Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 1.osa

Trio on aasta ja kümnekuune. To-hu-tult armas iga! Mulle to-hu-tult väsitav iga!
Kui varem tundsin end nii, nagu maratonijooksja võiks tunda enne finishit, vaid üks kord päevas- õhtul, enne põnnide magamapanekut- siis nüüd juba kaks. Enne põnnide mõlemat, nii päevast kui öist magamajäämist. See on liialdamata selline tunne, kus jalad oleksid nagu kaks korda raskemaks muutunud ja lisaks vajuksid liiva sisse. Veel tuleb teha mõned sammud! Finish- laste voodi- juba paistab! Üks laps voodisse, teine, kolmas... Ja siis langen ise! Õnnis tunne! Puhkus!
Jooksmine, tassimine, pesemine, koristamise, käskimine, keelamine, mängimine, lohutamine- need kõik moodustavad nagu lõputu tiirleva karusselli igasse päeva. Mul ei ole aega mõelda. Mul on aega ainult tegutseda- ja sedagi aega napib pidevalt. Ometi tekitab lastega mässamine mulle kuidagi nii helge tunde. Nüüd juba tekitab helge tunde...
Minu meelest jagunevad emmed kaheks. Ühed, kellele meeldib hullupööra imik ja temaga kaasnev- tissitamine, mähkmed, sügelevad igemed. Ning teised, kellele eelmainitu eriti meeltmööda ei ole ning kes pigem sooviks sellest ajast võimalikult kiiresti "üle hüpata". Mina kuulun sellesse teise kategooriasse. Päris paljud naised ennustasid mulle, et titeaeg, see on aeg, mida igatsen tagasi, kui lapsed jalad alla saavad. Ma olen öelnud, ja kordan ka siin, et titeaega ei igatse ma tagasi mitte mingil juhul! Mulle meeldib see, mis on praegu ja see mis tulemas!
Mis siis on praegu? Lühidalt võib öelda, et majas keeb elu. Nad ärkavad hommikul kella poole üheksa/üheksa ajal reeglina rõõmsa meelega ja hakkavad vadistama. Teineteisele loobitakse kaisuloomi, üritatakse ulatada kätt- ühesõnaga, mäng läheb hoobilt käima! Hommikud on meil meeleolukad. Kuulan seda algul, ise alles virgudes, teisest toast ning tuju läheb heaks. See, et eelmisel õhtul jala pealt voodisse (või heal juhul arvuti taha) olin vajunud, ei tule hommikuti üldse meelde. Hommikud on täis lootust kaunile päevale.
Lapsed annavad mulle aega. Nende tuppa sisenedes olen juba rõõmus ja krapsakas emme, kes ütleb tere hommikust ja teeb kalli-kalli ja pai. Igaühel on juba praegu, kui sõnu veel napib, mulle hommikuti oma lugu jutustada. Ja hommikuti, imede ime, nad ei kakle, kes seda enne võib teha. Jutustame sellega, keda parasjagu riietan. Teised ootavad voodis oma järge. Riietes lapsed võivad mängutuppa minna- ja seda nad tavatsevad ka teha- jooksuga!
Nüüd, mil nad juba ise trepist on võimelised käima, jätangi nad vahel mängima, et hommikupuder ette valmistada. Nad on näljased, sestap tullakse mulle õige pea alla korrusele järgi.
Hommikust putru söövad lapsed ise. Mina aitan ainult kaasa. Topin nö. vahelusikatäisi:) Pean ütlema, et nad ei mökerdagi enam nii jubedalt, et õudusvärinaid tekitaks. Ainult veidikene! Muidugi pean pudrukausid kohe silmapiirilt eemaldama, kui näha, et enam ei lähe- muidu võetaks nendega küll vast muudki põnevat ette. Aga ma olen ju juba tark! Ennetan.
Peale putru sööme võileiba. Tavaliselt juustu või pasteediga. Vahepeal andsin neile lausa päris võileivad ette, aga üks tark neist tabas ära, et arukas on juust leiva pealt ära süüa ja leib maha poetada. Teisedki leidsid, et idee on teostamist väärt ja varsti ma ei viitsinud enam laua all küürutada. Nüüd lõikan võileivad kuubikuteks- siis lähevad ikka kogu täiega tükikaupa suhu. Kui mõni eksinud leivapaluke laua all välja arvata...
Peale hommikusööki on mänguaeg! Püüan siis ise lõunasööki valmistada. Aga... sel ajal ilmnevad esimesed probleemid. Ma ei ole ju nende päralt, kui pliidi ees askeldan! Ausõna, ma tahaks nende päralt olla, aga no emad peavad ju süüa tegema, eks! Nende meelest muidugi mitte. Seda nad ka teadustavad. Eriti Lisann.
Lisann on lahe tüüp. Alguses proovib ta heaga- toob mulle oma lemmikraamatu- veoautodest, ütleb kõlava häälega "aitäh" ja annab lahkelt mõista, et istugu ma nüüd rahulikult toolile ja hakaku vaatama. Me oleme seda raamatut vist tuhat korda vaadanud. Aga Lisann ei väsi. Ta hõikab ühtviisi vaimustunult nii palgiveokile kui eestlaetavale prügiautole, tema ovatsioonid pälvib nii madelauto kui harvester (mis need on, vaadaku igaüks teatmikust, mina juba tean!). Aga mul ei ole hommikuti aega seda raamatut vaadata, sest ega seda üks kord vaadata- seda tuleb vaadata vähemalt kümme korda! Pärast vaatame, kullake! Mkmm...
Järgmiseks võtab Lisann solvumise taktika. Ta laseb pea rinnale vajuda. Tõmbab suu allapoole. Kõnnib kaugemale. Silmanurgast jälgib, kas mõjub. Kui mitte (mul on nii kiire, et tavaliselt mitte), tuleb järgmine samm. Vigastuse tekitamine. Lisann kõnnib sahtli vastu. Näiteks. Kas ema nägi, et Lisann sai haiget? Kas ema juba tuleb? Lisann hakkab ju nutma nüüd! Mnjah, edasi pole mõtet jutustada, sest siis läheb päev juba täies hoos...