Tugev tuul lükkab priske kõhualuse ja hapra kuldäärega pilvi enese ees kuhugipoole. Pilved liiguvad kohevalt ja kergelt, nad tekitavad oma lõputus minekus otsekui pika, aeglase kaubarongi, mille vaguneid võib lugema jäädagi. Varsti, mõtlen ma, on nad Raplas või Tartus või Viljandis. Võibolla ületavad nad sama lõbusalt ja ükskõikselt riigipiirigi, rändavad Lätti või suisa Venemaale.
Aga samahästi võib tuul pilvede kuldse varanduse juba kusagil siinsamas laiali pillutada, neid ennast laotusse ühtlaseks halliks tardumuseks vajutada ning rõõmsa, pilvepatjade taga päikeses õilmitseva sinitaeva maalviibijate pilkude eest sootuks kinni katta
Pilvede teekond sarnaneb mõneti inimese eluteega. Meiegi astume oma ajastu ühtse rügemendina kasvamise ja elukogemuse omandamise suunas. Olenemata meie päritolust ja valikutest puudub meil tagasitee iseenese algosakese, esimese udupiisakese juurde. Mälestuste vine on aga siiski me nähtamatuks saatjaks.
Aeg-ajalt muudame oma suunda. Mõni meist nimetab seda saatuse keerdkäikudeks, mõni Jumala juhtimiseks. Olgu kuidas on, igatahes peame olema pidevas liikumises. Meie teekonda jälgitakse ülalt.
Kui meie “kõhualustes” on piisavalt päikest, eristume me teineteisest, justnagu needsamad möödapurjetavad kuldäärtega pilverüngad. Mõni paistab valgem, mõni kohevam, mõnel on sees veidikene halli nutupilve, teine on väike, vilgas ja rõõmus. Ja osad, eraldihoidvad, sõuavad põhimassist eemal. Nagu eluski.
Mõnda pilve võib vaatama jäädagi. Tuulega ringmängu mängides paelub ta oma kuju, põnevuse ja iluga. Ta on fantaasiaküllane, meenutab vahel üht, vahel teist. Teda on rõõm jälgida. Nagu silmapaistvat inimest.
Vihmataeva korral on pilved ühtlaselt hallid. Nad ei eristu enam teineteisest. Neil pole otsa ega äärt. Vaid ülalt, näiteks lennukiaknast, võib mõningate pilvede kontuure aimata. All saab aga lugeda vaid pisaraid, mitte pilvi. Otsekui rahvas sõjaajal.
Aga kõrged kiudpilved on haprad ja läbipaistvad. Jah, just need, mis mänglevad üksipäini eredas taevalaotuses, sillerdavas päikesesäras. Kas need pole mitte meie ise oma säravaimatel õnnehetkedel! Neil, mil jälgijate tunnustus polegi ehk väga oluline. Tähtis on vaid soojus, vaikne tuuleõhk seal kaunis õnnekõrguses. Ja armastus.
Täna on veidi päikest. Pilved on küll paksud ja laiad, aga piisavad hõredad. Üksikud kiired pressivad neist hõlpsasti läbi, muudavad maapealse küll pisut kahvatuks, aga ei jäta teda ka päris varju. Ei tea, kas see ka miskit meenutab? Või on lihtsalt üks keskmine, tavaline ilm…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar