esmaspäev, 22. veebruar 2021

Talv

 Taevast langevad miljonid helbed
lumevaibale koovad nad lisa,
valgeks võõpavad maailma, selgeks
külmuse piirid. Tardunuks kisa.

Kinni mätsivad porised rajad
andekssaamise künklikelt teedelt.
Nähtamatusse ruumi ja aja
pinnatuisuna pikilt alleedelt

viivad. Miks’e jäätunud huulilt,
purikaid aga räästatelt kukub,
sõnum hanges toob ulguvail tuulil
mitmehäälsena ennustust hukust

lävepakule. Sillerdav lumi
teemantpuruna kutsuvalt särab.
Samast lendu end rapsib üks tuvi
valge. Rahu viib jäädavalt ära...

Tõde, tegu. Teinegi vaatus
kahvatus kuukumas nähtavaks muutub.
Jäine ristipuu, lumine saatus.
Libe teekond, mis maapealset puutub...

               ——
 Väike tihane oksale lendab
"sit-si-kleit" pääseb lustakalt valla.
Elu ime teeb jälle mind endaks
külmunud kahtlus jääb rõõmule alla...


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar