Tervist!

"Tervis" on selline hea särtsakas sõna! Ta on ju lausa naeratav, onju!!! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läinud nädala keskel, kui üks kummaline vastik lihaste- ja kondivalu ning kohutavate külmavärinatega viirus mind maha tahtis murda, hakkasin äkki mõtlema, kust see alguse sai. Eiei, mitte haigus, vaid see kummaline absoluutselt eitav suhe mingisugusele võimalusepojukeselegi, et kogemata kombel haigestuda. Loendamatute ravimteede, jõhvikamahla, piimhappebakterite, villaste sokkide, c-vitamiiini üli- üleannustamise ja muude hüper-agarate ravivõtete kõrval jõusin koos kiire tervenemisega ka selle "kiiksu" algallika, mille tõttu mu süda juba sõna "haigus" või "palavik" nimetamisel jõnksu teeb, sõnastamise juurde. Pole midagi hirmsat. "Süüdi" on mu klaveriõpetaja Otsa-kooli päevilt. Viimases Ekspressis kirjutas psühholoog just sellest, kuidas üks autoriteetse inimese poolt lapsepõlves öeldud tõde (või pooltõde) võib hakata kummitusena mõjutama kogu edasist elu, võttes eri vorme vastavalt mõjutatava psüühilisele seisundile. Kirjutaja tõi näiteks oma vanaema poolt öeldud lause "daamid viina ei joo", mistõttu ta pole ealeski viina maitsnud- just sellesama lause pärast. (Vahemärkus- ka mina pole kunagi paljast viina maitsnud, aga muul põhjusel, viinaga hõõrumiste pärast, mida mu ema harrastas, kui lapsepõlves normaalse lapse kombel kord-paar talve jooksul külmetusega siruli olin). Aga just selsamal kombel sain mina endale pähe vasardama väite, et "täiskasvanud, endast lugupidav inimene ei ole kunagi haige". See lause võib kõrvaltvaatajale/kuuljale/lugejale olla täiesti jabur. Aga mitte mulle. Mu klaveriõpetaja, väga lugupeetud, tark, andekas ja kuulsast sugupuust (vana)proua pidi selleks, et minusse see väide kinnistada, tegema ei midagi muud, kui häälitsema ääretult põlglikult sõna "haiigeeeääh". Nimelt helistasin talle kord, et teatada, et seoses oma haigestumisega ei saa ma erialatundi tulla. Tavaline asi ju- oled haige, helistad, korras. "Tere! Õpetaja, ma täna ei saa tundi tulla, ma olen haige." "Haigäääää!?” Rohkem polnud vaja. Kirjapilti ei saa valada seda põlgust, mis telefonitorust kostis. See on mul absoluutselt selgelt siiani meeles! Ning sealt see lumepall veerema läkski... Klaveritunnist ei puudunud ma enam kunagi "tervislikel põhjustel". Aga see oli alles algus. Aasta aastalt juurdus "100% terve olek" mu mõtetesse ja iga juureharukene tekitas omakorda uusi veendumusi haiguste põhjustest ja ärahoidmise võimalikkusest. Mõte jääda tõbiseks ei tulnud enam kõne allagi. Ja kusjuures esmalt seostus see häbi, mitte murega. (Miks? Õpetaja põlglik hüüatus!) Raskeks läks siis, kui sündis Helis. Normaalne täiskasvanu ei võinud minusse süstitud veendumuse kohaselt endiselt haige olla, kuid mõtted arenesid mu peas omasoodu ning õige varsti jõudsin veendumusele, et ka normaalne laps EI TOHI haige olla. Eriti minu laps! Nüüd, nn. "tervenemise perioodil" saan väga hästi aru, et lapsed on ikka vahel haiged. Tunnistan, et ka kolmikute puhul on mul iga pisitõbegi oma psüühilise "kiiksu" tõttu, mis haigeolek kui keelatud seisund minus esile kutsub, ääretult raske taluda, kuid nüüd ma juba tunnistan probleemi ja see on esimene hea märk, mis annab julgust arvata, et need lapsed ei pea tõbised olles sama taluma, mida pidi Helis. Ma loobun siinkohal südantlõhestavatest kirjeldustest, mida ma kõike tegin, et mu laps terve püsiks. Ma loobun ka kirjeldustest, mida ma selleks tegemata jätsin! Noore emana olid mu valikud juhuslikud ja kaalutlemata, aga ometi ajendatud kõige paremast soovist- lapse heast tervisest. Kõige kurbnaljakam oli seejuures see, et kasvades hakkas Helis ajal, mil ta mõnda järjekordset viirushaigust põdes, läbi nägema ka MINU probleemi, mis alati kaljukindlalt tema haiguse kõrval seisis- ja mis, kui mitte paranemist ei raskendanud, siis sellele ka kuidagi kaasa ei aidanud! Nüüdseks on asi niikaugel, et Helis, juhul kui ta peaks end veidi kehvemini tundma, valmistab mind kõigepealt ette. Ta ootab, kuni mul kindlalt hea tuju on. Ta "kompab pinda". "Kuidagi väsimus on peal...". "Imelik tunne on...". Jälgib reaktsiooni. Kui ärritus tuleb kiiresti, lisab ruttu "palavikku küll ei ole". Kui ärritus viibib, julgeb paotada "viskan veidiks pikali". Siis mul üldjuhul küll reaktsioon juba tuleb. Käsi otsaesisele. Kui lõõmab, lähen raevu. "No midaaaa!!! Eiiiiii võiiii haiiiige olllllaaaaa! Eiiiiiii!!!", kisendab mu sisemus. Ette püüan küll manada hella ema parima põetajanäo, aga Helist ei peta enam ära! Midagi tuleb muuta, mõistsin hiljuti. Me oleme ju terved inimesed! Mis sest, et vahel viskab mõne viirusega palaviku üles! Mis sest, et tuleb nohu või köha. Milleks enda ja teiste närve rikkuda ja seda nii üle dramatiseerida? Lapsepõlvest külge jäänud kompleksidest peaks täiskasvanul olema võimalik vabaneda. KUI ta on psüühiliselt stabiilne. KUI ta on täiskasvanuks saanud. Kas mina olen?