Palun vaikust!

Käisime lastega jalutamas. Oli tuulevaikne. Raagus puuokstel rippusid pikkade ridadena hilissügisese vihma pärlendavad pisarad. Paksud tumedad pilvetombud pressisid end taevas tihedasti teineteise vastu, otsekui oleks neil külm. Aeg- ajalt nuttis mõni neist, nagu saatusele allajäänud inimene, kargelt ja kiretult. Vihmapiiskade langemine moodustas kummalise ajavoo, olles ühlasi liikuv ja tarduv, tekitades seeläbi igavikulise tunde. Poolkõdunenud tumepruunid puulehed vedelesid teeäärsetes hunnikutes nagu väljaväänamata kaltsud. Hoolimata oma inetusest külvasid nad enda ümber eht-sügisest lõhna. Needsamad lehed, mis veel mõned nädalad tagasi tõid sügisballile oma värvide ilu, annavad nüüd siiraimat tunnistust kõige kaduvusest... Lapsed ei hoolinud looduse vaiksest vaatlemisest. Porilombid, need saladuslikud hallid mülkad, vedelesid kutsuvalt meie teel. Me ei möödunud neist! Kuis saanukski! Mulle meeldib see aeg! Kas inimesed on tõesti nii täitmatud, et enam sekunditki oodata ei läbe? Kas enesesse vaatamine ja vaikuse kuulamine on vaid üksikute hullude igatsus? Kaunid sügisvärvid said vaevu tuhmuda, kui otsemaid algas kaubanduses kirevkiiskavate jõulukuulide võidukäik ühes kõlaritest lõugavate viisikestega, mis sama vähe meenutavad lapsukest Petlemma tallis, kui needsamad ülalmainitud teeäärsed läbivettinud lehed oma kunagist ilu. See saast, mida meile päevast päeva kaela valatakse, mida meist keegi tegelikult ei vaja, lämmatab meid aegamisi. Ta lämmatab nii, et enamus ei saa arugi. Käisime laupäeval mardilaadal. Idee poolest tore üritus. Aga. Meie sealviibimise ajal astusid saali ja kõikide müügilettide keskele paigutatud lavakökatsil üles setu laulikud. Mul ei ole absoluutselt midagi eesti rahvuskultuuri vastu. Kuis saakski! Küll oli mul selle vastu, kuidas seda mulle sellel üritusel serveeriti. Loomulikult olid eidekeste nina alla paigutatud mikrofonid. Olen mikrofonidesse hakanud suhtuma kui mitte öelda tõrjuvalt, siis ettevaatliku eitusega. Need on mitmed mu enda kontserdidki kui mitte öelda kihva, siis heliliselt kehvapoolseks keeranud. Setu laul kõlab teatavasti kõva kõrihäälega. Ja kui see valjuhäälne kisakoor siis kõigist neist arvukaist kõlaristest mitmekordse võimendusega välja hakkas paiskuma, siis- no teate, olukord oli kultuurist enam kui kaugel. Üsna pea muutus see häirivaks. Ma ei tahtnud seal enam viibida. Ometi sundisin ennast. Helis oli ju samuti minuga ning soovis rõõmsal meelel ostelda. Tema ei ole veel sellises vanuses, et seesugused segajad kuidagi morjendaksid. Setude karjumine kestis umbes tunni jagu. Püänt on aga see, et niipea, kui nende etteaste lõppes, pandi maki pealt üürgama midagi sarnast- ja see kestis täpipealt ajani, mil lavale astusid uued esinejad, mikrofonid nina all. Ühesõnaga- vaikust ei võinud olla mitte hetkegi! Ma ei hakka kirjutama olukorrast, mis valitseb suurtes kaubanduskeskustes (mõtlen seda kohutavat muusikavalikut, millega poed oma kliente kostitavad, loe: väsitavad, loe:mõnitavad. Ma ei taha minna poodi nagu tibi hilisõhtul diskoteeki, aga olen sunnitud). See teema on aeg- ajalt on ka ajakirjanduse kultuurinurgakestes üles võetud, aga ega miskit ei muutu. Sellisel prahil on paraku tarbijad ja need on inimesed meie seast! Soovin, et oleksin pururikas ja külastaksin vaid kalleimaid butiike, kus ostlemisel valitseks sulnis vaikus või äärmisel juhul õige vaikselt kostev klassikaline muusika. Ma soovin seda ainult müra vältimiseks! Praegu on hingede aeg. Meie esiemad olid oma sügisesed toimetused lõpetanud ning valitses jõulu-eelne vaikus tubaste toimetuste ja õhtuste tasaste pajatustega vokivurina saatel. Hoiti hinge ja keha, et säästa jõudu eelseisvaks talveks. Mina sooviksin samuti enne jõule hinge tõmmata. Külluslikule sügisele jõuluorgiaga selga jooksmine on nagu pohmelliga peale võtmine. Hetkeline kergendus, mis viib lõpuks ikkagi mürgituseni. Päevane tuulevaikus on järk-järgult tormiks paisunud. Vihinal sööstab see mööda Tuulemurru tänavat, sikutades oma tuhande nähtamatu näpuga kaasa kaskede raagus latvasid, otsekui vallatu poisike lemmikplika juuksesalke. Sulgen nüüd arvuti, et saaksin kuulata selle hilissügisese tormituule ebamaist ulgu, vahtides ise küünlaleeki ja mõeldes eimillestki...