Hüvasti, kaunis suvi!

See suvi jääb kauaks meelde! Kõndisin ühel õhtul koduõues, oli juba pime. Soe. Olin paljajalu. Hingasin suurte sõõmude kaupa sulnist suveõhku ja mõtlesin endamisi, et vaat selle tunde jätan meelde. Turvaline oli. Rohus siristasid miljonid ritsikad- sel aastal alustasid nad juba õige vara, juba juuli esimeses pooles. Kõik lõhnad, mis minuni jõudsid- küllap oli seal segu sadade päeval õitsenud taimede õite lõhnailust, mis öösel moodustas pehme ja mõnusa järelkaja veel ühele kaunile päevale- tekitasid minus ääretu rahu ja heaolutunde, kõik tundus olevat paigas ja õige. Kui lihtne on tegelikult inimese rahu kõigutada! Piisab mõnest, oh mis mõnest, ühest ebameeldivusest, kui kogu tasakaal lööb kõikuma. Üksainus kellegi poolt hoolimatult pillatud sõna võib rikkuda kogu päeva. Üksainus viperus jääda kauaks kummitama. Ja seda "plaanivälist" juhtub paraku iga päev. Iga päev on seega rikutud. Inimesed viibivad tihti pidevas kaitsepositsioonis, valmis valimatult vastu tulistama ükskõik millele. Vahel ei kuulatagi, mida õieti "vastaspoolel" on öelda, kuulid hakkavad tagalast juba enne lendama, kui lause lõppenud. On see hirm või alaväärsus, mis meid sellisteks teeb? Näiteks ma ise. Kui solvunud ma vahel olen! Mille üle? Enamikel juhtudel ei tea hiljem isegi. Analüüsin mingit olukorda või dialoogi üha uuesti ja uuesti, püüdes sealt leida veelgi rohkem uusi tahke, mis mu pahameelt õigustaksid. Mõtlen end uuesti antud situatsiooni ja kujutlen, kuidas nüüd oskaksin vastaspoolele äsada! Miks ma ei mõista vahel kohe üldse, et kõik inimesed lihtsalt ei mõtle samamoodi nagu mina? Miks ma ei tunnista, et igaühel on õigus oma arvamusele? Jah, mind kritiseeriti, kuid kas see kriitika oli ilmtingimata solvav? Oli? Aga miks ma seda siis üleüldse tähele panin, rääkimata südamesse võtmisest? Lahmiv kriitika ju räägib hoopis solvajast mõndagi. Madal enesehinnang? Mnjah... Või selline situatsioon. Ütlen kellegile midagi, no võtame näiteks mõnele emmele: sul on kena tugev laps! Lihtsalt tore laps on, tundub nii rõõsa ja roosa. Otsemaid tõmbub too ema aga krampi, veab suu kriipsuks ja teatab: on küll tugev- aga ta pole üldse paks! Taevane arm, ma ei tulnud selle pealegi, et last paksuks pidada! Võin kihla vedada, et too emme murrab veel kaua pead, miks ma teda solvata tahtsin ja mida ta mulle ütlema oleks pidanud. Madal enesehinnang? Mnjah... Selliseid seiku on pea iga päev. Liiga tihti tunnen oma kaaslasi (ja ka iseennast) kaitsepositsioonil olevat. Kes meile haiget tahab teha? Kelle eest me end kaitseme? Oh, elaks me ometi hetkes! Tajuks iga sekundi kordumatust, mis otsekui tuuleõhuna meile uusi positiivseid muljeid kannaks! Kas keegi ütles midagi halba? Oh pole midagi, juba järgmised sekundid puhuvad selle eest, tehes ruumi uutele headele sõnadele, tegudele, olukordadele... Kogu elu ei saa ju olla soe ja lõhnadest tulvil nagu too sulni suve hilisõhtu, kus kõik tundus olevat nii hea ja paigas. Sel hetkel olid lihtsalt kadunud kõik rahuröövivad segajad. Sama paigas on kõik aga ka edasipidi. Ka praegu, mil väljas ladistab vihm ja ulub külm tuul. Ka siis, kui tuleb keegi ja ütleb midagi kohatut. Ka siis kui ma ise kellegi rahu tahtmatult häirin. Mul on veel palju õppida! Head uut kooliaastat! Aitäh, kaunis suvi, kordumatute hetkede eest!