Reede, 24. september 2010

Jumalaga jätmise kõne

"Minu vanaema on kõige pragajam", ütles Karlsson väikevennale.
See lause Karlssoni raamatust meenub mulle alati, kui mõtlen tagasi oma lapsepõlve aegadele ja tuletan vanaema meelde.

Teda, kes punase jalgrattaga "ajast" (aiast siis tema keeles) tuli, tomatid, millesarnaseid pole ma ealeski mitte kusagil kohanud, kotis, astus rühkival sammul uksest sisse, alati täis tegutsemisindu ja töötahet.

"Pragaja" pole öeldud sellepärast, et ta oleks olnud kuri. Vastupidi- armastavamat vanaema pole olemaski! Ta oli lihtsalt niivõrd väge täis. Ta ei olnud hoopiski mõni ninnunännu vanaema, kes tasakesi lapse pead silitab ja katkeval häälel muinasjuttu vestab. Ei! Tema elu ja elu temaga läks täiskäigul. Must värv oli süsimust ja valge oli lumivalge.

Vanaemal oli kõva kõlav hääl. Väga ilus lauluhääl! Ja eks ta siis sellega pragas ka. Mäletan selgelt, kui istusime Mardiga põõsas ja kuulasime ülaltkostvat vanaema pragamist. Ju me mõne lollusega hakkama olime saanud! Ja sellest polnud üldse lugu, et meid enam toaski ei olnud. Riid tuli ära riielda ja peale seda oli see unustatud. Must värv muutus hetkega taas lumivalgeks ja me olime jälle kõige-kõige kallimad. Neid valjuhäälseid "kõige-kõigesid" teavad ilmselt teisedki- vanaemale helistades kostusid need kõrvalseisjalegi ära- ja neid juba jagus. Helisele ütles ta vahel kümme korda järjest "minu kõige-kõige-kõige jne. kallim!"


Mina kuulsin seda viimati teisipäeval (14.09)- siis juba mitte enam nii kõlaval häälel, kuid ometi kogu südamest. "Kuidas need lapsed küll nii kallid on", imestas ta ohates. "Aga vanaema on ju ka kallis", vastasin mina. "Vanaemad on jah ka alati kallid", oli ka tema nõus.

Kui kallis
vanaema tegelikult oli, tunnen teravalt nüüd, mil teda enam ei ole- see on tunne, mis valusalt südant pitsitab, kui ikka ja jälle meenub, et nüüd peab läbi ajama ilma temata.

3250347- tuhandeid kordi olen ma seda numbrit valinud ja kuulnud armsat häält vastamas. Tere vanaema! Olin ju kaugel ning viimastel aastatel ei saanud väikeste laste tõttu peaaegu üldse külas käia- nii arutasime just telefoni teel kõikvõimalikke ilmaasju poliitikast moeni, muusikast spordini. ta oli kõigega kursis, see oli uskumatu! Elu huvitas teda!
Praegugi tahaksin ma valida sellesama numbri ja küsida mitut asja, mis veel küsimata jäi. Ratsuritähe kohta seletas ta eelmisel aastal põhjalikult- aga kas ma siis meelde jätsin! Arvasin ju, et küsin sel aastal uuesti.

Paljutki oleks olnud vanaemalt õppida. Milliseid meistriteoseid ta kudus! Soojad toppidega kindad, mille pealt külmal talvel peale kelgutamist lumekäntsakaid sai näksitud. Imeliste mustrite ja veel keerukamate palmikutega kampsunid, mis olid seljas kui kunstiteosed. moekad mütsid, kaunid sallid, soojad triibulised sokid- kõik see meenutab mulle vanaema.
Kui hästi ja millise armastusega ta süüa tegi! Meie peod lõppesid eranditult sellega, et olime end heast-paremast pooloimetuks vitsutanud, tema aga küsis imestunult:"Kas te ei söögi midagi?" Olin vahel lausa pahane, et ta mulle karpidega toitu kaasa pani- nüüd saan aru küll- see oli tema viis oma armastust näidata.
Kui hea käsi oli tal aianduses! Tomateid, neid unustamatuid, ma juba mainisin. Tema käe all kasvas kõik. See lokkav aed all kirikumõisas jääb alatiseks meelde.
Ka vanaema säravpuhas kodu jääb meelde. Tema lõhn, kõik kapinurgad, mis lapsepõlve jooksul läbi sobratud, lilled, mis teda nüüd taga nutavad. "Mina ju räägin lilledega", ütles ta, kui imestasin, kuidas tal kõik nii hästi kasvab.

See kõik on nüüd minevik. Alles on mälestused. Needki tuhmuvad ajapikku. Ometi olen ma kindel, et vanaema ei unune iial. Ka oma väikestele, kes teda mäletada ei saa, jutustan ma sellest kuldsest inimesest palju lustakaid lugusid.

"Taevas paistab päike", ütlesin ma talle.
"Olen lõoke väike", vastas tema. See oli viimane, mida omavahel rääkisime.
Neljapäevalgi, kui sättisin end taas haiglasse, paistis päike. Siis aga helistas ema ja ütles, et hetk tagasi vanaema lahkus. Läksime sinna. Seal ta lamas, punane pihlakakobar rinnal, nägu õndsalt naerul. Laulsime talle seda laulu "Taevas paistab päike". Ma arvan, et see meeldis talle.

Tänu Sulle, kallis vanaema, et Sa nii kaua meiega olid! Surm ei ole katastroof, kirjutas Helis oma blogis. Tal on tuline õigus! Surm oli Su pääsetee igavesse ellu, kus ei ole enam seda vaeva, mida pidid siin viimaste kuude jooksul taluma. Me peame olema rõõmsad, et nüüd oled Sina seal, kuhu me kõik ükskord jõuame, juba ootamas- ilma vaevade ja valuta, rõõmsate silmade ja soojade pehmete kätega- nagu vanasti!
Puhka rahus, mu kõige, kõige, kõige, kõige, kõige ... kallim vanaema!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar