neljapäev, 30. detsember 2010

Kaks aastat

Esimene oli raske. Ma olin ebakindel. Ma ei osanud nautida. Ma ei teadnud, kuidas end jagada. Olin õnnetu, kui mulle öeldi, et naudi hetke. Ma ei osanud seda. Ootasin, et nad kasvaksid. Nad kasvasid. Ka mina kasvasin koos nendega. Tasapisi kadus ebakindlus. Tuli mõistmine. Tuli rahu. Hakkasin neile silma vaatama. Igaühele eraldi. Igaühele- ja pikalt. Uskumatu, mida ma neis silmis märkasin. Lõputut usaldust! Siirust! Julgust vajada just mind! Hoolimata mu hirmust... Oleksin pidanud kohe alguses... Oleksin... Ah, midagi ei oleks!
Teine aasta oli lihtsam. Ma olin julge. Emaarmastuses. Naisena. See toimis. Õppisin uuesti nautima hetke. Õppisin lapsemeelselt naerma. Õppisin põrandal roomama ja koera moodi haukuma. Õppisin auto häält tegema. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähsamad, kui mõni tühipaljas telefonikõne. Õppisin, et kõik eelmainitud tegevused on tähtsamad, kui triigitud riided. Tähtsamad, kui korras maja. Teisel aastal tuli teadmine.
Kaks aastat. Pikk aeg. Lühike aeg. Kummaline aeg. Ilus aeg. Väsitav aeg.
Vahel ei usu ma siiani. Käin toast tuppa. Vaatan neid kõiki. Minu pere. Kui palju sõltub minust! Kui palju sõltub sellest, kui palju ma silma vaatan! Igaühele eraldi. Pikalt.
Annaks taevas mulle tarkust! Seda soovingi algavalt kolmandalt aastalt...

teisipäev, 28. detsember 2010

Maitse üle ei vaielda

Elle- tädi tegi jõuluks kolm paari toppidega kindaid. Lisannile lõheroosad, Loviisale punased ning Karl Johannile rohelised. Karl Johann pani oma kindad kohe kätte. Lisann keerutas omi näppude vahel ja noogutas rahulolevalt. Loviisa aga...
Loviisale mõjus punane värv kui härjale. Loviisa ütles "mkmm" ja vaatas mulle otsa. "Need on sinu kindad, Loviisa", ütlesin julgustavalt ja naeratasin, endal oimukohtades vasardamas tedmine, et Loviisaga ilmselt nii lihtsalt ei lähe. Ta näoilme andis nimelt märku, et ta oli otsustanud. Ja ta oligi otsustanud! Ta oli otsustanud, et punased kindad talle ei sobi. Ta tahtis rohelisi. Neid, mis juba Jossu käes. "See!", viipas ta nõudlikult osutades. Johann pööras selja ja läks igaks juhuks kaugemale. "Vaata, kui ilusad", proovisin igaks juhuks veelkord. Valju möirgega lükkas aga Loviisa nüüd mu käed ühes punaste kinnastega eemale. Ta asus ausasse võitlusse! (Oma arust ausasse muidugi.) Johann peab rohelised kindad kohe Loviisale andma, peab!
Aga oot-oot! Ega Johanngi papist poiss ei ole! Johann asus kaitsele. Litaki- lätaki, lükkas ta Loviisat ihaldatud roheliste kinnastega ja ise huilgas enese julgestuseks "üiiiiizzzzz". Olukord võttis järjest ohtlikumaid pöördeid. Juba oli võitlusväljalt kosta ka Lisanni kõrgehäälset hala. Tema närvide jaoks oli säärane võitlus liig mis liig! Lõpetage juba, võis sest halinast välja lugeda.
Sellistel hetkedel olen relvitu. Ma lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda! Selge on see, et Johanni käest kindaid ära võtta ei saa. Selge on ka see, et Loviisa enne ei vaiki, kui tema poolt aktsepteeritav variant on leitud. Ähmiga pakkusin ka Johannile punaseid kindaid, kuid millegipärast ei taha nad kunagi asja, mis on teise poolt ära põlatud. Nii ei olnud ka Johann nõus. Asi ei tulnud kõne allagi. Ja kisa jätkus.
Ma pagesin. Ma pagesin ära pööningule. Pööningul oli vaikne. Aga mul polnud kaua aega vaikust nautida. Ma ei saanud allpool peetavat sõda kauaks ajaks järelvalveta jätta! Tuhnisin palavikuliselt suurtes lasteasjade kottides. Kuhu ma need ometi panin? No kus nad on?
Mul oli hiilgav idee!
Lõpuks leidsin, mida otsisin. Villaste asjade kott. Tohutul hulgal väikeseks jäänud kindaid, sokke , salle, mütse ja kampsuneid. Eraldi kott kinnastega! Jess!
Tormasin alla tagasi. Paiskasin õhku kõik kotis olevad kindad. Otse kisa ja võitluse keskele. Võtke ja valige! Siin on veel uusi kindaid!  Kisa lakkas kui lõigatult. Kolmik ahmis õhku. Johann unustas rohelised kindad kus see ja teine. Ta leidis ühed vanad sinised. Ägedad! Loviisa napsas kohemaid Johanni selja tagant ihaldatud rohelised ja mõmises rahulolevalt. Lisann kehitas õlgu ja sammus eemale. Hala polnud enam vajalik. Ja Lisannile meeldisid tema kindad väga. Ülejäänud kindad võisin kolmiku lahkel loal endale jätta...
Kõik.
Praegu on olukord selline, et Johanni jaoks on suht suva, millised kindad tal käes on, peaasi, et õue saab! Lisann eelistab küll oma lõheroosasid, kuid on hädaga nõus ka muude variantidega. Loviisa aga tunnistab ainult Johanni rohelisi. Panen teised villased kindad alla, sest rohelised üksi on talle ikka väga suured. Ja nii ta siis jookseb õues ringi, suured rohelised käelabakesed vallatult külgedel laperdamas. Ega maitse üle tasu vaielda!
Aga muide- minu meelest on just need põlatud punased kõige kaunimad!

reede, 24. detsember 2010

Jõulutundest

Õige jõulutunne tekkib peale kirikuskäiku. Aastaid olen ma seda kogenud. Aastaid olen ka ise orelimänguga kaasa aidanud selle paljudele müstilise tunde tekkimisele. Kõigil, kes peale kirikuskäiku, Jõuluevangeeliumi kuulamist, "Püha Öö" ja viimaks müriseva "Oh Sa õnnistav" laulmist kargesse talveõhtusse astuvad, peaks hinges viivukski helisema hakkama see miski, mis lapsesüdamele nii tuttav- kuid mille me suureks saades oleme unustanud...
Minu nõuanded jõulude ülesleidmiseks iseendas:
a) Mine kindlasti kirikusse!
b) Ära lülita jõuluõhtul telekat sisse! Imalad Ameeika pisarakiskujad on ekstra välja mõeldud jõuluigatsejaile, ometi ei täida nad hinge jõulurahuga.
c) Ära kuula Ameerika (ja ka Eesti) popartistide poolt esitatavat jõulumuusikat. See on kirjutatud massidele tarbimiseks, mitte nautimiseks. Nimetan seda õgimise- muusikaks.
d) Ära õgi! Loe tänasest Ekspressist sigade teekonnast jõululauale- ja sa taipad, mida ma mõtlen.
e) Püüa jõulupäeva jätta võimalikult vähe toimetusi. Võta aeg maha ja ole lähedastega. Ole lastega. Lihtsalt ole!
f) Süüta küünlad. Nii toas kui õues. Vaata küünlaleeki ja tunneta iseennast ning ümbritsevat maailma. Headust. Rahu. Mõtle ka neile, keda enam ei ole meie seas.
g) Parajas vanuses lastel võiks jõuluvana käia. Nad nii ootavad teda- ja mis on toredam lapse siirast rõõmust! Rõõmusta kaasa ja muutu ka ise lapseks! Ära häbene laulda ja tantsida! Ära otsi mobiilist jõulusalmi! Sa pole ju põmmpea, sul on ju fantaasiat, inimene!

Kauneid ja tõelisi jõule!

teisipäev, 21. detsember 2010

Jõuluootus meie moodi

Päkapikke meil ei käi.
Vestlesime viimases mängukooli tunnis päkapikutamisest rahvusvaheliste naistega ja kõik nad olid üksmeelsed, et Eestis pakutakse päkapikkudega kohutavalt üle. Rootsis olevat ennekuulmatu, et päkapikud hakkavad käima juba detsembri algul või mis veel hullem, kel aimu kiriklikest pühadest, juba novembri lõpul, esimesel advendil. Ja et nad käivad iga päev! Ja et nad toovad asju! Mida mu lapsed siis jõuludeks saavad, imestas ema, kelle majanduslik seis lubaks igaks päevaks Lego- mõõtu kingituse sussi sisse panna. Ta väitis, et pole kordagi üle astunud nende pere reeglist, et sussi sees on komm või mandariin. Jah, kuna elatakse Eestis, on see ka neil igapäevane- lapsed käivad ju Eesti koolis. Ja loomulikult, lisas ta, on lapsed pahased päkapikkude kitsiduse üle, näe, Marile tõi raamatu ja Jürile DVD. Aga see, mis Eestis toimub, jäi too ema endale kindlaks, on lihtsalt jabur. Ma nõustun!
Jah, ma mäletan, kuidas kord öösel Statoili sõitsin. Veiko tuletas mulle seda veel hiljuti meelde. Aga mis mul toona üle jäigi, noor ema nagu ma olin? Ikka teen nii nagu teised! Hommikul tatsavad ju väikesed jalad otsemaid sussi juurde, hoolimata sellest, et silmad veel und näevad- ja oh seda õnnetust ja häda, kui suss tühi! Nii mõtlesin siis.
Nüüd olen märksa rahulikum. Esiteks- kaheaastastel ei pea üldse mingid päkapikud käima. Teiseks- kui nad ka kord käima hakkavad, ei kujune sellest minu jaoks enam välja vabatahtlik eneseorjastamine. Väike unesoe laps pimesi sussi poole koperdamas on nagu tsirkuseetendus, millele imetlevad emmed igal detsembrihommikul aplodeerida saavad. Aga mida see lapsele annab? Peale kommi? Või mingi mõttetu jubina, mis peale jõule prügikasti lendab (jälle näide oma kogemusest)? Täidab see kasvatuslikku eesmärki? Ilmselt mitte- sest kuigi lapsele öeldakse, et päkapikk tuleb vaid siis, kui ta sõna kuulab, tuleb ta tegelikkuses enamikes peredes siiski igal juhul. Mõnes mõttes õige ka- ega laps, kes vahel sõnakuulmatu, pole veel halb! Sõnakuulmatuse ja jonni võib enamikel juhtudel kirjutada halva reziimi, vähese tähelepanu või miks mitte ka näiteks lapse halva enesetunde (nt. nohu) arvele. Nii et tihti võib vanem lapse sõnakuulmatuses iseennast sama palju süüdistada kui last. Sellest vaatevinklist väärib niisiis päkapiku külaskäiku iga laps. Ja vanem ei vaevagi oma pead väärtushinnangute varasest nihkesselöömisest (nagu mina praegu). Sest kõik teevad nii...
Ma ei poolda täielikult ka teispidist äärmust- nii nagu ühes mu tuttavas peres. Neil on palju lapsi. Ja kõigile on öeldud, et mingeid päkapikke ei ole. Aga kas ikka tõesti pole? Mine tea, äkki ikka on mõni kusagil piilumas, mis? Fantaasiale peaks minu meelest ikka veidi ruumi jääma! Ja milleks teiste omagi rikkuda- sest ega lapsed oma teadmistega vait ju ei ole!
Minu ideaalis on päkapikk lastele sissejuhatajaks jõuluaega. Soovin lastega arutada, miks see päkapikk meid õieti piilub? Kui ta siis vahel on sussi sisse midagi meelepärast poetanud, saaksime üheskoos otsekui kinnituse, et jõulutaat ei ole meidki unustanud, et ta kindlasti tuleb. Ühesõnaga tähtis ei oleks mitte igapäevane nänn vaid millegi tähtsa ootus. Kogu kulminatsioon peaks ikkagi jõuluõhtusse jääma!
Meil siin ei saagi mingit jõulutunnet tekkida. Mul oli täna Rocca al Mare keskusest ühte väga konkreetset riietusasja vaja osta. Mõtlesin et mis seals ikka, lippan korra läbi. Aga kust oli mul läbi lipata, kui parklast alates sai liikuda vaid teosammul. Rahvast oli murdu! Mõni tiirutas autoga kuuekümnendat ringi peaukse läheduses, et ehk mõni sõidab minema, saab enesele hea parkimiskoha. Mõnikümmend sammu jalgsi kõndida on ju liig mis liig! Enne jäängi tiirutama, aga kaugemale ka ei sõida, oli seesuguste juhtide moto. Niiviisi liiklust takistades tekitasid nad väljasõiduteelegi korraliku ummiku. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Korrutasin endale mantrana "rahu, ainult rahu". Panin auto salongis klassikaraadio mängima. Vaikselt. Ja saingi viimaks ühe lumehunniku kõrvale koha. Jooksin, et ei peaks kuulama keskuses ja keskusest väljaspoolgi lakkamatult lõugavat reklaami, mida veel soodsamalt saaks! Krabage, inimesed, krabage!
Tööpäevad võiksid seesugused jõulud olla! Mis mõttega on ühele paduuskmatule rahvale neid vabu päevi vaja? Jõuluvana jaoks? Ogaraks ostlemise jaoks? Jabur!
Ilma kiriku ja jõulusõnumita ei tule mingid jõulud! Tuleb pidu ja pillerkaar. Tuleb segadus ja sagimine. Tuleb õgimine ja telekavahtimine. Aga need pole jõulud. Kahjuks. Mina tahan teisiti elada.

pühapäev, 12. detsember 2010

Püha Lucia

Ülehomme on Luciapäev. Eestipäraselt luutsinapäev, kuid kuna Eestis seda märkimisväärselt ei tähistata, nimetagem seda ikkagi rootsipäraselt Luciapäevaks- kõlab märksa ilusamini ka!
Olen Luciapäeva korraldanud üle kümne aasta. See on üks meeleolukas üritus- eriti, kui sisu üle mitte juurelda.
Ausalt öeldes ei saanud ma mitme aasta jooksul aru, mida rootslased täpselt Lucia all mõtlevad. See kummaline riietus, need vastikud safanimaitselised (maitsetud) "lussekatterid", eesti keelde tõlgituna pehmelt öeldes laus-jaburad laulud... Ei, arvatavasti ei saaks ma siiani aru, milleks seda kõike vaja on! Kui ma poleks süvenenud...
Nüüd, kui olen ise Luciapäeva traditsiooni veidi eestipärasemaks- ja seega ka eesti keeles mõtlevale inimesele arusaadavamaks- kohendanud, on see minu (ja tean, et ka paljude teiste) jaoks avanenud hoopis uues tähenduses. Ja kinnitan, et seda oleks ka eestlasele hädasti vaja- jõulutormlemise aseainena.

Mu hingevalgus küünaldena süttis
on pimeduses kirgastav ta sära
mu hingevalgus küünaldena süttis,
et võidaks rõõm ja kurbus läheks ära

Sel küünlaleegil õnnistus on anda
mis tulnud teistpoolt ajastute ruttu
võib igaüks meist seda hinges kanda,
kui ammukuuldud kaunist muinasjuttu...*

Nii loeb Luciaks kroonitud tütarlaps. Legendi kohaselt (legende on päris mitu, aga järgin siin mulle kõige enam meelepärast) oli Püha Lucia usklik neiu, kes otsustas oma elu pühendada Kristusele. Teda sunniti aga vägisi abielluma ning peale tema lõplikku keeldumist torgati tal karistuseks silmad peast. Ta elas vagas Jumalakartuses elu lõpuni ning kuulutati peale surma pühakuks. Ta on pimeduse ja pimedate kaitsepühak. Seetõttu ilmubki ta just kõige pimedamal ajal aastas.

On valgus ja selgus me kohal sel ööl,
kui pimedus katmas on maad
Sul järgneme, Püha Lucia, sel ööl,
mil meile end ilmutad sa.

Meid juhi siin mailma kannatusteil
vii ajatul rännakuteel
taas sõimeni, kus ootab Lunastus meid,
usk, lootus ja armastus veel...**

Luciaks kroonitud tütarlaps kannab peas päris küünaldest krooni. Alternatiiviks on ka elektrilised küünlad, kuna küünlarasva on juustest väga halb kätte saada- kuid meil on siiski alati eelistatud seda õiget. Teda saadavad "tärnor"- tüdrukud ja "stjärngossar"-poisid. Päris pisikesed valgetes ürpides tüdrukud-poisid rivi lõpus on alati ääretult südatsoojendav vaatepilt.
"Nüüd läheb alles möll lahti", seisis täna Kristiine keskuses mingil reklaamil. Vastupidi, tahtsin öelda. Nüüd võiks küll hetkeks seisatada. Vaadata seda puhast, valget lund, millega meid on õnnistatud. (Jah, lund on tohutult, kuid on meil valikut? Ei ole ju! Sooviks keegi lume asemel porihunnikuid? Küllap mitte. Siis tuleb rõõmustada, et on lund, ja leppida, et seda on palju.)
Mõelda sellele, mis on elus hästi. Uskuda, loota ja armastada. Sõnakõlksud? Oh, ei! Mõtetel on tohutu jõud! Kui kõik head mõtted sõnadesse vormida ja koos lumehelvestega taevasse lendlema lasta, siis võib juhtuda palju imesid!

Ser du stjärnan i det bla? Allt som önskar, kan du fa...

Tohutult ilusa sõnumiga laul. Paneb mõtlema. Mõttetusele, millega end päevast päeva kurname, märkamata midagi ega kedagi enda ümber. Armastamata. Naeratamata.
Meil kõigil on oma raskused kanda. Igas päevas tundub lausa ilmvõimatu midagi imelist leida. Aga see on ju meie elu, mis möödub! Kas loovutame tõesti ühe päeva nukrusele, ja veel ühe tigedusele, ja veel ühe kättemaksuihale? Ja kõik need sõnumid meist lendavad õhku! Lumehelvestega tiirema. Palju kurjust, viha, kadedust... "Nüüd alles läheb mölluks", seisab kurjakuulutaval sõnumil.
Ei, ei lähe! Sest Lucia tuleb jälle. Ta kuulutab, et jõulud on varsti käes. Ta toob valguse majja. Pimedus peab taanduma!

On aasta pimedaim öö, ei kusagilt valguskiirt koida,
kuid ootusärevust hinges ei hoia, kui kaugusest kostumas laul
See lummav helide keel ja taevalik küünalde sära
sind inglitiivul viib pimedast ära me taevase lootuse jõul.

Nüüd valgus ulatab käe ning silmi ja südameid paitab,
ta õiget rada sul näitab ja aitab ka pimedad nägijaks taas.
Usk, lootus, armastus jääb ka siis, kui on raskemad päevad
on valgus hinges, kui silmad, mis näevad ka siis, kui on pimedus maas.

Püha Lucia- valguse kandjaks sa
Püha Lucia- soojuse andjaks sa
püha Lucia- kuulutad lootust meil
Kristuse ootust meil kinnitad sa!***

*Minu kirjutatud Lucia luuletus (2000)
**Minu kirjutatud luuletus, mida loeb üks "tärna"- tüdruk (2001)
***Minu kirjutatud laul "Püha Lucia" (2005)

kolmapäev, 8. detsember 2010

Kuhu küll see kuues kinnas jäi?

Õueminek on ko-hu-ta-valt raske! Kui veel paar päeva tagasi ma ainult väsisin sellest mõttest, et tuleb õue minna, siis nüüd on lisandunud ka värinad. Õudusvärinad nimelt.
Olen proovinud nii ja naa. Esmalt tõime koos kõik vajalikud riided diivanile valmis. See variant osutus peale järeleproovimist sobimatuks. Kolmikud nimelt ei jaga matsu, millised riided on vajalikud. Emme ütles: "Toome riided diivani peale." Kolmik kuulis: "Toome kõik kodus olevad riided, mis näppu jäävad, diivani peale." Ja siis hakkas neid tulema... Hüüdsin asjatult: "Kullakesed, neid asju pole vaja, viige palun tagasi!" Mkmm. Emme ju tahtis asju! Kui lõpuks purjetasid kogu kuhja otsa issi karvase säärega pikad kummikud, siis ma tundsin selle riidessepaneku variandi sobimatu olevat. Ma tundsin, et jään sellele üritusele alla. Olin kaotaja. Luuser. Ei suutnud lapsi ohjata. Ei jaksanud kogu ebavajalikku hunnikut õhtukski tagasi panna. Valisin järgmise võimaluse.
Sulgesin nad riietumiseks meie väikesesse eeskotta. Enne tassisin sinna muidugi kõik vajalikud riided. Ainult- ma ei oleks eluski osanud arvata, et see väike eeskoda nii tohutult palju muidki asju sisaldab! Aga noo- see on ju kõige väiksem küssa, kui sul on kolmikud. Nemad näitasid mulle lahkelt, mida eeskoda õieti sisaldab. Jälle läks möll lahti... Kes on kõige tublim? Kes loobib emmele kõige rohkem asju? Ma lausa vandusin omaette. No milleks on mu mehel vaja näiteks kuut paari koeraga jalutamise kindaid? Ah et Helisel pole talvesaapaid? Kuidas nimetada sel juhul neid kahte paari, mille otsa ma hetk tagasi käpuli lendasin? Minu enda kõik teadaolevad kingad kah eeskojas? Aiiii, nii et ka need, mille konts mulle kolmikpoisi pihust kukkudes varbasse kinni jäi! Oh ei! Kingaviksi ei tohi võtta! Ära puutu autovõtmeid! Ei kisu! Istu siin! Istu sina siin! No paneme soki jalga! Palun paneme soki jalga! No miks sa saapa enne topid?
Ja siis suur kingariiul, apppiiiii... Tunnen end korraga nagu Jeesus Kristus läbi rahva heidetud palmiokste Jeruusalemma ratsutades. Minu ette langeb aga lugematul hulgal kingi. Loviisa heidab lausa üle õla, kõrges kaares. Teistel nii stiilselt ei lähe. Nemad loobivad madalamalt, kuid seda kaugemale. Hosianna ei hüüa keegi! Kõik nohisevad mõnust. Välja arvatud mina. Jah, kaugel minevikus oli see lugu hoopiski teistsugune...
Nutt tuleb peale, kuid ma ei nuta. See värk siin on mind nii vintskeks teinud, et pisaraid pole! No ja pealegi saame lõpuks riidesse. Jääb vaid koera saba. Kindad. Viis. Mis viis? Kuus peab olema! Üks, kaks , kolm, neli, viis, loeb mu pilk veelkord kiirelt. Viis igati viisakat kinnast. Viis. Reas. Kingade vahel.
Rohkem pole mul tahtmist midagi lisada. Ma tahan, et nad õue läheksid, sest neil juba silmad vilavad uut lollust täideviimiseks välja otsides. Ma lausa kardan! Ja nüüd on see kuues kinnas kadunud!
Ropendan (hästi vaikselt).
Nüüd võtan kõik, mis pihku jääb ja heidan katlaruumi. Veiko kindad, Helise saapad, minu kingad, tossud, kummikud, kuuskümmend mütsi, kaloss, hommikumantli vöö, hantel, mingi mõttetu tops. Ennast heidan kõhuli. Otsin! Kolmikud lagistavad naerda. Emme naljatab! Kus k... see kinnas on???
Leian kinda. Hingeldan. Hetk hiljem sõlmin jälle ümbruskonnaga rahu. Kolmikute emadel on nimelt see hea omadus, et nad halva kohe unustavad, kui olukord laheneb! Nüüd läheme hoopis kelgutama!
Ainult seda luban ma küll, et homme mõtlen kindlasti uue, palju parema viisi sel raskel Kolgata teel- teel kolmikutega toast õue...

neljapäev, 2. detsember 2010

Inimesi jälgides...

Huvitav, kas teistel on ka nii, et nad inimesi, kellega aeg-ajalt kokku puutuvad ja keda nägupidi küll teavad, kuid tegelikult üldse ei tunne, oma fantaasias kellekski hakkavad voolima. Minul on näiteks oma trennikaaslaste tüpaažidest tekkinud väga selge ettekujutus, kuigi ma ei tea neist ühegi nime, rääkimata sellest, mis valdkonnas nad tegutseda võiksid. Aga ainuüksi jälgides nende liikumist trennisaalis ning enne ja pärast tenni, olen andnud neile eneselegi märkamatult nimed ja püüan aimata ka neist mõne tegevusala.

Kahtlemata kõige karakteersem kuju meie trennis on Vehkleja. Vehkleja on kohe väga äge! Niipea, kui muusika mängima hakkab, hakkab Vehkleja vihtuma. Ma pole midagi sellist varem näinud! Aukartustäratav, kuidas ta end pilduda suudab! Kõik tema liigutused on treeneri omad kuubis! Ütleme, et on vaja teha käteringe. Vehkleja ringitab siis nagu vurr, teda peeglistki vaadates hakkab pea ringi käima! Kui on vaja teha ristsammu, hoidke teised alt! Vehkleja kaarutab otsemaid hiiglaslike sammudega nagu tank rünnakul ja kui eest ei page, jääd lömastatult maha! Kui treener ütleb "painutage" on Vehkleja valmis enesel kaela kahekorra väänama, peaasi, et tema painutus kõige hoogsam ja sügavam oleks! Minu liigesed ei peaks pooltki sellist vibutamist vastu! Kusjuures Vehkleja meelest teeme me trenni mitte muusika rütmis, vaid kiiruse peale- ta on alati teistest vähemalt pool takti eespool, heal juhul edestab lausa taktiga- noh, siis on jälle uhke võidumees olla! Eks ta vast imestab ka vahel omaette, et keegi teine talle kunagi järele ei jõua. Üüratu võhm, arvab ta kindlasti. Mulle aga meenuvad nii Don Quijote kui tuuleveskid. Vahel tunnen lausa hirmu, et ega tal ometi mõni jäse kogemata küljest lenda! Vehkleja taha ei tasu tantsima sattuda- siis läheb kõik sassi!
Õpetaja on Vehkleja vastand. Väga korrektne ja korralik. Samas hoopiski mitte mingi trenni-tibi, kes oma tutikaid Nike´i tossusid käiks demonstreerimas. Sisukas. Tuleb aegsasti kohale ja võtab sisse platsi esimeses reas. Matkib treenerit vapustava osavusega. Suudab eksimatult järele teha ka kõige keerulisema kava. Võiks treenerit vabalt asendada, arvan mina. Imetlen Õpetajat!
Venelanna on väga veetlev. Ainult mäluga on tal kehvasti. Tal seisab meeles kogu aeroobikakavast ainult veerand. Seda veerandit üritab siis iga nelja kuni kaheksa takti järel ülejäänute pikemasse kavva sobitada. Vahel harva see ka õnnestub. Tavaliselt juhtub aga kõrvaltantsijaga üks kuni kaks eri raskusastmega kokkupõrget. Venelanna meelest igati okei. Kõrvaltantsija kiristab hambaid. Nu potšemu?
Venelanna on muidu samuti väga korrektne. Soeng ja... Ainult tal on üks imelik komme. Talle meeldib peale trenni riietusruumis alasti ringi jalutada! Jah, kõnnibki täiesti porgandpaljalt edasi- tagasi! Ma ei oska sellele nähtusele muud seletust leida, kui et ilmselt ta tahab näidata, et soeng ei ole tal mitte ainult juustes, vaid ka khmm... mujal.
Vanainimene. Kui ma esimest korda trenni tulin ja teda nägin, arvasin, et olen sattunud pensionäride võimlemisrühma ja valmistusin mõttes peale esimest trenni viisakalt vabandades pagema. Aga ohoo! Selgus, et Vanainimene teeb enamikule trennikaaslastest nii võhma kui koordinatsiooniga pikalt ära! Kui ta jalg ka mõne painutuse ajal enam nii kõrgele ei tõuse kui muiste, pole sellest küll midagi! Vanainimene on cool!
Vana Kooliõde. See nimetus talle on tinglik. Nimelt kõige piinlikum on hetk, kui taaskohtud mõne inimesega, kellega oled kunagi hoopis mingis muus situatsioonis tegutsenud ja sa ei suuda meenutada, millal, kus ja miks. Vana Kooliõega on just nii. Mul pole õrna aimugi, kes ta on, kuid tean , et ta on mu elus ka varem mingil põhjusel olnud. Vana Kooliõe käitumisest paistis, et see ei ole olnud just kõige toredam. Paistis, et me ei salli teineteist. Õigesti öeldes paistis, et Vana Kooliõde mäletas meid teineteist mitte sallivat. Mul endal oli küll täiesti neutraalne tunne. Aga paistis, et Vana Kooliõde häirib ikka täiesti tõsiselt, et ka mina just sinna treenima sattusin. Ükskord venitas Vana Kooliõde irooniliselt "Nooh, kas pesema ei tulegi?" Asutasin end nimelt peale trenni otsemaid kiiruga koju ruttama. Kohmasin vastuseks, et kavatsen kodus dušši alla minna. Vana Kooliõde sai mu kohmetust vastusest hoogu juurde ja venitas veel iroonilisemalt üle kogu riietusruumi: "Kujutage ette, tal on ka kodus dušš!" Mul hakkas kuidagi imelik. Seisin keset riietusruumi nagu püünisesse sattunud räpakoll. Siis aga kogusin ennast ja põrutasin vastu: "Mul on kodus väga palju väikeseid lapsi!" See vist mõjus. Vanal Kooliõel jäid edasised sõnad kurku kinni. Tal kadus edasine trenniisu üldse ära. Nii et ma ei saanudki teada, kes ta tegelikult on!
Tagarea Plikad käivad trennis ainult siis, kui on lühike tantsu- ja pikk hantlikava. Neile käib üle jõu absoluutelt igasugune vähestki koordinatsiooni vajav tegevus. See-eest hantlid peavad olema raskeimad! Minu meelest on küll mõjusam pigem kergete hantlite- ja pikkade kordustega trenn, kui see, et esimese lihasgrupi juures enesele rebestuse põhjustad! Aga no ma ei hakka seda neile ütlema. Sest Tagarea Plikad on üldse teistsuguse mõtlemisega. Kuulsin, kuidas üks neist peale trenni telefoniga rääkis: "No mis tahtsid?" Elukaaslane vist? "Kümme õlut? No olks. Aga see on mu viimane raha, arvesta sellega!" Piidlesin silmanurgast. Ise täitsa ilus tüdruk. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta vaeseke käe otsas oma viimase raha eest ostetud õllepudelid diivanil lebotavale kasimata mehepojale ette tassib. Juurdlesin omaette, mis küll noored tüdrukud selleni viib? Selge on see, et tantristlikku seksi küünlavalgel selles peres ei harrastata! Õlleuimane kähkukas on vast ainus, mis vaene neidis vastutasuks saab! Ptüi, mis mõtted!!!
Nõjatusin veel hetkeks kujutluses lauale, kuulates psühholoogina neiu pihtimust õõvastavalt koletust lapsepõlvest, kus isa joomahoogude ajal vägivaldseks muutudes kogu peret klobis. Et nüüdsest jätkabki selle pere meesliin jõhkruse ja naisliin alandlikkuse võtmes...
Ah, misasja! Psühholoogid ei lase ju teiste elumuresid enesesse! Mida mina siin siis pead murran? Tore ju, et neiu vähemalt trennis käib!
Mina Ise pidavat kah naljakavõitu olema. Kandlilisevõitu liigutustega. Vähe plastilisust. Helis ütles nii. Mina Ise usun ka. Mine tea, võib- olla olengi juba Vehkleja mõtetes Puunukk ja Venelanna arvates Kontkõht? Aga ega ma sellest ei heitu! Naudin ikka täie rinnaga! Nagu teisedki- igaüks isemoodi ja kõik ühe eesmärgi nimel- saada paremaks ja kaunimaks naiseks...
Imestan, et meie kena treener, vaadates tunnist tundi meie vehklemist, karglemist ja puterdamist, suudab valjuhäälset naerupahvakut tagasi hoida. Omaette ta küll pugistab vahel veidi. Tont teab, mis nimed veel temal meile antud on!

kolmapäev, 24. november 2010

Nüüd ka veidi lindudest

Täna panime koos lastega linnumaja üles. Uskumatu, kui palju rõõmu võib tuua ühine tegutsemine! Puistasime laste lakkamatu jutuvadina saatel päevalilleseemned majja ning asetasime selle seejärel nagu ikka, elutoa akna all kasvava tamme oksale rippuma. Kahjuks täna ei märganud veel ükski lind, et toit on kohal. Käisime ühtelugu vaatamas. Aga küll nad homme tulevad!

Helisel oli lindude suhtes valvas pilk (arvatavasti on siiani). Ta eristas minu arvates kõiki sulelisi, kes meie pakutavat nokkimas käisid! Lähemalt on mulle aga meelde jäänud kolm.
Mart oli vilgas tihasepoiss. Õigupoolest ei olegi mul Mardi kohta midagi tarka lisada, sest ega mina ju teda teistest sajast tihasest ei eristanud. Kui tegingi mõnikord katset ja hüüdsin sisetunde ajel: "Näe Mart!", ajas Helis huuled torru ja pomises lootusetu häälega: "Ema, see ei ole ju Mart." Mart oli ikka täitsa kindel tüüp, oma viga, et mul nii vilets äratundmistaju on!
Jüriga oli palju lihtsam. Teda oli üks. Üks puu all hüplev musträstas. Jüri mis Jüri! Huvitav, musträstas ronis majja ainult kõige käredama pakase aja- ja siis ta ka minu meelest vaid magas seal sees. Teri sõi ta ainult maast- neid, mis tihased maha ajasid.
Möödunud talvel läks asi segaseks, Jüri oli vist naise majja toonud ja pisipere soetanud. Musträstaid oli igatahes päris mitu. Ja minul äraarvamine jälle sassis!
Maarika oli meie lind ainult mõne nädala. Kuid selle vähese ajagagi kirjutas ta end meie aiaasukate ajalukku. Maarika oli nimelt pirakas hall tuvi, kel meeldis verandal kudrutamas käia. Meil Helisega polnud selle vastu midagi, kuid Veikole oli asi vastukarva- ta nimelt tegi verandale muudki. S...us, ütles Veiko lihtsalt. Nii käis Veiko Maarikat ühtlugu verandalt ära plaksutamas, kuid Maarika tuli alati tagasi. Kuni... Ühel päeval istusime tavalisest pidulikumas lõunasöögilauas. Mina, Helis, Veiko ja ämm. Hakkasin just midagi seletama kastme maitsestamise kohta, kui Veiko järsku nagu nõelatult üles kargas, juuksed raevust püsti peas veranda poole tormas ning täiest kõrist röökis: "K...di Maarika!!!" Meilgi, kes me teadsime, KES on Maarika, pidi toit kurku kinni jääma. Vaene ämm oli aga närvivapustuse äärel. Ta seletas hiljem väriseval häälel, et mõtles sekundi murdosa jooksul, missugune hirmus joodik Maarika see nüüd küll olla võib, kes võõrastel verandadel tuterdamas käib ja kelle peale Veiko nii ennastunustavalt karjatab (linnu nimi Helise rõõmuks ilusti peas!). Ühesõnaga ehmatus oli õudne! Maarika ehmatas ka sellest niimoodi ära, et enam ta meile ei tulnudki.
Siis käib meil aeg-ajalt veel üks lind. Väga šeff tüüp. Rähn (vist nimetu). Minu vaieldamatu lemmik! Millise kiirusega võib ühe sulelise pea trummeldades käia! Trrrrr, mööda puukoort üles. Trrrr, tagumik ees jälle alla. Triljon lööki sekundis. Seda imet võib vaatama jäädagi. Ainuke mure on see, et väga käreda pakasega ei viitsi rähn trummeldada. Mis siin ikka ilmaaegu energiat raisata! Ta kugistab hoopis Martide rasvapallid paari pehme lõuatäiega alla ja lahkub ilma erilise tseremooniata. Kalliks läheb, muud pole midagi...
Vaat seesugune elu on meil Pilliroo suleliste riigis...

pühapäev, 21. november 2010

Mitte ainult Leonardost...

Ma alati imestan, kui väidetakse, et inimesed jaotuvad kassi- ja koera- inimesteks. Mina isiklikult pole kumbki! Olen küll läbikukkunud koerapidaja, kes laste sündides enam looma jaoks aega ei leidnud- mis aga ei ole sugugi vähendanud mu armastust meie suure pereliikme vastu- lihtsalt fakt, mida pean jõuetult tunnistama. (Õnneks on mul äärmiselt vastutustundlik mees, kes kutsu eest hoolitsemise täiesti enda õlule on võtnud.) Küll aga hakkasin aru saama, kui valedel alustel meie koera-võtmine siiski käis. Ning ütlen siinjuures täie tõsidusega, et Leonardo on meie pere viimane koduloom.
Kuna Helis oli pikka aega ainuke laps, olin toona kahe käega selle poolt, et koer majja tuleks. Samas ei tahtnud ma mingil juhul toakoera. Mitte mingil juhul mingit klähvitsat! Lisan siia sosinal, et minu jaoks algab koera mõõt kui mitte bernhardiinist, siis no hundikoerast vähemalt. Niisiis suur õuekoer. See oli esimene suur viga. Ma ei lähtunud mitte koera, vaid iseenese heaolust. Lapsendamise puhul otsitakse alati lapsele sobivat peret, mitte vastupidi. Olen kindel, et kui koertele otsitaks peresid samadel alustel ning meie oleksime järjekorras, ei leiaks meie juures kodu mitte ükski peni! Sest nagu ma eelnevalt mainisin, ei tahaks ma mingil juhul toakoera. Aga koer kui isend ongi ju loodud inimese lähedal elama. Miks seda mulle ei öeldud? Miks ei öeldud, et kui ma koera õue elama panen, siis ükskõik kui toredad tingimused ma talle loon, hakkan ometigi päevast päeva nägema aknast sisse vaatavaid igatsevaid silmi? Miks öeldi vaid seda, et jajaa just see ongi teile õige koer, too talub õues ka kahekümnekraadist külma? Ma ei tulnud selle pealegi, et Eestimaa suvi on liialt lühike, et kutsuga tema tüdinemiseni (mida ei juhtu iialgi) päevast-päeva õues möllata ja et sügise saabudes see enam sugugi nii meeldiv pole. Ma ei tulnud ka selle peale, et tõukoertel võivad esineda samasugused haigused nagu tundlikel inimestel- näiteks nagu allergia- mille väljaravimine peaaegu võimatu, kuid leevendamiseks peab rahakott puuga seljas olema. Et teda tuleb kammida- ja et selle protseduuri loomulik koostisosa on õuetäis karvu. Et ta kakajunn on mõõdult suurem väikelapse käsivars- ja vahel on kõht ka lahti... Ja mis kõige hirmsam... (sügav ohe)... et ta on nii tohutult truu,et häbi hakkab...

Esimene koer, keda oma elus mäletan, oli Kadrina kirikumõisa Pauka. Too oli suur mustakarvaline peni, kes elas mõisa elumaja taga suure kuuse all ja haukus praktiliselt kogu aeg. Arvan, et haukumise pärast ma teda nii selgelt mäletangi. Võimalik, et sellest sai alguse mu allergia haukuvate koerte vastu. Pauka oli ketis ja kuna kett ulatus jalgrajani, siis olnud võimalik mänguhoos maja tagant läbi minna.

Maailma ühed tobedamad väljamõeldised on minu meelest koertenäitused. Meie Leonardo on ilus kui ingel (jah, seda ütlen ma tema kurbliku rippuvate lottidega bernhardiinimolu kohta täie tõsidusega). Võitsime hoobilt parima beebikutsika tiitli! See juhtus täiesti kogemata Võru- Kubija bernade erinäitusel viis aastat tagasi. (Ma lihtsalt PEAN siinkohal kirjutama sellest, kuidas me ööbisime sealse hotelli "lemmikloomatoas", mis oli tavaline pisemat sorti tuba, kuhu lihtsalt VÕIS lemmiklooma kaasa võtta, aga ilmselt oldi arvestatud mõne pisema elajaga. Meie tassisime oma lontruse kolmekesi SÜLES teisele korrusele- ta nimelt kartis treppi! Püüdsime teda ööseks näitusepuuri magama uinutada. Aga magas ta seal jee! Ja "magasime" meiegi! Tema jaoks oli tuba liiga palav! Tema jaoks oli kõik liiga valesti! Mis nõme kuut! Ta ähkis ja lõõtsutas, kolistas puuriuksega, viskus pikali, tõusis kui nõelatult püsti, haigutas häälekalt, niutsus, kraapis, lompsis juua, sügas, trampis, ilastas kardinaid, higistas ja haises... maga siis sellisega! Hommikul, kui temaga jalutama kavatsesime minna, ei pidanudki õnneks toauksest kaugemale kõmpima- ta lasi sinnasamasse vaibale kogu oma öise põietäie-uksest välja tähendas ju tema meelest õue! Pärast vaatas kaastundliku pilguga koristajat, kes vaipa nühkis. Meie pidasime aga sadistlikku naeru- see oli tänuks magamata öö eest! Vaene koristaja polnud küll süüdi aga paraku on elus ikka nii, et "vaesed võllas". )
Edasi läks aga näitustega kõik allamäge. Meie kutsu kasvas järjest suuremaks ning teda oli järjest raskem veenda näitusel osalema. Ega me selle vastu ka ise erilist huvi tundnud, kuid oli ju selgitatud, KUI tähtis oleks võita juunior-tsempioni tiitel ning edasi maiteamis tsempioni tiitel. Seda ei öelnud keegi, KUI palju maksab igal näitusel osalemine, ja et soovitav oleks käia kõigil Eestis toimuvatel penide väljapanekul- et ehk MÕNELE kohtunikule pole öeldud, kes võitma peab. LOOMULIKULT ei öeldud MEILE, millist rolli mängivad võitmisel head sidemed! Nii võis juhtuda, et meie ees võitis ilma igasuguse väljanägemiseta loom (kole on nii öelda, aga tõde on see, et mitte kõikidel bernadel pole võluvat silmnägu ja vapustavat kere. Teatud kasvatajate isendid olid eriti armetud, rippuvate veripunaste alumiste silmalaugude ja kontkõhetu kehaehitusega). Õnneks ei läinud mul kaua aega, taipamaks, et see jama tuleb kiiresti lõpetada, et kauem sellist totrust oma rahaga mitte nuumata. Jah, jäi küll tiitlita, kuid kõige kaunim on ikkagi!

Kõik koerad ei ole ühtviisi armsad. Kõige kohutavamad on kasvatamatud isendid. Mu ühel tuttaval on nii kohutavalt loll koer, et ma otsustasin nende juures enam mitte käia. See lojus on täiesti pöörane, ta hüppab ja kargab nagu arutu, teeb täiesti koordineerimatuid liigutusi, võib vabalt ka naksata (rõõmu pärast, ütlevad nad)! Mulle jääb mõistatuseks, kuidas võib selline loom inimesele rõõmu tuua? Mõistatuseks jääb seegi, kuidas nad ei taipa seda metsikut elajat kinni panna, kui külalised tulevad!

Meie Leon on loomulikult treenitud. Meie poolt oleks olnud kuritegelik võtta oma esimeseks koeraks isane bernhardiin ja teda siis mitte treenida. Aga tähtsam veel kui trenn on tema kaasasündinud vapustavalt hea iseloom. Ta on niivõrd viisakas, kannatlik ja intelligentne, et sellele mõeldes käib mul jälle tuline jutt südame alt läbi, et selline loom peab õues elama. Kuid enam pole midagi teha. Ta ei tule tuppa. Ta ei tule uksepiidast kaugemale. Nii on teda õpetatud.

Muhus on alati olnud koer. Minu varajase lapsepõlve kõikide sealsete koerte nimi oli mu mäletamist mööda Tipa. Kõik need Tipad olid väiksemat sorti pesueht krantsid. Ja kõik need Tipad jäid pulma- aegu auto alla. Kuni tuli viimane, koledusjärjestuses konkurentsitult esimene krants, kes jäi. Tema nimi oli Atu. Atu oli jubedat pruuni värvi, ara iseloomu-, kuid see-eest kõva kõriga. Ta oli alailma paksult puuke täis. Pererahvas armastas teda väga. Ma ka vahel mängisin Atuga, kui muud teha ei olnud.. Atu läks vikerkaare taha kui vanust oli vast kahekümne kanti. Teda päästis ta argus- vaene vanapoiss lihtsalt ei julgenud pulma minna, seega ei saanud ka auto temast üle sõita!

Ühel päeval läksid kolmikud kuuti Leonardole külla. Ehmatasin end hingetuks, kui märkasin. Kõik kolm kuudis! Leon-võõrustaja samuti. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui tegemist oleks olnud ebastabiilsema närvisüsteemiga loomaga. See on TEMA piikond, TEMA kodu, TEMA maja- ja tal on täielik õigus seda ka näidata! Aga ta ei näidanud. Ta ei teinud lastele midagi! Ta istus tikksirgelt nurgas, sellal kui trio teda kilgates näppis. Ta ootas rahulikult, kui tulin ja olukorra lahendasin, endal käed värisemas. 85 kilo ei ole naljaasi. Kolme peale napilt üle kolmekümne kilo selle pole selle vastu miskit!
Sõbrannad ütlesid, et olen liiga tundlik. Et Leonardol pole häda midagi. Et vaadaku ma ometi ringi, kui paljud koerad elavad õues- ja on lausa ketis! Ja neilgi pole häda. Äkki on neil õigus. Kuigi ma isiklikult ei saa siiski aru, mis mõte on võtta koer ja ta KETTI panna!? Siis ei saa ta ju isegi kellelegi ebasoovitavale kallale minna! Saab ainult suurest igavusest haukuda ja sellega naabrite närve kulutada (kui omaniku enese närvid rauast juhtuvad olema). Siinkohal kordan veel, et kiiks vihata kõiki haukuvaid ja ulguvaid penisid tuleb ilmselt lapsepõlvest- aga nüüd, täiskasvanuna, püüan aru saada, et tegelikult pole koerad süüdi. (Eriti raske on see siis, kui lapsepõlve- Paukade taaskehastused kolmikute magamistoa kuuldeulatuses just täpselt uneajal oma "veetlevaid" hääli hakkavad treenima).
Võtku ma siis kass, ütlesid needsamad sõbrannad, kui kinnitasin, et Leon jääb viimaseks. Tänan, ei, ma ei taha ka kassi.

Sel erakordselt külmal talvel, kui Helist ootasin, tuli (või pandi) meie ukse taha väike kassipoeg. Ta oli kõhetu ja silmade ees oli justkui mingi kae. Käik loomaarsti juurde selgitas, et loomakese silmad olid lihtsalt nii põletikulised! Meil ei olnud südant teda minema saata. Jätsime endale ja ma süstisin teda mitu korda päevas. Mu käed olid ära kriibitud, sest lihtsalt see ei läinud. Aga terveks ta sai! Kui Helis sündis, juhtus aga jahmatamapanev seik. Leidsin Kita varitsevas poosis magava lapse kohalt. Ma ei saanud riskida. Viisime kassi maale. Mu vanaisa sai tema uueks armastavaks hooldajaks, kuni ta ühel päeval kadus...

Minu senise elu kaks kõige tähtsamat looma on tulnud märgina lapse (või laste- vastavalt looma suurusest vist:) peatsest sünnist. Teisest olen juba pikalt kirjutanud, esimene oli aga väikest hõbepuudel Keiti- mu vanematekodu "esimene ja viimane". (Miks jutumärkides? Sest ema oli vist liiga enesekindel kui kunagi need sõnad lausus. Venna pere nimelt loobus Inglismaale sõites oma neljajalgsest sõbrast- kes oli ka neile muuseas lapse tuleku märgiks. Ja nii ta vanematele jäigi. Aga see selleks...) Keiti oli ilus! Kaks tumepruuni nööpsilma, sihvakas koon ja tihedalt lokkis hõbehall kasukas, millele pügaja kord paari kuu tagant soengut käis tegemas (soengut, mis meie jaoks imekaunis, tema jaoks aga nii häbiväärne, et ta sellega otsemaid mitmeks päevaks kappi peitus). Keiti tuli majja paar aastat enne Helise, Leonardo paar aastat enne kolmikute sündi...

Väike Helis oli Keitiga suur sõber. Tavaliselt mängisid nad koos toredaid mänge. Aga eks Helis ikka veidi kiusas ka Keitit- näiteks ajas teda nukuvankriga, mida Keiti pööraselt kartis, taga. Lõbu kui palju! Kord, kui Helis oli umbes sama vana, kui kolmikud praegu, ütles ta mu süles olles korraga: "Tahan Keitit tauda". Muidugi ei tahtnud ta koerale haiget teha, see lause tuli ilmselt mingi muu asjaga seoses spontaanselt- aga oli nii armsalt siiras, et seisab siiani meeles!
Keitist tulid hiljem ka Helise esimesed loome-oopused.


Tean täpselt, kes on mu lemmikloom (noh, peale Leoni muidugi). Hunt. Üheaegselt metsik ja graatsiline. Üheaegselt truu paariline ja üksik uitaja. Üheaegselt hoolitsev vanem ja müstiline ööelukas. Hundi igatsev ulg on üks looduse võimsamaid hääli. Vaatasin dokumentaali sellest, kui kohutavalt on inimene oma pimedas vihas ja ahnuses seda liiki hävitanud. Mul on nii kahju! Saadan hundile mõtetes kogu oma poolehoiu!

Ja nüüd lähen ütlen "head ööd" meie ustavale sõbrale. Võib-olla homme mängime veidi! Võibolla homme... Võibolla...

esmaspäev, 15. november 2010

Palun vaikust!

Käisime lastega jalutamas. Oli tuulevaikne. Raagus puuokstel rippusid pikkade ridadena hilissügisese vihma pärlendavad pisarad. Paksud tumedad pilvetombud pressisid end taevas tihedasti teineteise vastu, otsekui oleks neil külm. Aeg- ajalt nuttis mõni neist, nagu saatusele allajäänud inimene, kargelt ja kiretult. Vihmapiiskade langemine moodustas kummalise ajavoo, olles ühlasi liikuv ja tarduv, tekitades seeläbi igavikulise tunde. Poolkõdunenud tumepruunid puulehed vedelesid teeäärsetes hunnikutes nagu väljaväänamata kaltsud. Hoolimata oma inetusest külvasid nad enda ümber eht-sügisest lõhna. Needsamad lehed, mis veel mõned nädalad tagasi tõid sügisballile oma värvide ilu, annavad nüüd siiraimat tunnistust kõige kaduvusest...
Lapsed ei hoolinud looduse vaiksest vaatlemisest. Porilombid, need saladuslikud hallid mülkad, vedelesid kutsuvalt meie teel. Me ei möödunud neist! Kuis saanukski!
Mulle meeldib see aeg!

Kas inimesed on tõesti nii täitmatud, et enam sekunditki oodata ei läbe? Kas enesesse vaatamine ja vaikuse kuulamine on vaid üksikute hullude igatsus? Kaunid sügisvärvid said vaevu tuhmuda, kui otsemaid algas kaubanduses kirevkiiskavate jõulukuulide võidukäik ühes kõlaritest lõugavate viisikestega, mis sama vähe meenutavad lapsukest Petlemma tallis, kui needsamad ülalmainitud teeäärsed läbivettinud lehed oma kunagist ilu. See saast, mida meile päevast päeva kaela valatakse, mida meist keegi tegelikult ei vaja, lämmatab meid aegamisi. Ta lämmatab nii, et enamus ei saa arugi.
Käisime laupäeval mardilaadal. Idee poolest tore üritus. Aga. Meie sealviibimise ajal astusid saali ja kõikide müügilettide keskele paigutatud lavakökatsil üles setu laulikud. Mul ei ole absoluutselt midagi eesti rahvuskultuuri vastu. Kuis saakski! Küll oli mul selle vastu, kuidas seda mulle sellel üritusel serveeriti. Loomulikult olid eidekeste nina alla paigutatud mikrofonid. Olen mikrofonidesse hakanud suhtuma kui mitte öelda tõrjuvalt, siis ettevaatliku eitusega. Need on mitmed mu enda kontserdidki kui mitte öelda kihva, siis heliliselt kehvapoolseks keeranud. Setu laul kõlab teatavasti kõva kõrihäälega. Ja kui see valjuhäälne kisakoor siis kõigist neist arvukaist kõlaristest mitmekordse võimendusega välja hakkas paiskuma, siis- no teate, olukord oli kultuurist enam kui kaugel. Üsna pea muutus see häirivaks. Ma ei tahtnud seal enam viibida. Ometi sundisin ennast. Helis oli ju samuti minuga ning soovis rõõmsal meelel ostelda. Tema ei ole veel sellises vanuses, et seesugused segajad kuidagi morjendaksid. Setude karjumine kestis umbes tunni jagu. Püänt on aga see, et niipea, kui nende etteaste lõppes, pandi maki pealt üürgama midagi sarnast- ja see kestis täpipealt ajani, mil lavale astusid uued esinejad, mikrofonid nina all. Ühesõnaga- vaikust ei võinud olla mitte hetkegi!
Ma ei hakka kirjutama olukorrast, mis valitseb suurtes kaubanduskeskustes (mõtlen seda kohutavat muusikavalikut, millega poed oma kliente kostitavad, loe: väsitavad, loe:mõnitavad. Ma ei taha minna poodi nagu tibi hilisõhtul diskoteeki, aga olen sunnitud). See teema on aeg- ajalt on ka ajakirjanduse kultuurinurgakestes üles võetud, aga ega miskit ei muutu. Sellisel prahil on paraku tarbijad ja need on inimesed meie seast!
Soovin, et oleksin pururikas ja külastaksin vaid kalleimaid butiike, kus ostlemisel valitseks sulnis vaikus või äärmisel juhul õige vaikselt kostev klassikaline muusika. Ma soovin seda ainult müra vältimiseks!
Praegu on hingede aeg. Meie esiemad olid oma sügisesed toimetused lõpetanud ning valitses jõulu-eelne vaikus tubaste toimetuste ja õhtuste tasaste pajatustega vokivurina saatel. Hoiti hinge ja keha, et säästa jõudu eelseisvaks talveks.
Mina sooviksin samuti enne jõule hinge tõmmata. Külluslikule sügisele jõuluorgiaga selga jooksmine on nagu pohmelliga peale võtmine. Hetkeline kergendus, mis viib lõpuks ikkagi mürgituseni.

Päevane tuulevaikus on järk-järgult tormiks paisunud. Vihinal sööstab see mööda Tuulemurru tänavat, sikutades oma tuhande nähtamatu näpuga kaasa kaskede raagus latvasid, otsekui vallatu poisike lemmikplika juuksesalke. Sulgen nüüd arvuti, et saaksin kuulata selle hilissügisese tormituule ebamaist ulgu, vahtides ise küünlaleeki ja mõeldes eimillestki...

pühapäev, 7. november 2010

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 3.osa

"Kas sul on raske ka?", küsitakse minult aeg-ajalt.
See on muide hiigla keerukas küsimus. Mul oleks raske siis, kui mu ootused oleksid kõrgemad kui tegelikkus. Et aga pean end suhteliselt mõistlikuks emaks, ei hakka ma oma aasta kümnekuustelt mingite oma ootuste täitumist lootma (et nad käituksid nii, nagu minul mugav on jne.). Minu ootused on kuhjaga täidetud juba nende olemasolu tõttu!
Ja seetõttu vastangi tavaliselt et "meil läheb väga hästi". Sest mida mul ongi kurta- lapsed on terved ja täis tegutsemislusti, öösiti ja lõunauinakuid magavad nagu kulda, söögiisugi on hea!
Raskused tekitan ma endale enamasti ise. Õigemini olukord tekitab need. Kõik, mida laps vajab, on ema lähedus. Teda ei huvita, et ema peab tegema süüa, pesema nõud, kraamima toa, kasima lapsed- ning alles siis, kui peale seda kõike aega üle jääb, mängima nendega. Aega ei jää paraku kunagi üle. Laps peab selle aja emalt välja pressima! Vaene väike!
Olen täiesti veendunud, et kõik 90% lapse rahulolematusest tuleneb vähesest ajast, mil temaga aktiivselt tegelen. Ei, mitte nii, et räägin telefoniga, ise jalaga talle palli ette lükates. Mitte nii, et üritan telekast viimast uudist kinni püüda, ise keerates hajameelselt raamatu lehti oma põlvedel, mida lapsega koos peaksime vaatama. Mitte nii, et riisun õues lehti, sellal kui lapsed üritavad mind kõigest hingest jalutama meelitada. (Vahemärkus: mulle hullult meeldib riisuda- aga lastele mitte, kui ma riisun)
Meie jalutuskäigud, mil kõik koos jälgisime sügisvärvide muutumist puulehtedel, võrdlesime oma pikkust puu-laste omaga, korjasime kirjuid lehti ning priskeid tõrusid, vaatasime möödavuravaid autosid, on olnud kõige meeleolukamad ja rahulikumad õueskäigud üldse. Samuti on need tubased mängud, kus ma ise kaasa löön, kõige pikemad ja kilgeterohkemad. Ometi vasardab mul liiga tihti peas mõte, mida ma selle ajaga targemat teha saaksin. Mis toob rohkem kasu, kas laste jauramise hinnaga valmistatud õhtusöök või rahulolust ja turvatundest pakatavad lapsed, kel minuga nii tore õhtu on koos veedetud? Valikute küsimus, kas pole? Lühikeses perspektiivis üks, pikas teine... Loomulikult ei ole kellelgi võimalik ainult lastega mängida. Aga selle vajalikkust ei tohi alahinnata.

Õhtupoolikud on meil nüüd, sügisel, tubased. Mul on ääretult hea meel, et triol on nüüd päris oma mängutuba, mille nad kõik kenasti omaks on võtnud. Vahel on lausa nii, et mõni suurest seltskonnast tüdinu on ise tasahilju teisele korrusele mängutuppa omaette mängima roninud ja vaid klotside klõbin reedab, et ta seal iseolemist-tegemist naudib. Mina pean siis muidugi kahekordselt valvas olema. Maja peale laiali hajunud kolmikuid on ju veel raskem ohjata!
Kolmikute sõbranna Laura tõi Jossile mängimiseks väikese tolmuimeja. See oli juba eelmisel nädalal. Joss ahmis esmalt õhku- ta on nimelt hull harjade ja tolmuimejate järele! Siis kummardus ta masina kohale ja raputas pead, otsekui ei usuks oma silmi. Siis ütles vaikselt "oi-oi-oi"- ikka seda ilma imet uskumata. Aga kui masin kõigist ta kahtlustest hoolimata paigale jäi, tegi ta ühe vahva sõjatantsu- ja hakkas tööle. Nagu ma ütlesin, sai ta selle tolmuimeja peaaegu nädal tagasi. Sest ajast saadik on olnud masin ta lahutamatu kaaslane. Esimesel päeval käis ta ka õues olles läbi verandaukse klaasi piilumas, kas masin ikka alles. Söögitooli ronides kemplesime päris tükk aega, poiss tahtis nimelt tolmuimejaga lauda istuda. Lõpuks sain ta siiski nii kaugele, et see pargiti korralikult tema tooli alla. Kumbki pliks ei tohi Jossi tolmuimejat puutudagi! Õnneks ei ole pliksid erilised korraarmastajad, nii et sel pinnal pole meil tülisid olnud.

Sügispuud on oma värvilised kuued seljast heinud ja värisevad alasti külma tuule embuses. Meil on aga soe. Kohendan oma magavate laste tekikesi, silitan vaikselt nende päid. Sulgen akna- toas on nüüd värske õhk ja uni seda magusam. Kõik on vaikne. Astun ka Helise tuppa. Seal ta magab rahulike hingetõmmetega, tema, kes alles eile oli sama väike kui trio praegu. Nüüd aga käib seesama armas emme silmatera oma käike ja teeb oma tegemisi, ilma, et minul oleks jaksu ja tarkust millegagi kaasa aidata. Ma kallistan teda iga päev. Ma olen olemas. Aga kas sellest piisab? Ilmselt piisab. Ilmselt haare peabki nõrgemaks minema...
Mõistan, et iga elatud päev on kulla hinnaga. Iga lapse silmavaade, iga näoilme, iga samm. Homme on see kõik vaid mälestus. Tulevad uued naerud ja uued nutud. Elu läheb edasi.

laupäev, 6. november 2010

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 2.osa

Kisa on väsitav. Lakkamatu kisa tekitab minus sellise tunde: kõht tõmbub krampi, kurku tekkib klomp, käed vajuvad jõuetult rippu, lõpmata kurb ja abitu tunne tuleb peale, kusagi sisemuses pulbitseb miski, mis tahab välja pursata, et kisa ometi vaibuks. Kisa on nagu energiavampiir.
Ütlen "tasa". 80-90% kisast ongi selline, millel nähtavat põhjust pole võimalik tuvastada ja minu "tasa" peaks olema kisa off-nupp. Aga nii lihtsalt mul muidugi tavaliselt ei lähe...
Kolmikute kisa võib laias laastus liigitada kolme alaliiki- igal lapsel oma kisa.
Loviisa kisendab tavaliselt vihast. Ütleme, et ta laob legoklotse üksteise otsa. Ühte tahab ta millegipärast teistmoodi paigutada ja see ei lähe. Loviisa topib. Täiesti jõust. Ta otsaesisele moodustuvad nähtamatud ponnistusepiisad ja silmamunad punnitavad koopakestest üha enam välja. Ja siis see tuleb! Maailma valusaim röögatus! Otsakui väljavihastatud lõvi möire. Mul tõusevad kujutluseski ihukarvad püsti, kui sellele mõtlen...
Teine näide: Loviisa on teatavasti kolmikutest esmasündinu. Ta ise teab seda, mina ei tea kust, aga teab. No ja sellega seoses arvab ta, et omab ka teistest rohkem võimu. On kolmikute pealik, kui nii võib öelda. Valitsejanna. Tema loosung on "jaga ja valitse". Ta üritab selle loosungi järgi talitada ja ei mõista kuidagi, miks teised, kaasa arvatud emme, tema poolt kehtestatud reeglit igal korral kohe sugugi ei tunnusta. Jagamine Loviisa moodi on selline: Johann mängib autoga. Loviisa tahab seda autot endale. Ta võtab. Aga- ta annab Johannile kohe teise auto. Tekkib segadus. Selgub, et Johann ei taha seda teist autot. Lisaks sekkub veel ema ja ütleb "ei tohi ära võtta" ja annab auto Johannile tagasi. See on juba andestamatu ülekohus. Sest Loviisa jagas ju! Ja valitses, mis teha! Ning Loviisa päästab taas valju vihakisa valla!
Ükskord võttis Loviisa Lisannilt midagi ära ja üritas selle tagajärjel tekkinud nuttu talle lutti suhu toppides summutada. See oli nii naljakas (kuigi päädis jälle Loviisa lõvimöirgega).
Hoopis teismoodi tüüpnutuga on Lisann. Tema kisa võiks nimetada pigem halaks. Lisann on kõva halaja. Kõrge, kaebliku häälega halab ta pea kõige üle siin karmis maailmas.
Mu vanavanaema Pauliine oli itkunaine- nii nimetati vanasti teatud gruppi tõsiusklikke külanaisi, kes käisid taludes teise ilma lahkunuile surnuitkusid laulmas- ikka selleks, et hingel oleks kergem minna. "Las mind so külge jäeda, Kui usklik lapsuke, Ja elu nõnda seada, Et saan siit taevasse..."- midagi sellist võis nende esituses kõrgel häälel kuulda. Kui Lisann oma hala jorutab, tuleb see mulle alati meelde (muidugi ei saa ma seda ise mäletada- aga ette kujutan küll elavalt)!
Karl Johann, väike vapper mees, niisama ei nuta. Tema nutt on asja pärast ja siis nii, et suured pisarad mööda põski alla voolavad. Ta tõmbab oma suu esmalt torru ja seejärel hüüab sealt vahelt õnnetult "üüüüzzzzz". See on nii ahastav hõige, et sellele lihtsalt ei saa reageerimata jätta! Ja muidugi saab ta alalõpmata haiget. Küll jäävad tal näpud kuhugi vahele, küll komistab ta millegi otsa ja lendab ninali- ühesõnaga üks normaalne poiss!
Kisa on seega meie elu lahutamatu osa.

Aga meil on palju toredat ka! Hommikupoolikuti käime õues (kui parasjagu mängukooli päeva ei ole). Nüüd, sügisel, annab õueminek mulle tublisti lisatööd juurde- sest too kamp on vaja ju riidesse toppida! See on vast "lõbu". Kõigepealt otsime üheskoos riided välja. Trio aitab mind selle juures tublisti. Muidugi veavad nad sahtlitest välja ka kõik ebavajaliku. Näiteks heegeldatud suvemütsikesed. Johann valib roosa. Lillega. Sobib priimalt! Lisann mütsi ei taha, ta võtab hoopis dressipluusid, siin põrandal on neid nüüd umbes neli- äkki paneks selle tumedama? Samal ajal on Loviisa jalatsite manu tormanud ja haaranud ühte kätte Johanni sinise parema jala kummiku, ja teise Lisanni roosa parema jala kummiku. Toppides viimast oma vasakusse jalga, mis on number suurem, kui Lisanni kummik, võib varsti kuulda tuttav- kõrvulukustavat möiret.
Mainin tagasihoidlikult ka mähkmevahetuse protseduuri, mis on tihti enne õueminekut ebameeldivalt hädavajalik, mõjutades asjade kulgu hoopis vastupidises suunas- lahtiriietumise poole- et pärast algaks kõik jälle otsast! Aga mina ei anna alla. Ei anna alla enne, kui viimane kui üks trio liige on riidesse topitud ja haljale aasale kepsutama saadetud...

reede, 5. november 2010

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 1.osa

Trio on aasta ja kümnekuune. To-hu-tult armas iga! Mulle to-hu-tult väsitav iga!
Kui varem tundsin end nii, nagu maratonijooksja võiks tunda enne finishit, vaid üks kord päevas- õhtul, enne põnnide magamapanekut- siis nüüd juba kaks. Enne põnnide mõlemat, nii päevast kui öist magamajäämist. See on liialdamata selline tunne, kus jalad oleksid nagu kaks korda raskemaks muutunud ja lisaks vajuksid liiva sisse. Veel tuleb teha mõned sammud! Finish- laste voodi- juba paistab! Üks laps voodisse, teine, kolmas... Ja siis langen ise! Õnnis tunne! Puhkus!
Jooksmine, tassimine, pesemine, koristamise, käskimine, keelamine, mängimine, lohutamine- need kõik moodustavad nagu lõputu tiirleva karusselli igasse päeva. Mul ei ole aega mõelda. Mul on aega ainult tegutseda- ja sedagi aega napib pidevalt. Ometi tekitab lastega mässamine mulle kuidagi nii helge tunde. Nüüd juba tekitab helge tunde...
Minu meelest jagunevad emmed kaheks. Ühed, kellele meeldib hullupööra imik ja temaga kaasnev- tissitamine, mähkmed, sügelevad igemed. Ning teised, kellele eelmainitu eriti meeltmööda ei ole ning kes pigem sooviks sellest ajast võimalikult kiiresti "üle hüpata". Mina kuulun sellesse teise kategooriasse. Päris paljud naised ennustasid mulle, et titeaeg, see on aeg, mida igatsen tagasi, kui lapsed jalad alla saavad. Ma olen öelnud, ja kordan ka siin, et titeaega ei igatse ma tagasi mitte mingil juhul! Mulle meeldib see, mis on praegu ja see mis tulemas!
Mis siis on praegu? Lühidalt võib öelda, et majas keeb elu. Nad ärkavad hommikul kella poole üheksa/üheksa ajal reeglina rõõmsa meelega ja hakkavad vadistama. Teineteisele loobitakse kaisuloomi, üritatakse ulatada kätt- ühesõnaga, mäng läheb hoobilt käima! Hommikud on meil meeleolukad. Kuulan seda algul, ise alles virgudes, teisest toast ning tuju läheb heaks. See, et eelmisel õhtul jala pealt voodisse (või heal juhul arvuti taha) olin vajunud, ei tule hommikuti üldse meelde. Hommikud on täis lootust kaunile päevale.
Lapsed annavad mulle aega. Nende tuppa sisenedes olen juba rõõmus ja krapsakas emme, kes ütleb tere hommikust ja teeb kalli-kalli ja pai. Igaühel on juba praegu, kui sõnu veel napib, mulle hommikuti oma lugu jutustada. Ja hommikuti, imede ime, nad ei kakle, kes seda enne võib teha. Jutustame sellega, keda parasjagu riietan. Teised ootavad voodis oma järge. Riietes lapsed võivad mängutuppa minna- ja seda nad tavatsevad ka teha- jooksuga!
Nüüd, mil nad juba ise trepist on võimelised käima, jätangi nad vahel mängima, et hommikupuder ette valmistada. Nad on näljased, sestap tullakse mulle õige pea alla korrusele järgi.
Hommikust putru söövad lapsed ise. Mina aitan ainult kaasa. Topin nö. vahelusikatäisi:) Pean ütlema, et nad ei mökerdagi enam nii jubedalt, et õudusvärinaid tekitaks. Ainult veidikene! Muidugi pean pudrukausid kohe silmapiirilt eemaldama, kui näha, et enam ei lähe- muidu võetaks nendega küll vast muudki põnevat ette. Aga ma olen ju juba tark! Ennetan.
Peale putru sööme võileiba. Tavaliselt juustu või pasteediga. Vahepeal andsin neile lausa päris võileivad ette, aga üks tark neist tabas ära, et arukas on juust leiva pealt ära süüa ja leib maha poetada. Teisedki leidsid, et idee on teostamist väärt ja varsti ma ei viitsinud enam laua all küürutada. Nüüd lõikan võileivad kuubikuteks- siis lähevad ikka kogu täiega tükikaupa suhu. Kui mõni eksinud leivapaluke laua all välja arvata...
Peale hommikusööki on mänguaeg! Püüan siis ise lõunasööki valmistada. Aga... sel ajal ilmnevad esimesed probleemid. Ma ei ole ju nende päralt, kui pliidi ees askeldan! Ausõna, ma tahaks nende päralt olla, aga no emad peavad ju süüa tegema, eks! Nende meelest muidugi mitte. Seda nad ka teadustavad. Eriti Lisann.
Lisann on lahe tüüp. Alguses proovib ta heaga- toob mulle oma lemmikraamatu- veoautodest, ütleb kõlava häälega "aitäh" ja annab lahkelt mõista, et istugu ma nüüd rahulikult toolile ja hakaku vaatama. Me oleme seda raamatut vist tuhat korda vaadanud. Aga Lisann ei väsi. Ta hõikab ühtviisi vaimustunult nii palgiveokile kui eestlaetavale prügiautole, tema ovatsioonid pälvib nii madelauto kui harvester (mis need on, vaadaku igaüks teatmikust, mina juba tean!). Aga mul ei ole hommikuti aega seda raamatut vaadata, sest ega seda üks kord vaadata- seda tuleb vaadata vähemalt kümme korda! Pärast vaatame, kullake! Mkmm...
Järgmiseks võtab Lisann solvumise taktika. Ta laseb pea rinnale vajuda. Tõmbab suu allapoole. Kõnnib kaugemale. Silmanurgast jälgib, kas mõjub. Kui mitte (mul on nii kiire, et tavaliselt mitte), tuleb järgmine samm. Vigastuse tekitamine. Lisann kõnnib sahtli vastu. Näiteks. Kas ema nägi, et Lisann sai haiget? Kas ema juba tuleb? Lisann hakkab ju nutma nüüd! Mnjah, edasi pole mõtet jutustada, sest siis läheb päev juba täies hoos...

neljapäev, 4. november 2010

Polkovniku lesk

Ma tunnen teda hästi. Ta on kena vanemaealine naisterahvas. Krapsakas, rõõmus ja lõpmata heasüdamlik. Ainult et... tal on üks saladus. Ta kardab hirmsat moodi surma.
Mingisugune vägi on pannud teda uskuma seda, et arstid ja ravimid suudavad ta surematuks muuta. Selleks aga, et ükski tõbi teda ühestki otsast kibutama ei pääseks, tuleb teha pidevat kontrolli. Vähe sellest- ta usub siiralt, et igal algaval päeval ongi teda juba kimbutamas üks või mitu erinevat haigust! Seetõttu analüüsibki ta oma enesetunnet nii päeval kui ööl. Ööd on teatavasti magamiseks. Aga ka une pealt võib mõni pisilane sisse vupsata ja laastamistööd alustada. Jah, näe, juba ta tundiski kripeldust kurgus, mis unise pea ja usina kujutlusvõime abil hommikuks korralikuks bronhiidiks on paisunud ja tingimata arsti kätt vajab! Ise sai küll öösel proovitud seitset eri rohtu, kuid miski ei aidanud. Antibiootikumid, siit ma tulen! Suurest närveerimisest on muidugi ka vererõhk lakke tõusnud ja vajab seda kõige kangemat ravimit- mis aga maos korralikud kõrvalmõjud tekitab. Aga selle vastu on rohtu! Kõige vastu on rohtu!
Pole ühtegi tõbe, mida polkovniku lesk poleks põdenud. Neerud? Ojaa, mis seal rääkida- see oli 63-ndal aastal, kui see jama algas... Pea? Jajaa, temal käib pidevalt ringi. Uimane. Mitu korda on tomogaafiat tehtud. Peab vist jälle minema... Selg? Oh, hullemat selga pole kellelgi. Täna teeb eriti valu. Silmad? Nii, hakkame loetlema, rohekae, hallkae, glaukoom... Ohh... Uhh...
Viimati oli kõht lahti. Mõned päevad. Kindlasti ravimite kõrvalmõjud, pakkusin mina pühas lihtsameelsuses... Aga...
Ega nüüd pole küll midagi teha, ütles polkovniku lesk hauataguse hääle ja näilise murelikkusega, mille tagant võis aga aimata sügavat rahulolu. Ega nüüd pole haiglast pääsu!
Jah, maksimum poole aastat suudab ta elada oma lõputute tõbede keskel vaid polikliiniku abiga, siis aga tuleb ikka päris haigla-igatsus peale.
Ja ta kirjutatigi haiglasse! Jälle! Ausalt, seekord ma ei jõudnud ära imestada, kui kiirelt see käis! Ma tahaks ta perearsti ükskord silmast silma näha, tõesõna!
Nüüd tehakse jälle see vastik soolteuuring, mis on (ilmselt ka tegelikkuses) tohutult valus, ohkas lesk, silmad naermas. Ja mõõka pean ka kindlasti neelama, reetis nüüd juba häälgi mõnutunde eelseisva protseduuri ees. Pool aastat tagasi oli tal see juba tehtud- aga enne seda oli lausa poolteist aastat vahet. Regulaarsus, seltsimehed, on kõige alus! Peaasi on mitte unustada oma vajalikke ravimeid haiglasse kaasa võtta, äkki hoiavad ikka terve nädala sees...

Täna ta helistas. Kodunt. Juba lasti välja! Mis haiglad need tänapäeval on, inimesed kirjutatakse puruhaigetena tänavale?!
Noh, kullake, ütlesin rõõmsalt, sul ei leitud ju jälle midagi, ega ju? Siiski, vastas ta võidurõõmsalt- leiti! Noo, venitasin igavledes, sest midagi hullu see ju olla ei saanud. Põiepõletik! Misasja, põiepõletiku sümptom pole mitte mingil juhul kõhulahtisus, vaidlesin ja julgesin ka tagasihoidlikult piiksatada, et mul on see vastik tõbi olnud. Polkovniku lesk oli vankumatu. Ega ma kõhulahtisusest ei räägi! (See on juba unustatud teema, reetis ta hääl.) Mul on põiepõletik! Nüüd pean antibiootikume võtma! Arst kirjutas mulle mingid, aga mul on eelmisest korrast ühed teised, võtan neid, need on ainult natukene aegunud.
Arst leidis haiguse! Asi toimib!
Kas sul on siis põies vaevusi, küsisin. Mäletan, et põiepõletik oli õudne...
Vat enne ma ei pannud tähele, aga nüüd tunnen küll, et natuke pakitseb, vastas tema. Lisaks kirjeldas ta pikalt, kui valus oli soolteuuring ning kui jube oli sondineelamine. Aga nagu öeldud, oli see ta jaoks möödanik. Kuni järgmise korrani.
Ühest küljest on mul kahju. Teisest küljest ei jõua ma ära imestada, kui terve ja tugev on inimese organism tegelikult, et sellisele kohutavalt ravimihulgale vaatamata funktsioneerib. Kolmandaks tahaks ma teada, millisest üleelamisest selline kiiks tekkib?
Neljandaks aga küsiks endalt- miks see mulle nii korda läheb:)

kolmapäev, 20. oktoober 2010

Kiri sakslasele

Täna meenus mulle üks halenaljakas seik oma teismeeast. Käisin siis Muusikakeskkoolis. Millegipärast pidin ükskord majutama kahte tütarlast mingist saksa orkestrist. Ma ei tea, miks mina seda tegema pidin. Vist oli nii, et meie kooli orkestris ei leidunud nii palju majutusvõimelisi noori ja siis küsiti teistelt, mitte-orkestris-käivatelt õpilastelt, kas ehk nemad saaks- ja mina, kellele see tähendas teismeeas võimalust lõbusaks seltsieluks, olin rõõmuga nõus! Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad küll sellise tobedusega nõustusid, kuid ilmselt olid väliskülalised tol ajal väga suur eksootika:) Sest ega mind sellepärast Saksamaale kaasa ei võetud, kui meie kooli orkester vastukülaskäigule asus!
Ja see, et meie orkester seal vastukülaskäigul käis, oligi point, kuhu tahtsin välja jõuda. Et meie peres oli elanud kaks saksa neiut (väike kõrvalpõige- mäletan, et üks neist mängis fagotti ja teine oli taimetoitlane (minu jaoks tol ajal midagi müstilist)- või oligi seesama, kes fagotti mängis taimetoitlane, sel juhul ma teist üldse ei mäleta...), oli üks neist mulle tänutäheks saatnud hiiglasuure kohvri. Meie orkestrandid andsid selle Saksamaalt tulles mulle pidulikult üle. Olin uhke, sest kellelegi teisele polnud sellist kingitust tehtud! Elasin koolist väga kaugel, aga kuidagi pidin selle suure, vana ja koleda kohvri läbi linna koju vedima. Ma ei väsinud, sest arvasin kohvri sisu olevat vaeva väärt- välismaalt tulnud ju! Kodus avasin selle aega viitmata, ise õhevil-puhevil...
Mu nägu venis pikaks. Pisarad tulid silma...
Kohver oli üleni täis vanu kaltse! Ma ei liialda. Need olid jubedad kontsud, mille saksa näitsik oli ilmselt oma vanaema keldrist välja kaevanud. Vanad asjad võivad ju ka stiilsed olla, aga need olid lihtsalt vanad, haisvad kaltsud. Sel hetkel tundsin esimest korda elus, millise klassivahega nood sakslased meisse olid suhtunud! Vastik!
Ma vist viskasin selle kohvri koos sisuga minema.
Seejärel võtsin pastaka. Kirjutasin kirja. Kirjutasin konarlikus inglise keeles, mida ma sellest asjast arvan. Alandus oli mu hinges nii suur! Vanemad ei lubanud mitte mingil juhul sellist kirja ära saata. Ütlesid, et jäägu see asi nii. Aga mina saatsin ikka. See oli üks väheseid tegusid mu pubekaeas, mida ka täna õigustan. Igal inimesel on eneseväärikus. Äkki jõudis see ka tolle upsaka sakslase teadvusse, kes "õilsast südamest" kingituse tegi- endale nimelt, sai kaltsust lahti!
Ma ei tea, miks see lugu mulle just täna meelde tuli.
Aga seda võin küll öelda, et kaltsukatest hoian siiani eemale.

Mina ja Vend

Olen Maris, viis aastat ja kaheksa kuud vana. Aasta on 1979. Ma sain venna. Ma ei rõõmusta eriti. Tahtsin õde. Ma... ma olen tujutu. Ema hoidis ja hellitas mind enne. Aga nüüd tal pole aega. Tahtsin ka venna moodi olla ja pissisin püksi. Ema riidles minuga väga ja käskis mul ise püksid ära pesta. Pesin kraani all pükse ja töinasin kõva häälega.
Olen kuus. Täna vedasin Venda jalgadest mööda põrandat. Ema tahtis mulle selle eest vitsa anda. See pidi tita kõhu ära venitama. Ronisin voodi alla peitu.
Olen seitse. Mul ei ole enam venda! On õde! Ta nimi on Eveliina. Tal on mu roosidega seelik seljas ja peas turritavad kaks raagus lühikest patsijuppi.
Mul ei ole enam õde. Sain ema käest riielda, et Venda narrisin ja talle tüdruku riided selga panin.
Olen kaheksa. Ma ei saa aru miks Vend peab lasteaias käima, kui ta igal hommikul nii hirmsasti nutab. Eile koolist tulles läksin jala bussijaama poolt koju ja nägin, et Vend läheb ka üksinda kodu poole. Isa tuli meile poolel teel vastu ja riidles väga. Nad läksid Vennaga lasteaeda tagasi. Kasvataja olevat helistanud ja väga närvis olnud. See ei huvita kedagi, et Vend on igal hommikul väga närvis.
Olen üheksa. Me ei taha õhtuti magama jääda. Meil on selline mäng, et loobime Venna trussikuid. See on kohutavalt naljakas. Ütlesin Vennale, et mustad on leina- trussikud. Ma ei tea veel, et selle tagajärjel pole Vennal ka kolmekümneselt ühtki musta trussikupaari!
Olen kümme. Me ei taha endiselt õhtuti magama jääda. Magame nüüd eraldi tubades. Kõõlume kumbki oma ukse küljes. Ulatan Vennale käe. Ta ulatab vastu. Tõmban teda järsult. Vend pladistab mõned paljasjalgsed sammud mööda koridori põrandat. Sellest piisab. Isa tuleb ja ütleb, et nüüd pole midagi teha, tuleb ikka rihm välja võtta. Mina teen näo nagu magaksin juba mitmendat tundi.
Olen üksteist. Ma ei viitsi Vennaga mängida. Hea küll, linna-liiklust olen nõus mängima. Aga ainult siis, kui kõik ägedamad autod on minu omad. Vennale jäävatel autodel puuduvad enamasti kõik rattad.
Olen kaksteist. Tulin just haiglast, kus olin umbes kaks nädalat põskkoopapõletiku tõttu. Vend oli minu äraolekul mu ilusatesse kardinatesse sälgud sisse lõiganud. Nutsin.
Olen kolmteist. Vend on midagi hirmsat korda saatnud. Isa tahab talle naha peale anda. Vend on ennast vetsu lukustanud. Ma vihkan vägivalda väga. Ükskord sain ka ise niimoodi vitsa, et ei julgenud kehka tundi minna. Sise-kehka vorm on mustad lühikesed püksid, millel kaks valget triipu külgedel. Nii piinlik, vitsa vorbid paistsid välja. Ütlen Vennale, et ärgu tulgu välja. Ta lõpuks ikka tuleb. Tobu, mina poleks tulnud!
Olen neliteist. Vend harjutab teises toas viiulit. See on kole. Üks lugu kordub pidevalt. Lõpuks avastab ema, et Vend on selle loo linti mänginud ja hoopis lintmakk esitab seda üha uuesti ja uuesti, Vend ise loeb hoopis kõhuli voodis raamatut. Mu sisetunne ütleb, et viiulikunstnikku tast ei tule.
Olen viisteist. Muhus hakatakse lammast tapma. Vend jookseb metsa ja ei anna mitu tundi näole. Teised imestavad, et mis tal hakkas. Lammas ju ei karju tapmise ajal! Mina aga mõistan, et Vend vihkab vägivalda veel rohkem kui mina.
Olen kuusteist. Ma ei saa aru, et kui mind on nii ilusaks ja targaks loodud, siis miks mu Vend peab nii loll ja nõme olema?
Olen seitseteist. Mul on käed sinikaid täis. Venna näol on aga küüntega tõmmatud vermed. Kaklesime. Teema oli enam kui tõsine- kes saab telekast endale meelepärast filmi vaadata. Mina tahtsin Farinellit, Vend mingit jama. Ulun vihast. Vanemad ahmivad õhku, nagu kalad kuival.
Olen kakskümmend. Ootan viimast kuud Last. On emadepäev. Telefon heliseb. Mina vastan. Tardun õudusest. Kõne on politseist. Elus? Elus! "Jumal on olemas", teatab isa sündmuspaigal käinuna. Autost pole midagi järel. Vend on terve. Selgub, et Venna sõbra isa on noore Eesti Vabariigi uusrikkur, kel raha vedeleb kodus lihtsalt klotsidena. Venna sõber võttis endale ka veidi ja ostis auto. Ta isa ei märganud midagi! Ta isa polnud küllap ammu tedagi märganud.
Olen kakskümmend üks. Vend on onuks saanud. Laps on Venna hoida. Koju jõudes avaneb kummaline pilt. Laps on jalgupidi vannis, mähe kõrval hulpimas. Vend seisab vannitoa ukse vahel. Ühe käega hoiab ta dushi, mille juga sihib püüdlikult Lapse poole. Teise käe sõrmedega surub nina kinni. Mu hämmeldunud küsimusele, mida ta oma arust teeb, vastab Vend: "Krt, ta hakkas s...uma!". Et ta oli siis teda püüdlikult pesta üritanud, nii jälestuväärne, kui see teismelise poisi jaoks oligi... Mu sisetunne ütleb, et Vennast tuleb kunagi hea isa.

Olen kolmkümmend kuus. Mu sisetunne ei petnud mind. Viiulikunstnikku temast ei tulnud. Aga tuli hea inimene. Tuli hea isa.
Lähenemas on isadepäev. Meie peres on traditsioon, et igal isadepäeval kogunetakse meie juurde pidulikule õhtusöögile. Aga Venna pere ei tule juba teist aastat. Nad elavad Inglismaal.
Head isadepäeva Sulle, kallis Vend! Me igatseme Sind ja Su peret väga!

PS! Mäletad seda Kõnnu kokukat, kus naersime peaaegu kogu öö- olin mitmel korral lausa lämbumas! Kellel veel on sellist venda?!

pühapäev, 10. oktoober 2010

Tervist!

"Tervis" on selline hea särtsakas sõna! Ta on ju lausa naeratav, onju!!!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läinud nädala keskel, kui üks kummaline vastik lihaste- ja kondivalu ning kohutavate külmavärinatega viirus mind maha tahtis murda, hakkasin äkki mõtlema, kust see alguse sai. Eiei, mitte haigus, vaid see kummaline absoluutselt eitav suhe mingisugusele võimalusepojukeselegi, et kogemata kombel haigestuda.
Loendamatute ravimteede, jõhvikamahla, piimhappebakterite, villaste sokkide, c-vitamiiini üli- üleannustamise ja muude hüper-agarate ravivõtete kõrval jõusin koos kiire tervenemisega ka selle "kiiksu" algallika, mille tõttu mu süda juba sõna "haigus" või "palavik" nimetamisel jõnksu teeb, sõnastamise juurde.
Pole midagi hirmsat. "Süüdi" on mu klaveriõpetaja Otsa-kooli päevilt.
Viimases Ekspressis kirjutas psühholoog just sellest, kuidas üks autoriteetse inimese poolt lapsepõlves öeldud tõde (või pooltõde) võib hakata kummitusena mõjutama kogu edasist elu, võttes eri vorme vastavalt mõjutatava psüühilisele seisundile. Kirjutaja tõi näiteks oma vanaema poolt öeldud lause "daamid viina ei joo", mistõttu ta pole ealeski viina maitsnud- just sellesama lause pärast. (Vahemärkus- ka mina pole kunagi paljast viina maitsnud, aga muul põhjusel, viinaga hõõrumiste pärast, mida mu ema harrastas, kui lapsepõlves normaalse lapse kombel kord-paar talve jooksul külmetusega siruli olin).
Aga just selsamal kombel sain mina endale pähe vasardama väite, et "täiskasvanud, endast lugupidav inimene ei ole kunagi haige". See lause võib kõrvaltvaatajale/kuuljale/lugejale olla täiesti jabur. Aga mitte mulle. Mu klaveriõpetaja, väga lugupeetud, tark, andekas ja kuulsast sugupuust (vana)proua pidi selleks, et minusse see väide kinnistada, tegema ei midagi muud, kui häälitsema ääretult põlglikult sõna "haiigeeeääh". Nimelt helistasin talle kord, et teatada, et seoses oma haigestumisega ei saa ma erialatundi tulla. Tavaline asi ju- oled haige, helistad, korras.
"Tere! Õpetaja, ma täna ei saa tundi tulla, ma olen haige."
"Haigeeeeeäääh????"
Rohkem polnud vaja. Kirjapilti ei saa valada seda põlgust, mis telefonitorust kostis. See on mul absoluutselt selgelt siiani meeles! Ning sealt see lumepall veerema läkski...
Klaveritunnist ei puudunud ma enam kunagi "tervislikel põhjustel". Aga see oli alles algus. Aasta aastalt juurdus "100% terve olek" mu mõtetesse ja iga juureharukene tekitas omakorda uusi veendumusi haiguste põhjustest ja ärahoidmise võimalikkusest. Mõte jääda tõbiseks ei tulnud enam kõne allagi. Ja kusjuures esmalt seostus see häbi, mitte murega. (Miks? Õpetaja põlglik hüüatus!)
Raskeks läks siis, kui sündis Helis. Normaalne täiskasvanu ei võinud minusse süstitud veendumuse kohaselt endiselt haige olla, kuid mõtted arenesid mu peas omasoodu ning õige varsti jõudsin veendumusele, et ka normaalne laps EI TOHI haige olla. Eriti minu laps! Nüüd, nn. "tervenemise perioodil" saan väga hästi aru, et lapsed on ikka vahel haiged. Tunnistan, et ka kolmikute puhul on mul iga pisitõbegi oma psüühilise "kiiksu" tõttu, mis haigeolek kui keelatud seisund minus esile kutsub, ääretult raske taluda, kuid nüüd ma juba tunnistan probleemi ja see on esimene hea märk, mis annab julgust arvata, et need lapsed ei pea tõbised olles sama taluma, mida pidi Helis.
Ma loobun siinkohal südantlõhestavatest kirjeldustest, mida ma kõike tegin, et mu laps terve püsiks. Ma loobun ka kirjeldustest, mida ma selleks tegemata jätsin! Noore emana olid mu valikud juhuslikud ja kaalutlemata, aga ometi ajendatud kõige paremast soovist- lapse heast tervisest. Kõige kurbnaljakam oli seejuures see, et kasvades hakkas Helis ajal, mil ta mõnda järjekordset viirushaigust põdes, läbi nägema ka MINU probleemi, mis alati kaljukindlalt tema haiguse kõrval seisis- ja mis, kui mitte paranemist ei raskendanud, siis sellele ka kuidagi kaasa ei aidanud!
Nüüdseks on asi niikaugel, et Helis, juhul kui ta peaks end veidi kehvemini tundma, valmistab mind kõigepealt ette. Ta ootab, kuni mul kindlalt hea tuju on. Ta "kompab pinda". "Kuidagi väsimus on peal...". "Imelik tunne on...". Jälgib reaktsiooni. Kui ärritus tuleb kiiresti, lisab ruttu "palavikku küll ei ole". Kui ärritus viibib, julgeb paotada "viskan veidiks pikali". Siis mul üldjuhul küll reaktsioon juba tuleb. Käsi otsaesisele. Kui lõõmab, lähen raevu. "No midaaaa!!! Eiiiiii võiiii haiiiige olllllaaaaa! Eiiiiiii!!!", kisendab mu sisemus. Ette püüan küll manada hella ema parima põetajanäo, aga Helist ei peta enam ära!
Midagi tuleb muuta, mõistsin hiljuti. Me oleme ju terved inimesed! Mis sest, et vahel viskab mõne viirusega palaviku üles! Mis sest, et tuleb nohu või köha. Milleks enda ja teiste närve rikkuda ja seda nii üle dramatiseerida? Lapsepõlvest külge jäänud kompleksidest peaks täiskasvanul olema võimalik vabaneda. KUI ta on psüühiliselt stabiilne. KUI ta on täiskasvanuks saanud. Kas mina olen?

teisipäev, 28. september 2010

Vihma tõenäosus väheneb...

See lause ei aita mitte kuidagi mitte millelegi kaasa! See on nagu tuhanded teised laused, mida päevast päeva oled kuulama sunnitud, kuid mille kuulamise asemel tahaksid hoopis aknale nõjatuda ja jälgida sügituule võimuses siia-sinna tuiskavaid värvilisi lehti...

pühapäev, 26. september 2010

Kaotaja

Huvitav, vahel on nii, et kõnnid nagu udus. Pea on mingeid sassis mõtteid täis ja see, mis reaalsuses toimub, jääb ses virvarris väga tähelepanuta. Liiga tähelepanuta, kui mõelda tagasi eilsele päevale.
Läksin mina rõõmsasti kepsutades (hea meel ka ju, et kodust välja sai) linna. Mantliriie tarvis osta. Vahel taipan ära, et ahaa, täna on "udu" päev, olen nüüd hästi tähelepanelik. Seekord ei taibanud aga miskit. Hõljusin oma segaste mõtete pilves, näol õnnis-totter naeratus. Jõudsin ilusti Abakhani. Muide- valisin koguni mantliriide välja! Ja siis põmm... maksma hakates selgus, et pangakaarti pole. Pole! Noh, kui pole mis siis ikka. Õnneks mul teine kaart ka. Aga peagi selgus, et seda ka pole. Pole! Kumbagi pangakaarti pole! Oot-oot-oot, podisesin omaette. Oot, kus mu kaardid on?
Abakhanis ei olnud eile just kõige lahkemad müüjad. Õigupoolest ostsin ma selle mantliriide neilt pool-vägisi. Püüdsin oma udu-olemisele vaatamata hästi lahke olla. Näitasin riiet, mille olin välja valinud, küsisin nõu, kas nende arvates peaksin ostma veel mõnikümmend sentimeetrit. Palusin mõõdulinti, et mantliks vajalik pikkus ilusti üle mõõta. Nagu puutükkidega oleksin rääkinud! Tulnuks mõni neist mulle appi. Ei! Vaatasin peeglist, mis number mõõdulindil mu sääre keskpaigale vastas- seal siis mantli äär- kissitasin silmi, et neid tillukesi tagurpidi numbreid näha. Nad passisid mind kaugemalt, nagu oleksid neil juured all! Üks nagu hakkas korra minu poole tulema, et õmblusvarudest seletada, aga siis tuli mingi ülem-müüja moodi naisterahvas ja pööras ta sõnagi lausumata kassa poole, kus teine klient ootas. Poole sõna pealt! Sellised veidrikud olid seal- või olin ma äkki ise veidrik nende soovidega?
Ja siis, olles siiski veendunud, et just sellist riiet ma vajan- ja kuulanud ära veel ühe naljaka repliigi: "Milleks te siit mantliriiet ostate?", tuligi veel see prohmakas, et mu pangakaardid olid läinud! Müüjad õilmitsesid heatujuliselt- hea et me selle totakaga viisakamad polnud!- nad seletasid mulle nagu lapsele, kõiki sõnu hästi selgelt välja hääldades:" Vaadake nüüd üks kord veel rahulikult." Väga tore soovitus, tänan. Hulluke polnudki ju tegelikult eriti närvis, pigem hämmeldunud. Ärkasin sel hetkel reaalsusse ja märkasin pahameelega, et nojah, olin jälle "oma mõtete udus" olnud. Ja kaardid olid läinud. Minu õnneks ja nende õnnetuseks oli mul krediitkaart siiski alles, tegin makse ära ja mind lükati uksest välja- kauplus olla nüüd suletud. Vähemalt selle riide viisin neilt ikka ära, minu võit!:-)
Aga tuju oli läinud. KUHU ma need kaardid panin???
Mälu on mul siiski alles. Käisin enne Abakhani Nõmme turul jõhvikaid ostmas. Turul kaardiga maksta ei saa. Võtsin automaadist raha. Panin raha kotti. Läksin minema. Kaart jäi automaati. Kõik. Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Mul on ka mõnepäevaline tagasiulatuv mälu. Neljapäeval võtsin Laagris raha välja pirukate ostmiseks. Lapsed ootasid autos. Ruttu-ruttu, kaart sisse, raha välja, jooksuga piruka putkasse. Kaart jäi automaati. Kõik! Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Minusuguste pealt teenivad pangad päris hästi! Poleks ju raske allaneelatud kaardid välja võtta ja "ududele" tagastada. Aga ei! Tehku uus kaart!
Ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad kogu aeg "kohal" olla, elada "siin ja praegu" ning kunagi end ja oma asju mitte kaotada. Üks neist super enesekontrollijaist on mu oma kallis mees. Tema ei eksi ealeski. Tal on kõik täpselt omal kohal. Tema teab, kuhu ta oma asjad paneb- ja ta alati ka võtab nad sealt. Jubedusttekitavalt super hea omadus!
Ta ohkas, kui oma järjekordsest kaotusest rääkisin. "Mul on lihtsalt kurb tunne, "ütles ta.
Mul ka, ausõna! Ma (hästi selgelt sõnu välja hääldades) teinekord vaatan hästi järele, kuhu oma asjad panen. Kui mulle ainult jälle seda tüütut "ududerägastikku" peale ei tuleks!

reede, 24. september 2010

Jumalaga jätmise kõne

"Minu vanaema on kõige pragajam", ütles Karlsson väikevennale.
See lause Karlssoni raamatust meenub mulle alati, kui mõtlen tagasi oma lapsepõlve aegadele ja tuletan vanaema meelde.

Teda, kes punase jalgrattaga "ajast" (aiast siis tema keeles) tuli, tomatid, millesarnaseid pole ma ealeski mitte kusagil kohanud, kotis, astus rühkival sammul uksest sisse, alati täis tegutsemisindu ja töötahet.

"Pragaja" pole öeldud sellepärast, et ta oleks olnud kuri. Vastupidi- armastavamat vanaema pole olemaski! Ta oli lihtsalt niivõrd väge täis. Ta ei olnud hoopiski mõni ninnunännu vanaema, kes tasakesi lapse pead silitab ja katkeval häälel muinasjuttu vestab. Ei! Tema elu ja elu temaga läks täiskäigul. Must värv oli süsimust ja valge oli lumivalge.

Vanaemal oli kõva kõlav hääl. Väga ilus lauluhääl! Ja eks ta siis sellega pragas ka. Mäletan selgelt, kui istusime Mardiga põõsas ja kuulasime ülaltkostvat vanaema pragamist. Ju me mõne lollusega hakkama olime saanud! Ja sellest polnud üldse lugu, et meid enam toaski ei olnud. Riid tuli ära riielda ja peale seda oli see unustatud. Must värv muutus hetkega taas lumivalgeks ja me olime jälle kõige-kõige kallimad. Neid valjuhäälseid "kõige-kõigesid" teavad ilmselt teisedki- vanaemale helistades kostusid need kõrvalseisjalegi ära- ja neid juba jagus. Helisele ütles ta vahel kümme korda järjest "minu kõige-kõige-kõige jne. kallim!"


Mina kuulsin seda viimati teisipäeval (14.09)- siis juba mitte enam nii kõlaval häälel, kuid ometi kogu südamest. "Kuidas need lapsed küll nii kallid on", imestas ta ohates. "Aga vanaema on ju ka kallis", vastasin mina. "Vanaemad on jah ka alati kallid", oli ka tema nõus.

Kui kallis
vanaema tegelikult oli, tunnen teravalt nüüd, mil teda enam ei ole- see on tunne, mis valusalt südant pitsitab, kui ikka ja jälle meenub, et nüüd peab läbi ajama ilma temata.

3250347- tuhandeid kordi olen ma seda numbrit valinud ja kuulnud armsat häält vastamas. Tere vanaema! Olin ju kaugel ning viimastel aastatel ei saanud väikeste laste tõttu peaaegu üldse külas käia- nii arutasime just telefoni teel kõikvõimalikke ilmaasju poliitikast moeni, muusikast spordini. ta oli kõigega kursis, see oli uskumatu! Elu huvitas teda!
Praegugi tahaksin ma valida sellesama numbri ja küsida mitut asja, mis veel küsimata jäi. Ratsuritähe kohta seletas ta eelmisel aastal põhjalikult- aga kas ma siis meelde jätsin! Arvasin ju, et küsin sel aastal uuesti.

Paljutki oleks olnud vanaemalt õppida. Milliseid meistriteoseid ta kudus! Soojad toppidega kindad, mille pealt külmal talvel peale kelgutamist lumekäntsakaid sai näksitud. Imeliste mustrite ja veel keerukamate palmikutega kampsunid, mis olid seljas kui kunstiteosed. moekad mütsid, kaunid sallid, soojad triibulised sokid- kõik see meenutab mulle vanaema.
Kui hästi ja millise armastusega ta süüa tegi! Meie peod lõppesid eranditult sellega, et olime end heast-paremast pooloimetuks vitsutanud, tema aga küsis imestunult:"Kas te ei söögi midagi?" Olin vahel lausa pahane, et ta mulle karpidega toitu kaasa pani- nüüd saan aru küll- see oli tema viis oma armastust näidata.
Kui hea käsi oli tal aianduses! Tomateid, neid unustamatuid, ma juba mainisin. Tema käe all kasvas kõik. See lokkav aed all kirikumõisas jääb alatiseks meelde.
Ka vanaema säravpuhas kodu jääb meelde. Tema lõhn, kõik kapinurgad, mis lapsepõlve jooksul läbi sobratud, lilled, mis teda nüüd taga nutavad. "Mina ju räägin lilledega", ütles ta, kui imestasin, kuidas tal kõik nii hästi kasvab.

See kõik on nüüd minevik. Alles on mälestused. Needki tuhmuvad ajapikku. Ometi olen ma kindel, et vanaema ei unune iial. Ka oma väikestele, kes teda mäletada ei saa, jutustan ma sellest kuldsest inimesest palju lustakaid lugusid.

"Taevas paistab päike", ütlesin ma talle.
"Olen lõoke väike", vastas tema. See oli viimane, mida omavahel rääkisime.
Neljapäevalgi, kui sättisin end taas haiglasse, paistis päike. Siis aga helistas ema ja ütles, et hetk tagasi vanaema lahkus. Läksime sinna. Seal ta lamas, punane pihlakakobar rinnal, nägu õndsalt naerul. Laulsime talle seda laulu "Taevas paistab päike". Ma arvan, et see meeldis talle.

Tänu Sulle, kallis vanaema, et Sa nii kaua meiega olid! Surm ei ole katastroof, kirjutas Helis oma blogis. Tal on tuline õigus! Surm oli Su pääsetee igavesse ellu, kus ei ole enam seda vaeva, mida pidid siin viimaste kuude jooksul taluma. Me peame olema rõõmsad, et nüüd oled Sina seal, kuhu me kõik ükskord jõuame, juba ootamas- ilma vaevade ja valuta, rõõmsate silmade ja soojade pehmete kätega- nagu vanasti!
Puhka rahus, mu kõige, kõige, kõige, kõige, kõige ... kallim vanaema!

kolmapäev, 8. september 2010

Minu õde Riin

Telefon heliseb. Riin! Riin, kui tore, et helistad! Riin, ma tunnen Sind hästi! Ma tean, et Su kõne algab sõnadega "mul on üks probleem", "kas saad mulle nõu anda" või "mis sina arvad olukorrast...". Tunnen end otsemaid suure, tähtsa ja targa õena. Köhatan hääle puhtaks ja küsin teadajamehe toonil "no mis siis nüüd on?". See on meil selline mäng. Õigupoolest teame mõlemad, et ei ole mina suurem asi nõuandja ning tema suurem asi nõu kuulaja. Aga ometi see toimib ja on mingiks ühteliitvaks teraapiavormiks meile mõlemale.
Riin, paduandekas inimene, on viimase aasta pühendunud konsi kompositsiooniõpingute kõrval pidevale tööotsingule.

..."Mind kutsuti kirikusse teenistust mängima, mis sa arvad, kas peaksin minema?" Ohoo, töö! "Mine muidugi!"...

Ma ei tea, kus on tööpakkujate silmad, et selline lahtiste kätega inimene pole veel lõhki käristatud, et teda endale saada! Ilmselt on tõenäolisem variant, et ta müüb end totaalsest valesse kohta- või ei müü siis üldse. Nimelt valetada mu õde ei oska ja kui ta end suvel mingiks totraks telefonimüügi tibiks välja käis, olevat ta tööintervjuul, kus kõik teised kiitlesid, kuiväga neile too inimeste peedistamine meeldib, midagi nii vaimukat kuuldavale toonud, et ma pärast tükk aega naersin- paras neile! Oma olematu mälumahuga ei suuda ma praegu meenutada, mis küsimuse peale ja mida ta täpselt vastas, aga see vastus oli ilmselgelt märk, et eeskujulikku telefonitibi temast ei saa. Õnneks!
Ehh, temast ei saa üldse inimestega suhtlejat, koostöölist, millest ta niiväga unistab. Sest teda tegelikult ei ole olemas! Ta on niivõrd hoomamatu, niivõrd õhuline, niivõrd kristallselge, et inimesed ei märka teda. Nad ei oska temaga midagi peale hakata, KUI juhuslikult märkavad. Ta teeb küll hästi seltskondliku näo aga TEGELIKULT- ta ei ole seltskonnas. Tegelikult puhub ta meist igaühest läbi. Leidnud, et meis midagi talletamisväärset pole, ta kaob. Näiteks seina sisse. Olen mitmeid kordi võpatanud, sest Riin on läind. Oli, istus, tüdines- ja kadus diivanisse, põrandasse, aknast välja...

..."Ma ikkagi ei taha sinna kirikusse mängima minna. Kas peaksin helistama ja ära ütlema?" Vahetan kõrva: "Hmm, no kui ei taha- ära siis mine!"

Ega meie pere pole Riinule suurem asi toetaja. Oleme jõulisemad tüübid- õrnahingelised küll- ojaa!- aga sellised, kes kokku saades teineteisest üle püüavad kisada, et oma asja rääkida. Vaikset kitarrimuusikat kuulata või elu mõtte üle filosofeerida me ei oska (nii hea oleks- aga ei kujuta isegi ette, kuidas näiteks meie emaga seda teha oleks!). Oijah, meie peame oma olemasolust pidevalt märku andma. Aga Riin ei pea. Riin ei taha. Riin on. Või ei ole. Meie itaalia moodi kisakõride peres sündimine, kujutan ette, on tema jaoks nagu budistlik "karmavõlg" või kristlik "karistus seitse põlve järjest". Mitte et olukord nii hull oleks, aga ta vajaks hoopis teistsugust lähenemist, et meie seast iga kord mitte "ära kaduda".

..." Kuidagi tobe on ära öelda, H on ju minuga juba arvestanud." Mu häälde tuleb teadmamehe rahuliku hääle asemel ärrituse varjund: "Aga pead ju iseenda sisehäält kuulama". "Jah, ma siis ikka helistan talle." Helista juba!

Riin riietub äärmuslikult nähtamatute värvidega rõivastesse, mille tegumoodi on imekspandavalt võimatu meelde jätta. Riided, võiks öelda, lausa vormuvad tema peenekoelise isiksuse sisse, olles samuti võimelised koos omanikuga haihtuma, kui vaja. Mulle meenub üks varasuvine päev aastate tagant, kui Riin Siberisse sõitma hakkas ja me millegipärast koos talle riideid shoppama läksime (see on tõesti äärmiselt kummaline, et just mina talle seltsi sattusin!). Sellest retkest ei olegi tegelikult midagi kirjutada, sest ainus, mille me "saagiks" saime, oli üks halekollane t-särk- sellegi ostis ta mu tungiva kinnituse peale, et "ei, ei, see pole sugugi liiga silmatorkav". Võin kihla vedada, et ta ei kandnud seda särki kordagi!
Riin ei söö ju ka peaaegu mitte midagi. Ta püüdleb nimelt ühe oma tuttava joogi vaimse ja füüsilise taseme saavutamise poole- too mees olevat 900 aastane ja elavat kusagil Tiibeti mägedes, kus ta siiani päevade kaupa vegeteerib (või mediteerib?)- kui ta parasjagu lendu tõusnud pole (hiiglasliku mõttejõuga olevat seegi võimalik)!
Riinuga näib aeg seiskuvat. Unustamatud on meie ühised õhtul Viljandis, kus end suure ahju vastas soojendades maailma asju arutasime. Riin on fantastiline filosoof ja suurepärane vaimumaailma tajuja. Ta nagu kuulukski sinna. Pole siis ime, et see maapeane ingel siin igapäeva müras hästi hakkama ei saa ja end tahtmatult totratesse, et mitte öelda lausvaledesse situatsioonidesse sokutab. Et siis jälle telefoni järele haarata ja öelda:

"Ma siiski lähen sinna mängima. Nad rääkisid mu pehmeks."

Egas midagi, kallis õde. Panen telefoni ära. Seekord jäi ütlemata. Üldse jääb vist ütlemata. Sest vanem õde peab eeskujuks ja julgustajaks olema, mitte olukorda veel segasemaks keerama. Ütlen lihtsalt, et õudselt kihvt, et Sa selline oled! Selline, et oled... ja ei ole ka. Mis siis, et vahel minema lendad- küll tuul Sind jälle tagasi kannab! Ja muide- Sinus on siiski üks märgatav koht, mida Sa pole osanud peita! Ma ei ütle Sulle, milline;)

reede, 3. september 2010

Kooli, kooli!

Käisin täna beebidega esimest korda mängukoolis. See toimub kaks korda nädalas Rootsi kiriku ruumides ja on mõeldud eelkõige Eestis elavatele rootsi peredele nende rootsi identiteedi hoidmiseks. Lastele tähendab mängukool teiste rootslastega suhtlemist ja rootsi lastelaulude õppimisest, ühiselt rootsi pühade tähistamist jms. Emadele aga on see mõnus võimalus oma emakeeles suhelda. Meie läksime sinna põhiliselt sellepärast, et mu rootsi keel on kangesti rooste läinud ja vajab kerget suhtlusravi. Lapsedki vajavad hädasti suhtlemist väljaspool kodu taipamaks, et maailm ei koosne ainult emmest, issist ja suurest õest ning ülejäänud meie koju sissetungijad (loe: külalised) on vaenlased. See, et nad "mää, mää valge talle" asemel "bää, bää vita lamm" hakkavad laulma, ei oma mingit tähtsust. Nagunii peavad nad õige varakult selgeks saama, et keelte kohapealt- nagu teisteski tähtsates asjades- valitseb maailmas täielik segadus. Miks siis mitte selles orienteerumisega juba praegu algust teha?
Nüüd aga mõningad tähelepanekud minu aasta ja kaheksakuuste praeguse suhtlusoskuse taseme koha pealt. Loviisa. Kolmik number üks. Põhiline vaenlastetõrjuja meie kodus. Teeb väga kõva häält, kui keegi ilma tema kutsumata saabub (aga ta ei kutsu kunagi kedagi- talle piisab emmestki, tegin selle kohta lausa laulu:). Teeb veel kõvemat häält, kui too võõras tuppa siseneb. Teeb võimatult kõva häält, kui ründaja emmega vestlusse üritab asuda. Päästeoperatsioon õnnestub tavaliselt hästi ja Loviisa poolt kutsumata külaline (mis siis et minu poolt kutsutu) taganeb mõne aja möödudes uksest, kus sisenes, kõrvad kisast huugamas. Täna sisenes Loviisa aga tundmatusse tsooni (mängukooli) väga julgelt ja südikalt. Rind ees astus mängutuppa ja kogu sealveedetud aja jooksul ei kuulnud ma temalt piiksugi. Polnud tema territoorium, polnud vaja kisada. Mänguasjad ootasid Loviisat, Loviisa tuli ja mängis kogu südamest!
Lisann. Kolmik number kaks. Solvuja sünnist saati. Kuna pidi juba emaüsas ebamugavust taluma, mis jätkus ka nooremas imikueas, on solvunud kogu inimkonna, eelkõige aga emme peale. Miski ei sobi. Lisanni tuju juba naljalt heaks ei tee. Külalisedki kuulgu Lisanni valjuhäälset hala. Ja ärgu nad püüdkugi Lisanni puutuda- näpuotsagagi mitte! Hala valjeneb järsult ja moodustab Loviisa sõjakisaga omapärase dueti. Pole viga, nad on ju lapsed, see on loomulik, ütlevad külalised, ise end vargsi minekule sättides- aeg ju hiline! Ja kõrvakuulmine ka kallis. Tänagi sisenes Lisann tundmatusse tsooni (mängukooli) halvatujuliselt ja viskas end algatuseks ukse ette pikali. Ma pidin ju kuidagi teised ka sisse saama, seal on üsna järsk trepp. Saingi. Lisann kaenlas. Ehmatab teine muidu kõik mängukaaslased nutma. Emmed aga vaatasid kogu seda kentsakat sisenemist kangestunult pealt. Aidata ju ei saanud. Lisanni ei tohi puutuda! Näpuotsagagi! Kohapeal läks õnneks paremaks ja järgmine solvumine tuli alles siis, kui tahtsin Lisanni mängukoolist ära viia. Oli see vast solvang!
Karl Johann. Kolmik-poiss. Mõnus sell. Tegude tüüp. Võib olla mürakaru. Aga võib ka veidi haledaks muutuda. Näiteks kui keegi külla tuleb, Loviisa vaenlase ära tabab ja sõjakisa teeb, Lisann aga tulija peale kogu oma sovumise välja valab- vabalt võib siis juhtuda, et ka poisikese meel mõruks muutub ja ta veidi vingus näo ette manab. Mine tea, äkki ongi too võõras kuidagi ohtlik? Õnneks Johanni tõttu külalise kõrvakuulmine oluliselt ei kahjustu. Johann on lutipoiss. Talle tuleb lutike suhu panna ja juba tuuseldab tuttav mürakaru mööda tubasid. Täna sisenes Karl Johann tundmatusse tsooni (mängukooli) Lisanni solvumiskisa saatel ja oli veidi nõutu. Ta oli ühtäkki korraga nii hale kui vapper. Tuiskas ennestunustavalt mängutuppa, siis aga tegi haledalt üiiii ja jooksis tagasi. Ehh, ei julge ikka hästi... Lutt täitis jälle ülesannet ja poiss sai kenasti mängima. Ta natuke küll pelgab teisi lapsi, eriti kui nood parasjagu sama asja himustavad kui tema, kuid üldiselt võib Johanni suhtlusoskusele panna tugeva neli plussi:) Kevadeks on viiepoiss, kindel see!
Üht viga ma enam ei tee. Autot parklasse ei pane, vaid sõidan otse kiriku hoovi. Täna oli küll kena tulek ja kena minek. Õues sadas paduvihma ja tuul tahtis kõrvad peast rebida. Minu trio aga leidis parklast kolm porilompi. Teletupsud õpetasid, et lompides saab plärtsutada. Ühesõnaga kolmikud jooksid laiali! Igaüks plätserdas oma lombis ja edasi liikuma saada oli neid võimatu! Ma olin hullumas! Parklast sisse ja välja sõidavad teatavasti autod. Mulle ei meeldinud sugugi mõte, et mõni mu plätserdav jõmm autole ette peaks jääma- sest siis jäävad ka teine ja kolmas, mul on aga vaid kaks kätt. Isegi kui peaks olema mõistev autojuht ja kannatlikult ootama, kuni ma tahtmatusest-ära-minna-visklevaid noori vägisi lompidest ära tirin, ei ole mul sugugi soovi kellelegi seda kentsakat vaatemängu etendada. Õnneks läks kõik hästi (loe: sain röökiva trio turvaliselt esmalt kirikuõue ja tagasitulles autosse) ning nüüd, päeva lõpus, võin nagu ikka rõõmsalt õhata:
elu on tõepoolest lill ja lapsed selle kaunid õied!

teisipäev, 31. august 2010

Hüvasti, kaunis suvi!

See suvi jääb kauaks meelde! Kõndisin ühel õhtul koduõues, oli juba pime. Soe. Olin paljajalu. Hingasin suurte sõõmude kaupa sulnist suveõhku ja mõtlesin endamisi, et vaat selle tunde jätan meelde.
Turvaline oli. Rohus siristasid miljonid ritsikad- sel aastal alustasid nad juba õige vara, juba juuli esimeses pooles. Kõik lõhnad, mis minuni jõudsid- küllap oli seal segu sadade päeval õitsenud taimede õite lõhnailust, mis öösel moodustas pehme ja mõnusa järelkaja veel ühele kaunile päevale- tekitasid minus ääretu rahu ja heaolutunde, kõik tundus olevat paigas ja õige.
Kui lihtne on tegelikult inimese rahu kõigutada! Piisab mõnest, oh mis mõnest, ühest ebameeldivusest, kui kogu tasakaal lööb kõikuma. Üksainus kellegi poolt hoolimatult pillatud sõna võib rikkuda kogu päeva. Üksainus viperus jääda kauaks kummitama. Ja seda "plaanivälist" juhtub paraku iga päev. Iga päev on seega rikutud.
Inimesed viibivad tihti pidevas kaitsepositsioonis, valmis valimatult vastu tulistama ükskõik millele. Vahel ei kuulatagi, mida õieti "vastaspoolel" on öelda, kuulid hakkavad tagalast juba enne lendama, kui lause lõppenud. On see hirm või alaväärsus, mis meid sellisteks teeb?
Näiteks ma ise. Kui solvunud ma vahel olen! Mille üle? Enamikel juhtudel ei tea hiljem isegi. Analüüsin mingit olukorda või dialoogi üha uuesti ja uuesti, püüdes sealt leida veelgi rohkem uusi tahke, mis mu pahameelt õigustaksid. Mõtlen end uuesti antud situatsiooni ja kujutlen, kuidas nüüd oskaksin vastaspoolele äsada! Miks ma ei mõista vahel kohe üldse, et kõik inimesed lihtsalt ei mõtle samamoodi nagu mina? Miks ma ei tunnista, et igaühel on õigus oma arvamusele? Jah, mind kritiseeriti, kuid kas see kriitika oli ilmtingimata solvav? Oli? Aga miks ma seda siis üleüldse tähele panin, rääkimata südamesse võtmisest? Lahmiv kriitika ju räägib hoopis solvajast mõndagi. Madal enesehinnang? Mnjah...
Või selline situatsioon. Ütlen kellegile midagi, no võtame näiteks mõnele emmele: sul on kena tugev laps! Lihtsalt tore laps on, tundub nii rõõsa ja roosa. Otsemaid tõmbub too ema aga krampi, veab suu kriipsuks ja teatab: on küll tugev- aga ta pole üldse paks! Taevane arm, ma ei tulnud selle pealegi, et last paksuks pidada! Võin kihla vedada, et too emme murrab veel kaua pead, miks ma teda solvata tahtsin ja mida ta mulle ütlema oleks pidanud. Madal enesehinnang? Mnjah...
Selliseid seiku on pea iga päev. Liiga tihti tunnen oma kaaslasi (ja ka iseennast) kaitsepositsioonil olevat. Kes meile haiget tahab teha? Kelle eest me end kaitseme?
Oh, elaks me ometi hetkes! Tajuks iga sekundi kordumatust, mis otsekui tuuleõhuna meile uusi positiivseid muljeid kannaks! Kas keegi ütles midagi halba? Oh pole midagi, juba järgmised sekundid puhuvad selle eest, tehes ruumi uutele headele sõnadele, tegudele, olukordadele... Kogu elu ei saa ju olla soe ja lõhnadest tulvil nagu too sulni suve hilisõhtu, kus kõik tundus olevat nii hea ja paigas. Sel hetkel olid lihtsalt kadunud kõik rahuröövivad segajad. Sama paigas on kõik aga ka edasipidi. Ka praegu, mil väljas ladistab vihm ja ulub külm tuul. Ka siis, kui tuleb keegi ja ütleb midagi kohatut. Ka siis kui ma ise kellegi rahu tahtmatult häirin.
Mul on veel palju õppida! Head uut kooliaastat! Aitäh, kaunis suvi, kordumatute hetkede eest!

reede, 25. juuni 2010

Vanaema juuksed...

...olid nii pehmed, kui täna ta pead silitasin. Ta istus sellesama maja esikus, kus oli lapsena üles kasvanud ja nüüd suve veedab, sest üksi enam hakkama ei saa. Pehmed hallid juuksed...
Vahel mulle tundub, et ema on liiga karm temaga. Tõreleb. Läheb närvi. Samas saan ka temast aru. Ei ole lihtne vanainimest hooldada. See on ikka väga raske- nii füüsiliselt kui vaimselt. Nii et tegelikult on ema väga tubli, et selle enda peale võttis- keegi teine meie suguvõsast ei oleks praegu selleks võimeline. Ja ta annab kindlasti oma parima- nii nagu tema oskab ja suudab. Müts maha!
Ometi on mul tunne, et vanaema on praegu nagu mõni ese, mida ühest kohast teise tõstetakse. See ei ole sugugi viide kellegi valestitegutsemisele või tegematajätmisele, on lihtsalt kurb. Ta istub, kuid vestlusest osa ei võta- sest nagunii ei saa aru ja kellelgi pole ju aega ega viitsimist midagi üle seletada. Söök tõstetakse taldrikule, ole hea ja söö. Riided antakse selga, palun, kanna. Kui tahad, mine maga, kui tahad istu niisama. Ta tundub olevat loobunud.
Aga mulle tundub, et temas on siiski veel sisemist potentsiaali. Ma arvan, et see "teine maailm", kus ta aeg-ajalt ära käib, on vajalik selleks, et oma kujutlusteski elamist mängida. See "teine maailm" on ju tegelikult rikas, fantaasiaküllane ja hea. Seal on ka temal oma roll.
Tunnen praegu teravalt, kui õudne on lause "ei ole aega". Need kolm sõna hõlmavad hirmuäratavat tegelikkust, kus igaüks meist jookseb kuhugi, ajab mingit seletamatut "oma asja". Kui kokku saadakse, on kõigil tarvis ühe hingetõmbega ära rääkida kogu "asjaajamise senine kulg", kusjuures ega kedagi ju huvita teise asjad, peaasi, et omad lagedale saab lobisetud! Nii hüpatakse kiiresti ühest teemast teise, vürtsitatakse igat neist mõne sealsamas pähekaranud kommentaariga ja niiviisi kapates veedetaksegi kogu koosolemise aeg (ning ilmselt kogu elu). Kel enam jaksu ei ole pöörase tempoga kaasa joosta, arvatakse "ringist välja". Jäetakse üksi.
"Kui näed, et jäetud sa üksinda
siis näed, et elu ei naljata
kuid nalja nõuab siit igamees
ma parem siis istun kolde ees"
J. Liiv

Ma ei oska ka ise seda olukorda muuta. Tahtsin väga vanaemalt küsida, kus siis ikkagi oli see kool, kuhu nad iga päev 5 kilomeetrit kõndisid. Tahtsin küsida veel nii paljut, mida seni küsinud ei ole- varem küsis vanaema ju alati MINU elu kohta- ja kus ma siis armastasin talle lobiseda, tema kuulas ju alati! Ta tõepoolest kuulas alati- kiirustamata, huviga! Nüüd oleksin mina tahtnud kuulata...
Aga lapsed on väikesed ja ei anna asu. Nii ma siis sättisingi end jälle kord teele ja ainus, mida teha jõudsin, oli silitada vanaema pead. "Küll me varsti kohtume jälle", ütles ta. Küll me kohtume, kallis vanaema- ja küll ma siis küsin... Seni las jääda mu kätesse Su juuste pehmus, et sellega oma laste päid silitada...