Talv

 Taevast langevad miljonid helbed

lumevaibale koovad nad lisa,

valgeks võõpavad maailma, selgeks

külmuse piirid. Tardunuks kisa.

Kinni mätsivad porised rajad

andekssaamise künklikelt teedelt.

Nähtamatusse ruumi ja aja

pinnatuisuna pikilt alleedelt

viivad. Miks’e jäätunud huulilt,

purikaid aga räästatelt kukub,

sõnum hanges toob ulguvail tuulil

mitmehäälsena ennustust hukust

lävepakule. Sillerdav lumi

teemantpuruna kutsuvalt särab.

Samast lendu end rapsib üks tuvi

valge. Rahu viib jäädavalt ära...

Tõde, tegu. Teinegi vaatus

kahvatus kuukumas nähtavaks muutub.

Jäine ristipuu, lumine saatus.

Libe teekond, mis maapealset puutub...

               ——

 Väike tihane oksale lendab

"sit-si-kleit" pääseb lustakalt valla.

Elu ime teeb jälle mind endaks

külmunud kahtlus jääb rõõmule alla...