Kolmapäev, 8. september 2010

Minu õde Riin

Telefon heliseb. Riin! Riin, kui tore, et helistad! Riin, ma tunnen Sind hästi! Ma tean, et Su kõne algab sõnadega "mul on üks probleem", "kas saad mulle nõu anda" või "mis sina arvad olukorrast...". Tunnen end otsemaid suure, tähtsa ja targa õena. Köhatan hääle puhtaks ja küsin teadajamehe toonil "no mis siis nüüd on?". See on meil selline mäng. Õigupoolest teame mõlemad, et ei ole mina suurem asi nõuandja ning tema suurem asi nõu kuulaja. Aga ometi see toimib ja on mingiks ühteliitvaks teraapiavormiks meile mõlemale.
Riin, paduandekas inimene, on viimase aasta pühendunud konsi kompositsiooniõpingute kõrval pidevale tööotsingule.

..."Mind kutsuti kirikusse teenistust mängima, mis sa arvad, kas peaksin minema?" Ohoo, töö! "Mine muidugi!"...

Ma ei tea, kus on tööpakkujate silmad, et selline lahtiste kätega inimene pole veel lõhki käristatud, et teda endale saada! Ilmselt on tõenäolisem variant, et ta müüb end totaalsest valesse kohta- või ei müü siis üldse. Nimelt valetada mu õde ei oska ja kui ta end suvel mingiks totraks telefonimüügi tibiks välja käis, olevat ta tööintervjuul, kus kõik teised kiitlesid, kuiväga neile too inimeste peedistamine meeldib, midagi nii vaimukat kuuldavale toonud, et ma pärast tükk aega naersin- paras neile! Oma olematu mälumahuga ei suuda ma praegu meenutada, mis küsimuse peale ja mida ta täpselt vastas, aga see vastus oli ilmselgelt märk, et eeskujulikku telefonitibi temast ei saa. Õnneks!
Ehh, temast ei saa üldse inimestega suhtlejat, koostöölist, millest ta niiväga unistab. Sest teda tegelikult ei ole olemas! Ta on niivõrd hoomamatu, niivõrd õhuline, niivõrd kristallselge, et inimesed ei märka teda. Nad ei oska temaga midagi peale hakata, KUI juhuslikult märkavad. Ta teeb küll hästi seltskondliku näo aga TEGELIKULT- ta ei ole seltskonnas. Tegelikult puhub ta meist igaühest läbi. Leidnud, et meis midagi talletamisväärset pole, ta kaob. Näiteks seina sisse. Olen mitmeid kordi võpatanud, sest Riin on läind. Oli, istus, tüdines- ja kadus diivanisse, põrandasse, aknast välja...

..."Ma ikkagi ei taha sinna kirikusse mängima minna. Kas peaksin helistama ja ära ütlema?" Vahetan kõrva: "Hmm, no kui ei taha- ära siis mine!"

Ega meie pere pole Riinule suurem asi toetaja. Oleme jõulisemad tüübid- õrnahingelised küll- ojaa!- aga sellised, kes kokku saades teineteisest üle püüavad kisada, et oma asja rääkida. Vaikset kitarrimuusikat kuulata või elu mõtte üle filosofeerida me ei oska (nii hea oleks- aga ei kujuta isegi ette, kuidas näiteks meie emaga seda teha oleks!). Oijah, meie peame oma olemasolust pidevalt märku andma. Aga Riin ei pea. Riin ei taha. Riin on. Või ei ole. Meie itaalia moodi kisakõride peres sündimine, kujutan ette, on tema jaoks nagu budistlik "karmavõlg" või kristlik "karistus seitse põlve järjest". Mitte et olukord nii hull oleks, aga ta vajaks hoopis teistsugust lähenemist, et meie seast iga kord mitte "ära kaduda".

..." Kuidagi tobe on ära öelda, H on ju minuga juba arvestanud." Mu häälde tuleb teadmamehe rahuliku hääle asemel ärrituse varjund: "Aga pead ju iseenda sisehäält kuulama". "Jah, ma siis ikka helistan talle." Helista juba!

Riin riietub äärmuslikult nähtamatute värvidega rõivastesse, mille tegumoodi on imekspandavalt võimatu meelde jätta. Riided, võiks öelda, lausa vormuvad tema peenekoelise isiksuse sisse, olles samuti võimelised koos omanikuga haihtuma, kui vaja. Mulle meenub üks varasuvine päev aastate tagant, kui Riin Siberisse sõitma hakkas ja me millegipärast koos talle riideid shoppama läksime (see on tõesti äärmiselt kummaline, et just mina talle seltsi sattusin!). Sellest retkest ei olegi tegelikult midagi kirjutada, sest ainus, mille me "saagiks" saime, oli üks halekollane t-särk- sellegi ostis ta mu tungiva kinnituse peale, et "ei, ei, see pole sugugi liiga silmatorkav". Võin kihla vedada, et ta ei kandnud seda särki kordagi!
Riin ei söö ju ka peaaegu mitte midagi. Ta püüdleb nimelt ühe oma tuttava joogi vaimse ja füüsilise taseme saavutamise poole- too mees olevat 900 aastane ja elavat kusagil Tiibeti mägedes, kus ta siiani päevade kaupa vegeteerib (või mediteerib?)- kui ta parasjagu lendu tõusnud pole (hiiglasliku mõttejõuga olevat seegi võimalik)!
Riinuga näib aeg seiskuvat. Unustamatud on meie ühised õhtul Viljandis, kus end suure ahju vastas soojendades maailma asju arutasime. Riin on fantastiline filosoof ja suurepärane vaimumaailma tajuja. Ta nagu kuulukski sinna. Pole siis ime, et see maapeane ingel siin igapäeva müras hästi hakkama ei saa ja end tahtmatult totratesse, et mitte öelda lausvaledesse situatsioonidesse sokutab. Et siis jälle telefoni järele haarata ja öelda:

"Ma siiski lähen sinna mängima. Nad rääkisid mu pehmeks."

Egas midagi, kallis õde. Panen telefoni ära. Seekord jäi ütlemata. Üldse jääb vist ütlemata. Sest vanem õde peab eeskujuks ja julgustajaks olema, mitte olukorda veel segasemaks keerama. Ütlen lihtsalt, et õudselt kihvt, et Sa selline oled! Selline, et oled... ja ei ole ka. Mis siis, et vahel minema lendad- küll tuul Sind jälle tagasi kannab! Ja muide- Sinus on siiski üks märgatav koht, mida Sa pole osanud peita! Ma ei ütle Sulle, milline;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar