Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata.
Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda.
Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse.
Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.
Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:
Headus on ilmas, kurjus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar