Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!