Maitse üle ei vaielda

Elle- tädi tegi jõuluks kolm paari toppidega kindaid. Lisannile lõheroosad, Loviisale punased ning Karl Johannile rohelised. Karl Johann pani oma kindad kohe kätte. Lisann keerutas omi näppude vahel ja noogutas rahulolevalt. Loviisa aga...
Loviisale mõjus punane värv kui härjale. Loviisa ütles "mkmm" ja vaatas mulle otsa. "Need on sinu kindad, Loviisa", ütlesin julgustavalt ja naeratasin, endal oimukohtades vasardamas tedmine, et Loviisaga ilmselt nii lihtsalt ei lähe. Ta näoilme andis nimelt märku, et ta oli otsustanud. Ja ta oligi otsustanud! Ta oli otsustanud, et punased kindad talle ei sobi. Ta tahtis rohelisi. Neid, mis juba Jossu käes. "See!", viipas ta nõudlikult osutades. Johann pööras selja ja läks igaks juhuks kaugemale. "Vaata, kui ilusad", proovisin igaks juhuks veelkord. Valju möirgega lükkas aga Loviisa nüüd mu käed ühes punaste kinnastega eemale. Ta asus ausasse võitlusse! (Oma arust ausasse muidugi.) Johann peab rohelised kindad kohe Loviisale andma, peab!
Aga oot-oot! Ega Johanngi papist poiss ei ole! Johann asus kaitsele. Litaki- lätaki, lükkas ta Loviisat ihaldatud roheliste kinnastega ja ise huilgas enese julgestuseks "üiiiiizzzzz". Olukord võttis järjest ohtlikumaid pöördeid. Juba oli võitlusväljalt kosta ka Lisanni kõrgehäälset hala. Tema närvide jaoks oli säärane võitlus liig mis liig! Lõpetage juba, võis sest halinast välja lugeda.
Sellistel hetkedel olen relvitu. Ma lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda! Selge on see, et Johanni käest kindaid ära võtta ei saa. Selge on ka see, et Loviisa enne ei vaiki, kui tema poolt aktsepteeritav variant on leitud. Ähmiga pakkusin ka Johannile punaseid kindaid, kuid millegipärast ei taha nad kunagi asja, mis on teise poolt ära põlatud. Nii ei olnud ka Johann nõus. Asi ei tulnud kõne allagi. Ja kisa jätkus.
Ma pagesin. Ma pagesin ära pööningule. Pööningul oli vaikne. Aga mul polnud kaua aega vaikust nautida. Ma ei saanud allpool peetavat sõda kauaks ajaks järelvalveta jätta! Tuhnisin palavikuliselt suurtes lasteasjade kottides. Kuhu ma need ometi panin? No kus nad on?
Mul oli hiilgav idee!
Lõpuks leidsin, mida otsisin. Villaste asjade kott. Tohutul hulgal väikeseks jäänud kindaid, sokke , salle, mütse ja kampsuneid. Eraldi kott kinnastega! Jess!
Tormasin alla tagasi. Paiskasin õhku kõik kotis olevad kindad. Otse kisa ja võitluse keskele. Võtke ja valige! Siin on veel uusi kindaid!  Kisa lakkas kui lõigatult. Kolmik ahmis õhku. Johann unustas rohelised kindad kus see ja teine. Ta leidis ühed vanad sinised. Ägedad! Loviisa napsas kohemaid Johanni selja tagant ihaldatud rohelised ja mõmises rahulolevalt. Lisann kehitas õlgu ja sammus eemale. Hala polnud enam vajalik. Ja Lisannile meeldisid tema kindad väga. Ülejäänud kindad võisin kolmiku lahkel loal endale jätta...
Kõik.
Praegu on olukord selline, et Johanni jaoks on suht suva, millised kindad tal käes on, peaasi, et õue saab! Lisann eelistab küll oma lõheroosasid, kuid on hädaga nõus ka muude variantidega. Loviisa aga tunnistab ainult Johanni rohelisi. Panen teised villased kindad alla, sest rohelised üksi on talle ikka väga suured. Ja nii ta siis jookseb õues ringi, suured rohelised käelabakesed vallatult külgedel laperdamas. Ega maitse üle tasu vaielda!
Aga muide- minu meelest on just need põlatud punased kõige kaunimad!