Rottide tõkkejooks

 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.

Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 

Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 

Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 

Niisiis- mina panustasin Bettyle. 

Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.

Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad!