“Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”
Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada.
Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on!
“Kui palju ta siis näitas?”
“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”
“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit!
“Jajah, nii ütlevad kõik.”
Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.
Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus.
“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.
“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”
“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”
Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!
Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”
On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.
Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…
“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?”
See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!
Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!
Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000
Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.
“Ma olen abikaasa…”
“Näete, tal on null.”
Ikkagi inimene…
Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”
Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?
Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar