Jääauku minnakse nii: esmalt pannakse ennast soojalt riidesse. Siis matkatakse veidike- võib isegi vaid kilomeeter-paar. Nahk võiks olla soe, aga mitte higine. Siis võetakse rahulikult riided seljast ära ja ronitakse, hea on, kui redelit mööda jääauku. See otsus peaks peas olema varem kindlaks küpsenud, sest ega augu äärel enam suurt ei mõtle. Tunne, mis kaelast saati jääkülma vette minnes valdab, on kummaline. Minu meelest mitte külm. Pigem ehmatav. Vapustuse tunne.
Ronisin ca 15 sekundi pärast välja. Vaat siis kogesin seda nõelte torkimise tunnet, millest olen kuulnud räägitavat. Külm ei olnud absoluutselt! Aga kaaslane, kes on kogenum talisupleja, käskis mul end ikkagi otsemaid ära kuivatada. Olevat külmetamise oht. Tegingi nii ja riietusin rahulikult. Kohe oli soe ja hea olla.
Otsustasin, et teen veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar