Pühapäev, 21. november 2010

Mitte ainult Leonardost...

Ma alati imestan, kui väidetakse, et inimesed jaotuvad kassi- ja koera- inimesteks. Mina isiklikult pole kumbki! Olen küll läbikukkunud koerapidaja, kes laste sündides enam looma jaoks aega ei leidnud- mis aga ei ole sugugi vähendanud mu armastust meie suure pereliikme vastu- lihtsalt fakt, mida pean jõuetult tunnistama. (Õnneks on mul äärmiselt vastutustundlik mees, kes kutsu eest hoolitsemise täiesti enda õlule on võtnud.) Küll aga hakkasin aru saama, kui valedel alustel meie koera-võtmine siiski käis. Ning ütlen siinjuures täie tõsidusega, et Leonardo on meie pere viimane koduloom. Kuna Helis oli pikka aega ainuke laps, olin toona kahe käega selle poolt, et koer majja tuleks. Samas ei tahtnud ma mingil juhul toakoera. Mitte mingil juhul mingit klähvitsat! Lisan siia sosinal, et minu jaoks algab koera mõõt kui mitte bernhardiinist, siis no hundikoerast vähemalt. Niisiis suur õuekoer. See oli esimene suur viga. Ma ei lähtunud mitte koera, vaid iseenese heaolust. Lapsendamise puhul otsitakse alati lapsele sobivat peret, mitte vastupidi. Olen kindel, et kui koertele otsitaks peresid samadel alustel ning meie oleksime järjekorras, ei leiaks meie juures kodu mitte ükski peni! Sest nagu ma eelnevalt mainisin, ei tahaks ma mingil juhul toakoera. Aga koer kui isend ongi ju loodud inimese lähedal elama. Miks seda mulle ei öeldud? Miks ei öeldud, et kui ma koera õue elama panen, siis ükskõik kui toredad tingimused ma talle loon, hakkan ometigi päevast päeva nägema aknast sisse vaatavaid igatsevaid silmi? Miks öeldi vaid seda, et jajaa just see ongi teile õige koer, too talub õues ka kahekümnekraadist külma? Ma ei tulnud selle pealegi, et Eestimaa suvi on liialt lühike, et kutsuga tema tüdinemiseni (mida ei juhtu iialgi) päevast-päeva õues möllata ja et sügise saabudes see enam sugugi nii meeldiv pole. Ma ei tulnud ka selle peale, et tõukoertel võivad esineda samasugused haigused nagu tundlikel inimestel- näiteks nagu allergia- mille väljaravimine peaaegu võimatu, kuid leevendamiseks peab rahakott puuga seljas olema. Et teda tuleb kammida- ja et selle protseduuri loomulik koostisosa on õuetäis karvu. Et ta kakajunn on mõõdult suurem väikelapse käsivars- ja vahel on kõht ka lahti... Ja mis kõige hirmsam... (sügav ohe)... et ta on nii tohutult truu,et häbi hakkab... Esimene koer, keda oma elus mäletan, oli Kadrina kirikumõisa Pauka. Too oli suur mustakarvaline peni, kes elas mõisa elumaja taga suure kuuse all ja haukus praktiliselt kogu aeg. Arvan, et haukumise pärast ma teda nii selgelt mäletangi. Võimalik, et sellest sai alguse mu allergia haukuvate koerte vastu. Pauka oli ketis ja kuna kett ulatus jalgrajani, siis olnud võimalik mänguhoos maja tagant läbi minna. Maailma ühed tobedamad väljamõeldised on minu meelest koertenäitused. Meie Leonardo on ilus kui ingel (jah, seda ütlen ma tema kurbliku rippuvate lottidega bernhardiinimolu kohta täie tõsidusega). Võitsime hoobilt parima beebikutsika tiitli! See juhtus täiesti kogemata Võru- Kubija bernade erinäitusel viis aastat tagasi. (Ma lihtsalt PEAN siinkohal kirjutama sellest, kuidas me ööbisime sealse hotelli "lemmikloomatoas", mis oli tavaline pisemat sorti tuba, kuhu lihtsalt VÕIS lemmiklooma kaasa võtta, aga ilmselt oldi arvestatud mõne pisema elajaga. Meie tassisime oma lontruse kolmekesi SÜLES teisele korrusele- ta nimelt kartis treppi! Püüdsime teda ööseks näitusepuuri magama uinutada. Aga magas ta seal jee! Ja "magasime" meiegi! Tema jaoks oli tuba liiga palav! Tema jaoks oli kõik liiga valesti! Mis nõme kuut! Ta ähkis ja lõõtsutas, kolistas puuriuksega, viskus pikali, tõusis kui nõelatult püsti, haigutas häälekalt, niutsus, kraapis, lompsis juua, sügas, trampis, ilastas kardinaid, higistas ja haises... maga siis sellisega! Hommikul, kui temaga jalutama kavatsesime minna, ei pidanudki õnneks toauksest kaugemale kõmpima- ta lasi sinnasamasse vaibale kogu oma öise põietäie-uksest välja tähendas ju tema meelest õue! Pärast vaatas kaastundliku pilguga koristajat, kes vaipa nühkis. Meie pidasime aga sadistlikku naeru- see oli tänuks magamata öö eest! Vaene koristaja polnud küll süüdi aga paraku on elus ikka nii, et "vaesed võllas". ) Edasi läks aga näitustega kõik allamäge. Meie kutsu kasvas järjest suuremaks ning teda oli järjest raskem veenda näitusel osalema. Ega me selle vastu ka ise erilist huvi tundnud, kuid oli ju selgitatud, KUI tähtis oleks võita juunior-tsempioni tiitel ning edasi maiteamis tsempioni tiitel. Seda ei öelnud keegi, KUI palju maksab igal näitusel osalemine, ja et soovitav oleks käia kõigil Eestis toimuvatel penide väljapanekul- et ehk MÕNELE kohtunikule pole öeldud, kes võitma peab. LOOMULIKULT ei öeldud MEILE, millist rolli mängivad võitmisel head sidemed! Nii võis juhtuda, et meie ees võitis ilma igasuguse väljanägemiseta loom (kole on nii öelda, aga tõde on see, et mitte kõikidel bernadel pole võluvat silmnägu ja vapustavat kere. Teatud kasvatajate isendid olid eriti armetud, rippuvate veripunaste alumiste silmalaugude ja kontkõhetu kehaehitusega). Õnneks ei läinud mul kaua aega, taipamaks, et see jama tuleb kiiresti lõpetada, et kauem sellist totrust oma rahaga mitte nuumata. Jah, jäi küll tiitlita, kuid kõige kaunim on ikkagi! Kõik koerad ei ole ühtviisi armsad. Kõige kohutavamad on kasvatamatud isendid. Mu ühel tuttaval on nii kohutavalt loll koer, et ma otsustasin nende juures enam mitte käia. See lojus on täiesti pöörane, ta hüppab ja kargab nagu arutu, teeb täiesti koordineerimatuid liigutusi, võib vabalt ka naksata (rõõmu pärast, ütlevad nad)! Mulle jääb mõistatuseks, kuidas võib selline loom inimesele rõõmu tuua? Mõistatuseks jääb seegi, kuidas nad ei taipa seda metsikut elajat kinni panna, kui külalised tulevad! Meie Leon on loomulikult treenitud. Meie poolt oleks olnud kuritegelik võtta oma esimeseks koeraks isane bernhardiin ja teda siis mitte treenida. Aga tähtsam veel kui trenn on tema kaasasündinud vapustavalt hea iseloom. Ta on niivõrd viisakas, kannatlik ja intelligentne, et sellele mõeldes käib mul jälle tuline jutt südame alt läbi, et selline loom peab õues elama. Kuid enam pole midagi teha. Ta ei tule tuppa. Ta ei tule uksepiidast kaugemale. Nii on teda õpetatud. Muhus on alati olnud koer. Minu varajase lapsepõlve kõikide sealsete koerte nimi oli mu mäletamist mööda Tipa. Kõik need Tipad olid väiksemat sorti pesueht krantsid. Ja kõik need Tipad jäid pulma- aegu auto alla. Kuni tuli viimane, koledusjärjestuses konkurentsitult esimene krants, kes jäi. Tema nimi oli Atu. Atu oli jubedat pruuni värvi, ara iseloomu-, kuid see-eest kõva kõriga. Ta oli alailma paksult puuke täis. Pererahvas armastas teda väga. Ma ka vahel mängisin Atuga, kui muud teha ei olnud.. Atu läks vikerkaare taha kui vanust oli vast kahekümne kanti. Teda päästis ta argus- vaene vanapoiss lihtsalt ei julgenud pulma minna, seega ei saanud ka auto temast üle sõita! Ühel päeval läksid kolmikud kuuti Leonardole külla. Ehmatasin end hingetuks, kui märkasin. Kõik kolm kuudis! Leon-võõrustaja samuti. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui tegemist oleks olnud ebastabiilsema närvisüsteemiga loomaga. See on TEMA piikond, TEMA kodu, TEMA maja- ja tal on täielik õigus seda ka näidata! Aga ta ei näidanud. Ta ei teinud lastele midagi! Ta istus tikksirgelt nurgas, sellal kui trio teda kilgates näppis. Ta ootas rahulikult, kui tulin ja olukorra lahendasin, endal käed värisemas. 85 kilo ei ole naljaasi. Kolme peale napilt üle kolmekümne kilo selle pole selle vastu miskit! Sõbrannad ütlesid, et olen liiga tundlik. Et Leonardol pole häda midagi. Et vaadaku ma ometi ringi, kui paljud koerad elavad õues- ja on lausa ketis! Ja neilgi pole häda. Äkki on neil õigus. Kuigi ma isiklikult ei saa siiski aru, mis mõte on võtta koer ja ta KETTI panna!? Siis ei saa ta ju isegi kellelegi ebasoovitavale kallale minna! Saab ainult suurest igavusest haukuda ja sellega naabrite närve kulutada (kui omaniku enese närvid rauast juhtuvad olema). Siinkohal kordan veel, et kiiks vihata kõiki haukuvaid ja ulguvaid penisid tuleb ilmselt lapsepõlvest- aga nüüd, täiskasvanuna, püüan aru saada, et tegelikult pole koerad süüdi. (Eriti raske on see siis, kui lapsepõlve- Paukade taaskehastused kolmikute magamistoa kuuldeulatuses just täpselt uneajal oma "veetlevaid" hääli hakkavad treenima). Võtku ma siis kass, ütlesid needsamad sõbrannad, kui kinnitasin, et Leon jääb viimaseks. Tänan, ei, ma ei taha ka kassi. Sel erakordselt külmal talvel, kui Helist ootasin, tuli (või pandi) meie ukse taha väike kassipoeg. Ta oli kõhetu ja silmade ees oli justkui mingi kae. Käik loomaarsti juurde selgitas, et loomakese silmad olid lihtsalt nii põletikulised! Meil ei olnud südant teda minema saata. Jätsime endale ja ma süstisin teda mitu korda päevas. Mu käed olid ära kriibitud, sest lihtsalt see ei läinud. Aga terveks ta sai! Kui Helis sündis, juhtus aga jahmatamapanev seik. Leidsin Kita varitsevas poosis magava lapse kohalt. Ma ei saanud riskida. Viisime kassi maale. Mu vanaisa sai tema uueks armastavaks hooldajaks, kuni ta ühel päeval kadus... Minu senise elu kaks kõige tähtsamat looma on tulnud märgina lapse (või laste- vastavalt looma suurusest vist:) peatsest sünnist. Teisest olen juba pikalt kirjutanud, esimene oli aga väikest hõbepuudel Keiti- mu vanematekodu "esimene ja viimane". (Miks jutumärkides? Sest ema oli vist liiga enesekindel kui kunagi need sõnad lausus. Venna pere nimelt loobus Inglismaale sõites oma neljajalgsest sõbrast- kes oli ka neile muuseas lapse tuleku märgiks. Ja nii ta vanematele jäigi. Aga see selleks...) Keiti oli ilus! Kaks tumepruuni nööpsilma, sihvakas koon ja tihedalt lokkis hõbehall kasukas, millele pügaja kord paari kuu tagant soengut käis tegemas (soengut, mis meie jaoks imekaunis, tema jaoks aga nii häbiväärne, et ta sellega otsemaid mitmeks päevaks kappi peitus). Keiti tuli majja paar aastat enne Helise, Leonardo paar aastat enne kolmikute sündi... Väike Helis oli Keitiga suur sõber. Tavaliselt mängisid nad koos toredaid mänge. Aga eks Helis ikka veidi kiusas ka Keitit- näiteks ajas teda nukuvankriga, mida Keiti pööraselt kartis, taga. Lõbu kui palju! Kord, kui Helis oli umbes sama vana, kui kolmikud praegu, ütles ta mu süles olles korraga: "Tahan Keitit tauda". Muidugi ei tahtnud ta koerale haiget teha, see lause tuli ilmselt mingi muu asjaga seoses spontaanselt- aga oli nii armsalt siiras, et seisab siiani meeles! Keitist tulid hiljem ka Helise esimesed loome-oopused. Tean täpselt, kes on mu lemmikloom (noh, peale Leoni muidugi). Hunt. Üheaegselt metsik ja graatsiline. Üheaegselt truu paariline ja üksik uitaja. Üheaegselt hoolitsev vanem ja müstiline ööelukas. Hundi igatsev ulg on üks looduse võimsamaid hääli. Vaatasin dokumentaali sellest, kui kohutavalt on inimene oma pimedas vihas ja ahnuses seda liiki hävitanud. Mul on nii kahju! Saadan hundile mõtetes kogu oma poolehoiu! Ja nüüd lähen ütlen "head ööd" meie ustavale sõbrale. Võib-olla homme mängime veidi! Võibolla homme... Võibolla...

2 kommentaari:

  1. Jah, loomad on toredad... Pean täpsustama, et me ei otsustanud loobuda oma neljajalgsest vaid olime sunnitud seda tegema kuna siia vist elavat neljajalgset sisse tuua ei saa paraku. Süütunne on sellegipoolest, ega tema ju ei tea, miks nii juhtus...

    VastaKustuta
  2. Ma arvasin, et Sa seda lauset korrigeerid;) See ei olegi süüdistus, aga nagu Sa ütlesid, siis tema ju ei tea, miks nii juhtus.
    Loo mõte on see, et enamus, kaasa arvatud Sina ja mina, ei sobi loomapidajateks- seda looma seisukohalt lähtudes, inimeste jaoks oleme igati norm.

    VastaKustuta