Reede, 25. juuni 2010

Vanaema juuksed...

...olid nii pehmed, kui täna ta pead silitasin. Ta istus sellesama maja esikus, kus oli lapsena üles kasvanud ja nüüd suve veedab, sest üksi enam hakkama ei saa. Pehmed hallid juuksed...
Vahel mulle tundub, et ema on liiga karm temaga. Tõreleb. Läheb närvi. Samas saan ka temast aru. Ei ole lihtne vanainimest hooldada. See on ikka väga raske- nii füüsiliselt kui vaimselt. Nii et tegelikult on ema väga tubli, et selle enda peale võttis- keegi teine meie suguvõsast ei oleks praegu selleks võimeline. Ja ta annab kindlasti oma parima- nii nagu tema oskab ja suudab. Müts maha!
Ometi on mul tunne, et vanaema on praegu nagu mõni ese, mida ühest kohast teise tõstetakse. See ei ole sugugi viide kellegi valestitegutsemisele või tegematajätmisele, on lihtsalt kurb. Ta istub, kuid vestlusest osa ei võta- sest nagunii ei saa aru ja kellelgi pole ju aega ega viitsimist midagi üle seletada. Söök tõstetakse taldrikule, ole hea ja söö. Riided antakse selga, palun, kanna. Kui tahad, mine maga, kui tahad istu niisama. Ta tundub olevat loobunud.
Aga mulle tundub, et temas on siiski veel sisemist potentsiaali. Ma arvan, et see "teine maailm", kus ta aeg-ajalt ära käib, on vajalik selleks, et oma kujutlusteski elamist mängida. See "teine maailm" on ju tegelikult rikas, fantaasiaküllane ja hea. Seal on ka temal oma roll.
Tunnen praegu teravalt, kui õudne on lause "ei ole aega". Need kolm sõna hõlmavad hirmuäratavat tegelikkust, kus igaüks meist jookseb kuhugi, ajab mingit seletamatut "oma asja". Kui kokku saadakse, on kõigil tarvis ühe hingetõmbega ära rääkida kogu "asjaajamise senine kulg", kusjuures ega kedagi ju huvita teise asjad, peaasi, et omad lagedale saab lobisetud! Nii hüpatakse kiiresti ühest teemast teise, vürtsitatakse igat neist mõne sealsamas pähekaranud kommentaariga ja niiviisi kapates veedetaksegi kogu koosolemise aeg (ning ilmselt kogu elu). Kel enam jaksu ei ole pöörase tempoga kaasa joosta, arvatakse "ringist välja". Jäetakse üksi.
"Kui näed, et jäetud sa üksinda
siis näed, et elu ei naljata
kuid nalja nõuab siit igamees
ma parem siis istun kolde ees"
J. Liiv

Ma ei oska ka ise seda olukorda muuta. Tahtsin väga vanaemalt küsida, kus siis ikkagi oli see kool, kuhu nad iga päev 5 kilomeetrit kõndisid. Tahtsin küsida veel nii paljut, mida seni küsinud ei ole- varem küsis vanaema ju alati MINU elu kohta- ja kus ma siis armastasin talle lobiseda, tema kuulas ju alati! Ta tõepoolest kuulas alati- kiirustamata, huviga! Nüüd oleksin mina tahtnud kuulata...
Aga lapsed on väikesed ja ei anna asu. Nii ma siis sättisingi end jälle kord teele ja ainus, mida teha jõudsin, oli silitada vanaema pead. "Küll me varsti kohtume jälle", ütles ta. Küll me kohtume, kallis vanaema- ja küll ma siis küsin... Seni las jääda mu kätesse Su juuste pehmus, et sellega oma laste päid silitada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar