Polkovniku lesk

Ma tunnen teda hästi. Ta on kena vanemaealine naisterahvas. Krapsakas, rõõmus ja lõpmata heasüdamlik. Ainult et... tal on üks saladus. Ta kardab hirmsat moodi surma. Mingisugune vägi on pannud teda uskuma seda, et arstid ja ravimid suudavad ta surematuks muuta. Selleks aga, et ükski tõbi teda ühestki otsast kibutama ei pääseks, tuleb teha pidevat kontrolli. Vähe sellest- ta usub siiralt, et igal algaval päeval ongi teda juba kimbutamas üks või mitu erinevat haigust! Seetõttu analüüsibki ta oma enesetunnet nii päeval kui ööl. Ööd on teatavasti magamiseks. Aga ka une pealt võib mõni pisilane sisse vupsata ja laastamistööd alustada. Jah, näe, juba ta tundiski kripeldust kurgus, mis unise pea ja usina kujutlusvõime abil hommikuks korralikuks bronhiidiks on paisunud ja tingimata arsti kätt vajab! Ise sai küll öösel proovitud seitset eri rohtu, kuid miski ei aidanud. Antibiootikumid, siit ma tulen! Suurest närveerimisest on muidugi ka vererõhk lakke tõusnud ja vajab seda kõige kangemat ravimit- mis aga maos korralikud kõrvalmõjud tekitab. Aga selle vastu on rohtu! Kõige vastu on rohtu! Pole ühtegi tõbe, mida polkovniku lesk poleks põdenud. Neerud? Ojaa, mis seal rääkida- see oli 63-ndal aastal, kui see jama algas... Pea? Jajaa, temal käib pidevalt ringi. Uimane. Mitu korda on tomogaafiat tehtud. Peab vist jälle minema... Selg? Oh, hullemat selga pole kellelgi. Täna teeb eriti valu. Silmad? Nii, hakkame loetlema, rohekae, hallkae, glaukoom... Ohh... Uhh... Viimati oli kõht lahti. Mõned päevad. Kindlasti ravimite kõrvalmõjud, pakkusin mina pühas lihtsameelsuses... Aga... Ega nüüd pole küll midagi teha, ütles polkovniku lesk hauataguse hääle ja näilise murelikkusega, mille tagant võis aga aimata sügavat rahulolu. Ega nüüd pole haiglast pääsu! Jah, maksimum poole aastat suudab ta elada oma lõputute tõbede keskel vaid polikliiniku abiga, siis aga tuleb ikka päris haigla-igatsus peale. Ja ta kirjutatigi haiglasse! Jälle! Ausalt, seekord ma ei jõudnud ära imestada, kui kiirelt see käis! Ma tahaks ta perearsti ükskord silmast silma näha, tõesõna! Nüüd tehakse jälle see vastik soolteuuring, mis on (ilmselt ka tegelikkuses) tohutult valus, ohkas lesk, silmad naermas. Ja mõõka pean ka kindlasti neelama, reetis nüüd juba häälgi mõnutunde eelseisva protseduuri ees. Pool aastat tagasi oli tal see juba tehtud- aga enne seda oli lausa poolteist aastat vahet. Regulaarsus, seltsimehed, on kõige alus! Peaasi on mitte unustada oma vajalikke ravimeid haiglasse kaasa võtta, äkki hoiavad ikka terve nädala sees... Täna ta helistas. Kodunt. Juba lasti välja! Mis haiglad need tänapäeval on, inimesed kirjutatakse puruhaigetena tänavale?! Noh, kullake, ütlesin rõõmsalt, sul ei leitud ju jälle midagi, ega ju? Siiski, vastas ta võidurõõmsalt- leiti! Noo, venitasin igavledes, sest midagi hullu see ju olla ei saanud. Põiepõletik! Misasja, põiepõletiku sümptom pole mitte mingil juhul kõhulahtisus, vaidlesin ja julgesin ka tagasihoidlikult piiksatada, et mul on see vastik tõbi olnud. Polkovniku lesk oli vankumatu. Ega ma kõhulahtisusest ei räägi! (See on juba unustatud teema, reetis ta hääl.) Mul on põiepõletik! Nüüd pean antibiootikume võtma! Arst kirjutas mulle mingid, aga mul on eelmisest korrast ühed teised, võtan neid, need on ainult natukene aegunud. Arst leidis haiguse! Asi toimib! Kas sul on siis põies vaevusi, küsisin. Mäletan, et põiepõletik oli õudne... Vat enne ma ei pannud tähele, aga nüüd tunnen küll, et natuke pakitseb, vastas tema. Lisaks kirjeldas ta pikalt, kui valus oli soolteuuring ning kui jube oli sondineelamine. Aga nagu öeldud, oli see ta jaoks möödanik. Kuni järgmise korrani. Ühest küljest on mul kahju. Teisest küljest ei jõua ma ära imestada, kui terve ja tugev on inimese organism tegelikult, et sellisele kohutavalt ravimihulgale vaatamata funktsioneerib. Kolmandaks tahaks ma teada, millisest üleelamisest selline kiiks tekkib? Neljandaks aga küsiks endalt- miks see mulle nii korda läheb:)