Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on!