"Kas sul on raske ka?", küsitakse minult aeg-ajalt.
See on muide hiigla keerukas küsimus. Mul oleks raske siis, kui mu ootused oleksid kõrgemad kui tegelikkus. Et aga pean end suhteliselt mõistlikuks emaks, ei hakka ma oma aasta kümnekuustelt mingite oma ootuste täitumist lootma (et nad käituksid nii, nagu minul mugav on jne.). Minu ootused on kuhjaga täidetud juba nende olemasolu tõttu!
Ja seetõttu vastangi tavaliselt et "meil läheb väga hästi". Sest mida mul ongi kurta- lapsed on terved ja täis tegutsemislusti, öösiti ja lõunauinakuid magavad nagu kulda, söögiisugi on hea!
Raskused tekitan ma endale enamasti ise. Õigemini olukord tekitab need. Kõik, mida laps vajab, on ema lähedus. Teda ei huvita, et ema peab tegema süüa, pesema nõud, kraamima toa, kasima lapsed- ning alles siis, kui peale seda kõike aega üle jääb, mängima nendega. Aega ei jää paraku kunagi üle. Laps peab selle aja emalt välja pressima! Vaene väike!
Olen täiesti veendunud, et kõik 90% lapse rahulolematusest tuleneb vähesest ajast, mil temaga aktiivselt tegelen. Ei, mitte nii, et räägin telefoniga, ise jalaga talle palli ette lükates. Mitte nii, et üritan telekast viimast uudist kinni püüda, ise keerates hajameelselt raamatu lehti oma põlvedel, mida lapsega koos peaksime vaatama. Mitte nii, et riisun õues lehti, sellal kui lapsed üritavad mind kõigest hingest jalutama meelitada. (Vahemärkus: mulle hullult meeldib riisuda- aga lastele mitte, kui ma riisun)
Meie jalutuskäigud, mil kõik koos jälgisime sügisvärvide muutumist puulehtedel, võrdlesime oma pikkust puu-laste omaga, korjasime kirjuid lehti ning priskeid tõrusid, vaatasime möödavuravaid autosid, on olnud kõige meeleolukamad ja rahulikumad õueskäigud üldse. Samuti on need tubased mängud, kus ma ise kaasa löön, kõige pikemad ja kilgeterohkemad. Ometi vasardab mul liiga tihti peas mõte, mida ma selle ajaga targemat teha saaksin. Mis toob rohkem kasu, kas laste jauramise hinnaga valmistatud õhtusöök või rahulolust ja turvatundest pakatavad lapsed, kel minuga nii tore õhtu on koos veedetud? Valikute küsimus, kas pole? Lühikeses perspektiivis üks, pikas teine... Loomulikult ei ole kellelgi võimalik ainult lastega mängida. Aga selle vajalikkust ei tohi alahinnata.
Õhtupoolikud on meil nüüd, sügisel, tubased. Mul on ääretult hea meel, et triol on nüüd päris oma mängutuba, mille nad kõik kenasti omaks on võtnud. Vahel on lausa nii, et mõni suurest seltskonnast tüdinu on ise tasahilju teisele korrusele mängutuppa omaette mängima roninud ja vaid klotside klõbin reedab, et ta seal iseolemist-tegemist naudib. Mina pean siis muidugi kahekordselt valvas olema. Maja peale laiali hajunud kolmikuid on ju veel raskem ohjata!
Kolmikute sõbranna Laura tõi Jossile mängimiseks väikese tolmuimeja. See oli juba eelmisel nädalal. Joss ahmis esmalt õhku- ta on nimelt hull harjade ja tolmuimejate järele! Siis kummardus ta masina kohale ja raputas pead, otsekui ei usuks oma silmi. Siis ütles vaikselt "oi-oi-oi"- ikka seda ilma imet uskumata. Aga kui masin kõigist ta kahtlustest hoolimata paigale jäi, tegi ta ühe vahva sõjatantsu- ja hakkas tööle. Nagu ma ütlesin, sai ta selle tolmuimeja peaaegu nädal tagasi. Sest ajast saadik on olnud masin ta lahutamatu kaaslane. Esimesel päeval käis ta ka õues olles läbi verandaukse klaasi piilumas, kas masin ikka alles. Söögitooli ronides kemplesime päris tükk aega, poiss tahtis nimelt tolmuimejaga lauda istuda. Lõpuks sain ta siiski nii kaugele, et see pargiti korralikult tema tooli alla. Kumbki pliks ei tohi Jossi tolmuimejat puutudagi! Õnneks ei ole pliksid erilised korraarmastajad, nii et sel pinnal pole meil tülisid olnud.
Sügispuud on oma värvilised kuued seljast heinud ja värisevad alasti külma tuule embuses. Meil on aga soe. Kohendan oma magavate laste tekikesi, silitan vaikselt nende päid. Sulgen akna- toas on nüüd värske õhk ja uni seda magusam. Kõik on vaikne. Astun ka Helise tuppa. Seal ta magab rahulike hingetõmmetega, tema, kes alles eile oli sama väike kui trio praegu. Nüüd aga käib seesama armas emme silmatera oma käike ja teeb oma tegemisi, ilma, et minul oleks jaksu ja tarkust millegagi kaasa aidata. Ma kallistan teda iga päev. Ma olen olemas. Aga kas sellest piisab? Ilmselt piisab. Ilmselt haare peabki nõrgemaks minema...
Mõistan, et iga elatud päev on kulla hinnaga. Iga lapse silmavaade, iga näoilme, iga samm. Homme on see kõik vaid mälestus. Tulevad uued naerud ja uued nutud. Elu läheb edasi.
pühapäev, 7. november 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar