Nüüd ka veidi lindudest

Täna panime koos lastega linnumaja üles. Uskumatu, kui palju rõõmu võib tuua ühine tegutsemine! Puistasime laste lakkamatu jutuvadina saatel päevalilleseemned majja ning asetasime selle seejärel nagu ikka, elutoa akna all kasvava tamme oksale rippuma. Kahjuks täna ei märganud veel ükski lind, et toit on kohal. Käisime ühtelugu vaatamas. Aga küll nad homme tulevad! Helisel oli lindude suhtes valvas pilk (arvatavasti on siiani). Ta eristas minu arvates kõiki sulelisi, kes meie pakutavat nokkimas käisid! Lähemalt on mulle aga meelde jäänud kolm. Mart oli vilgas tihasepoiss. Õigupoolest ei olegi mul Mardi kohta midagi tarka lisada, sest ega mina ju teda teistest sajast tihasest ei eristanud. Kui tegingi mõnikord katset ja hüüdsin sisetunde ajel: "Näe Mart!", ajas Helis huuled torru ja pomises lootusetu häälega: "Ema, see ei ole ju Mart." Mart oli ikka täitsa kindel tüüp, oma viga, et mul nii vilets äratundmistaju on! Jüriga oli palju lihtsam. Teda oli üks. Üks puu all hüplev musträstas. Jüri mis Jüri! Huvitav, musträstas ronis majja ainult kõige käredama pakase aja- ja siis ta ka minu meelest vaid magas seal sees. Teri sõi ta ainult maast- neid, mis tihased maha ajasid. Möödunud talvel läks asi segaseks, Jüri oli vist naise majja toonud ja pisipere soetanud. Musträstaid oli igatahes päris mitu. Ja minul äraarvamine jälle sassis! Maarika oli meie lind ainult mõne nädala. Kuid selle vähese ajagagi kirjutas ta end meie aiaasukate ajalukku. Maarika oli nimelt pirakas hall tuvi, kel meeldis verandal kudrutamas käia. Meil Helisega polnud selle vastu midagi, kuid Veikole oli asi vastukarva- ta nimelt tegi verandale muudki. S...us, ütles Veiko lihtsalt. Nii käis Veiko Maarikat ühtlugu verandalt ära plaksutamas, kuid Maarika tuli alati tagasi. Kuni... Ühel päeval istusime tavalisest pidulikumas lõunasöögilauas. Mina, Helis, Veiko ja ämm. Hakkasin just midagi seletama kastme maitsestamise kohta, kui Veiko järsku nagu nõelatult üles kargas, juuksed raevust püsti peas veranda poole tormas ning täiest kõrist röökis: "K...di Maarika!!!" Meilgi, kes me teadsime, KES on Maarika, pidi toit kurku kinni jääma. Vaene ämm oli aga närvivapustuse äärel. Ta seletas hiljem väriseval häälel, et mõtles sekundi murdosa jooksul, missugune hirmus joodik Maarika see nüüd küll olla võib, kes võõrastel verandadel tuterdamas käib ja kelle peale Veiko nii ennastunustavalt karjatab (linnu nimi Helise rõõmuks ilusti peas!). Ühesõnaga ehmatus oli õudne! Maarika ehmatas ka sellest niimoodi ära, et enam ta meile ei tulnudki. Siis käib meil aeg-ajalt veel üks lind. Väga šeff tüüp. Rähn (vist nimetu). Minu vaieldamatu lemmik! Millise kiirusega võib ühe sulelise pea trummeldades käia! Trrrrr, mööda puukoort üles. Trrrr, tagumik ees jälle alla. Triljon lööki sekundis. Seda imet võib vaatama jäädagi. Ainuke mure on see, et väga käreda pakasega ei viitsi rähn trummeldada. Mis siin ikka ilmaaegu energiat raisata! Ta kugistab hoopis Martide rasvapallid paari pehme lõuatäiega alla ja lahkub ilma erilise tseremooniata. Kalliks läheb, muud pole midagi... Vaat seesugune elu on meil Pilliroo suleliste riigis...