline jõnks, mis end üha suurenedes sirgjoonest eraldab. Nagu olemasolu algus, mida ajalise täpsusega õigupoolest mõõta ei saagi. Aegamisi kasvab vaevuaimatavast täpist selgete piirjootega kujund ning tema eksistents purjeka või paadina ei kuulu enam kahtluse alla.

Naine istub nüüd tikksirge seljaga. Oma pilguga näib ta otsekui nõiduvat. Tundub, et iilid paisuvad tõepoolest. Silmapiir jääb aga ikkagi muutumatuks. Valgeid purjeid ei paista kusagilt.

Pidin tegelikult hoopis Iisraeli sõitma, aga see reis jäi ära, kuna maailmas möllab teadupärast koroonaviirus. Pidime osalema ühel koorifestivalil, mina ühe neidudekoori klaversaatjana. Oleme nendega igal kevadel reisil käinud. Eelmisel aastal Londonis, üle-eelmisel Bergenis, kolm aastat tagasi Malagas. Meeldejäävad reisid!
Aga sel aastal läks siis nii. Mõtlesin esiti, et sõidan siiski, ja üksi. Teen endale isikliku paastuaegse palverännaku iidses Jeruusalemmas ja mõtlen elu üle järele. Siis aga sulges Iisrael piirid ja seegi mõte lendas vastu taevast. Õnneks, nagu hiljem selgus.
Ma ei suutnud ikkagi leppida. Olin juba arvestanud oma vajadusega igapäevarutiinist veidikeseks eemalduda. Peagi taipasin, et maailmas toimuva valguses on see võimalik vaid Eesti-siseselt. Kõnetama hakkas Hiiumaa. Nii broneerisingi endale hubase merevaatega toakese Kirde-Hiiumaal. Ja see oli parim otsus! Mitu korda parem, kui ülerahvastatud Jeruusalemm. Või noh, neid ei saa tegelikult võrrelda...

Hiiumaa praam on põhimõtteliselt sama, kui Muhusse sõitev- vaid värvi- ja nimeerinevusega. Aga ometi tundus mulle sellel praamil kõik teisiti. Õige pea taipasin, et asi on inimestes, et olen ise nagu tulnukas. Ülejäänud rahvas, keda, tõsi, oli laeval vaid käputäis, tundus moodustavat mingi vandeseltslasliku ühenduse, kes kui mitte ei tunne, siis teavad teineteist ometi ja mina kui võõras, sissetungija, kahtlane ja teistsugune, tekitasin mitmeid vastuseta küsimusi, mis mu seljal pilkudena praadisid.
Muhu praam on märksa anonüümsem. Kuid mis seal imestada- selle taga on ju ka kogu Saaremaa-lahmakas. Koos oma seitsme spaaga.

Maja, kus peatun, ehitati 17. sajandi algul. Seda kasutati tollimajana. Nüüd on ta aga renoveeritud romantiliseks peatumispaigaks, mis tekitab just seesuguseid mõtteid nagu selle loo algul kirjapandu. Õhkkond on väga loominguline...

Naine oli oodanud kogu päeva. Nüüd võttis pimedus maad ja seni vaid iiliti puid sasinud tuul hakkas vihaselt lõõtsutama, tormates hullunult ümber maja nelja tugeva seina, vingudes aknaruutude vahel ja kolistades kõvasti korstnajalas. Silmapiir oli kadunud musta pimedusse, kõrged üksteise järel rulluvad lained andsid aga siiski aimata vaevumärgatavat keerlevat vahuvalget. 
Korraga kargas naine püsti. Laev! Tuulest poolkülitsi surutuna ja ilma mingi valgustuseta hüples see kalda poole nagu hiigelsuur haavatud tiivaga lind. Ta oli väga lähedal, kuid ei teinud katsetki sadamasse siirduda. Siinsamas jooksis ta kinni kaldaliiva ja jäi poolviltusena jõuetult lõõtsutama.
Naine tormas õue. Ta jalad takerdusid kaharasse seelikusse, pitspluus sai esimese hetkega vihmast läbimärjaks, juuksed lendasid salguti otse silmadesse. Ta ei hoolinud millestki. 
Madaliku juures oli tuul eriti raevukas. Laev lausa rappus. Valged purjed olid tormi poolt ribadeks hekseldatud, nüüd murdis raju isukalt masti. Naine võitles iseendaga. Vettesööstmine tundus ainuvõimalik variant. Kuid on seal üldse kedagi?
Õnneks ta tuli. Aeglaste sammudega, sumbates väsinult läbi vee, seljas pikk, läbivettinud vihmamantel. Tuul takistas teda igati, vesine mantel plartsus paremalt ja vasakult vastu ta väsinud keha. Läbi kõrkjate kaldaletulek oli viimane katsumus. Viimaks ometi maa!
Sõnagi lausumata haaras ta naise oma tugevasse embusse ja surus oma huuled naise märgadele huultele. Need olid läbielatud surmahirmule vaatamata tulikuumad...

Oijah. Vähemalt muinasjutud lõppevad alati hästi...

Õunad

Käisin täna Muhus. Arvasin, et lähen lihtsalt järelnoppele, et küllap õunapuud, mille kallal napp kuu tagasi käisime, on nüüdseks kõik õunad maha raputanud ja kompostiks muutnud ning täna saan saaki vaid sellelt ainumalt, mille õunad tookord veel toores-hapukad tundusid. Täna selgus aga mu suureks jahmatuseks, et jah, tõepoolest on puud nüüdseks enamiku õuntest maha raputanud, ka too puu, mille hapukad õunad endiselt hapukad maitsesid- see nimelt on lihtsalt seesugune sort, kuid kompostist oli asi kaugel. Puualused lihtsalt punasid ja kõik õunasordid olid nii tohutult maitsvad, et ma lihtsalt ahhetasin. Seejärel hakkasin korjama. Mul oli kaasas vaid kolm niruvõitu kasti. See-eest lebas auto pagasnikus kogu mu tugevate poekottide varu ning majas leidus suur hunnik prügikotte. Korjasin praktiliselt terve päeva!
Pool mu põllumaast on renditud ühele kohalikule suurtalunikule, kes oli parasjagu heaks arvanud sinna lehmad peale ajada. Nojah, miks mitte, sügis on soe, maitsvaid rohututte veel küllaga. Lehmad tulid aia äärde mu agoonilist õunakorjamist uudistama. Seisid seal rivis, jalad pool-harkis, lõuad aeglase mäletsemise taktis ringitamas. Aeg-ajalt tõid kuuldavale lühidaid nõudlikke muu-sid. Hakkasin mõtlesima, et äkki soovivad nemadki saada osa mu sügisesest õunapeost. Iga puu all oli hulk ubinaid kukkudes pleki saanud, mõned maapealse külje pealt pruunikski muutunud. Korjasin korvitäie ja valasin üle aia, otse sarvekandjate ette. Ohhoo, mis nüüd lahti läks! Tuli välja, et lehmadele meeldivad vägagi õunad! Nad läksid õunte pärast vaat et kaklema!
Õige pea panin tähele, et lehmade seas valitseb omamoodi hierarhia. Selles karjas oli "kuningannaks" teistest umbes kolm korda suurema isend, jõuline ja tugev pudulojus. Too kargas kohe platsi, kui uued õunad üle aia valasin, ja peletas kõik lehmad, kes samuti maiust ampsama küünitasid, oma suurte sarvedega eemale. Kui mõnel kavalpeal õnnestus paar õuna pihta panna, läks hästi. Näe, mõtlesin isekeskis, meie siin inimeste maailmas liigume iga hinna eest võrdsuse ja kiusamisvaba keskkonna poole, aga loomariigis, siinsamas mu silme all, sellele lihtsalt vilistatakse! Üks dikteerib kõike!
Muide, ka see ei toiminud, kui osa õuntest kaugemal seisvate lehmade poole viskasin. Nad jäid tardunud pilgul hoopis "ülemuse" reaktsiooni ootama, julgemata iseseivalt ainsatki ampsu võtta. Ainult ühel noorel isendil oli nuppu. Tema jälgis mind hoopis teisest kohast- mitte külje- vaid otsaaia juurest. Viskasin talle salaja terve korvitäie plekilisi õunu. Suur lehm ei pannud seda kohutavat üleastumist tähele. Tähtsusetu karjaliige järas õunu, nii et vahtu pritsis. Ei tea, kas sai suurest kugistamisest kõhulahtisuse?
Minu auto on nüüd samuti õuntest pungil. Mis ma teen nendega? Eelmise korra õuntest on juba pudru- ja pannkoogimoosid ootel. Ilmselt tuleb need mul kiiresti laiali jagada. Olen kindel, et nii heade õunade peale tekib lausa järjekord! Aga kui ei teki? Siis otsin linnalehmad üles!

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.

See kevad

Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob!
Vaatan, et juba mitu kuud järjest ei ole ma jõudnud teha ühtki blogipostitust. Ometi vormuvad mõtted mu peas endiselt lugudeks, et seejärel lihtsalt... universumisse lennata.
On olnud suurepärane talvest kevadesse libisemine! Veebruar, mida hoolimata sellest, et tegu on mu sünnipäevakuuga, ei suuda ma vääriliselt hinnata, möödus, nagu eeldada võis, külmalt, kuid see-eest põnevalt- niisiis kiirelt. Pool märtsi aga veetsime trioga kahel Kanaari saarel- laavakivisel Lanzarottel ja tuulisel Fuerteventural. Nii puhanuna ei ole ma end eales peale puhkust tundunud!
Hmm, pisut ebaloogiline lause see viimane, kas pole? Kolmikute emana võin aga tõsimeeli kinnitada, et umbes laste koolieani olid mu puhkused ühed väsitavamatest ajaperioodidest üldse. Puhkusele vastu läksin küll suure õhina ja mitmete toredate mõtetega, tagasi tulin aga rampväsinuna.
Kaks nädalat märtsist "ära hammustanud", oli kevad juba kiire tulema.
Algas ka paastuaeg. Endassevaatamise ja vaikse kulgemise aeg. Vaimse ja füüsilise "mina" tasakaalustamise periood. Just märtsis sain hoo sisse oma 2018. aasta lõpul antud lubadusele heita seljast üleliigne. Sel perioodil ei tarbi ma nisujahu, suhkrut ja sealiha. Peale kella kuute joon vaid teed või vett. Mul on väga-väga hea olla! Ja mis seal salata- 3-4 kilo on kadunud, kolme jonnaka järelejäänuga veel tegelen. Tänaseks võin kindlalt öelda, et stressisöömine mitte ei aidanud stressi vastu, vaid pigem tekitas seda. Ma ei lase enam end käest ära- ja mitte vaid välise pärast.
Muidugi on mul endiselt maiseid muresid. Minu ainuvastutus väsitab mind vahel väga. Paraku on asju, mida on väga raske, kui mitte võimatu muuta. Ometi tunnen, et muutus tuleb kevadtuule, vihma ja päikesepaistega. Tõsi, raagus okste klõbin pole hetkel kuigi kõnekas, aga juba õige pea, ajal, mil pakatavastest pungadest sirutuvad väikesed lehed, tuletab pehmete puhangute vaikne sosin meelde elu suure saladuse müsteeriumi.
Seda on nii lihtne unustada, kas pole?

Veetakso

Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...

Traditsioonid

Olen loomult üsna eraklik. See, et suure pere keskel tuleb oma eraklikkusega pisut teisiti suhestuda, on muidugi ilmselge, kuid suurt suhtlust talun aasta-aastalt ilmselgelt üha halvemini. Tunnistan, et hoian vahel isegi oma telefoni meelega hääletu peal, et vältida asjatu müra meelevaldset sissesõitmist oma mõtetesse. Ma ei mõista hästi ka inimesi, kes alati ja iga hinna eest igale kõnele vastama tõttavad, kelle jaoks pole olulised üks-ühele vestlused, kes suudavad hüpata ühelt teemalt teisele, ühe inimese kõrva juurest teise toru otsa. See on mulle väsitav ja tüütu, isegi, kui olen kõigest kõrvalseisja, mis siis veel vestluspartneriks olemisest rääkida...
Seejuures on inimesed mulle väga tähtsad, minu inimesed lausa üliolulised! Selleks, et vältida suhtluses pikki pause või pinnapealseid suhteid, olengi oma ellu sisse juurutanud traditsioonid.
Mida tähendab traditsioon? Kas näiteks iga-aastane sünnipäeva tähistamine on traditsioon? Usun, et niisama, juhuslikkuse alusel mitte. Siis on see lihtsalt sünnipäev. Traditsiooniks muutumiseks peaks sünnipäevale lisanduma kontseptsioon, mis ta rõhuasetuse eesmärgistaks ja osalejaile vajalikustaks. Nii käin näiteks juba 15-20 aastat igal 24.veebruaril ühel sünnipäeval, mis on ühtlasi minu eriala inimeste talvine kokkusaamine ja muidugi ka kodumaa sünnipäeva just sellisel viisil tähistamine.
Suve peatset lõppemist ja sellega seonduvat nukrust aitavad leevendada kaks toredat traditsiooni- suvelõpu rattamatk ja meie kodus toimuv kukeseenepidu. Neist esimese korraldame alati Eesti eripalgelistesse paikadesse, kuhu muidu ehk kunagi ei satu või siis autoga mööda vuhisedes tähelegi ei pane ja need on väga meeleolukad retked. Teisel aga pakun sõpradele kukeseenekastet minikartulite, peekoni ja hapukurgiga (sel aastal olid mul valmistatud imemaitsvad krõmpsud kerges marnaadis viilukurgid). Millegipärast on peale neid kahte üritust hoopis julgem sügisele vastu minna!
Paar aastat olen Neitsi Maarja sündimise pühal ehk ussimaarjapäeval, 8.septembril teinud veel ühe isikliku suvega hüvasti jätmise palverännaku piki Naissaare inimtühja liivaranda, keset tuuli ja laintemüha. See on osutunud sügavale enesesse vaatamise ajaks paigas, kus minu ja muu elu vahel on meri, minu ja eri aastaaegade vahel on meri ning minu ja eri ajastutegi vahel on meri. Ma vajan seesugust selgeksklaarimist, kus kogu tunnetus muutub, aeg liigub ja lained loksuvad, aga mina tundun olevat igavene...
Ja järgmiseks traditsiooniks on isadepäeva õhtusöök novembri teisel pühapäeval, mille olen pühendanud eelkõige oma isale, kummardusena selle eest, millise väärtuse on ta meile kinkinud, olles just selline, nagu ta on. Minu maailma on just tema istutanud mingi sõnulseletamatu väärika mehelikkuse mõõdupuu, milles  teadmine, et mujal pole parem, kui pere juures, keegi teine pole tähtsam, kui su abikaasa ja lapsed ning sa ise oled  üles ehitatud terve psüühika heale vundamendile, seisab ühena kõige olulisemast postulaatidest. Tänastes perepiltides on see kujunenud haruldaseks väärtuseks, kas pole? Isadepäeva õhtusöögil on aukohad ka kõigil teistel meie laiema pereringi isadel.
Talv on traditsioonidevaene. Olen küll mõelnud oma "avatud uste"-stiilis sünnipäeva ühendada luule ja muusikaga, kuid praegu elab see sügavamõtteliseks tuunitud püha üritus oma elu vaid idee tasandil.
Rattahooaja avamine aprillis toob traditsioonid taas nähtavale. Õhus on kevade hõngu ja laulurida "lapsed, kes kui vangis eland..." tundub üle pika aja värskes õhus vändates ja jahedaid hapnikurikkaid sõõme hingates nii õige ja ühtlasi ülekohtune, et tahaks ülekorraga tagasi teha kõik need pimedad talvised tunnid...
Laste ristimise aastapäeva pidu mai lõpul meie koduaias, on samuti tore traditsioon, mis avab grillihooaja ning annab teada, et suur suvi võib taas alata!
Loen siin seda kõike ja mõtlen, et võibolla ma ikka maailma kõige eraklikum ei olegi? Igal juhul on mul inimestega hullult vedanud!