Kokkuvõte 3

 Tähendusrikkad vestlused. 

Sel aastal on neid olnud üksjagu. Ma ei saa öelda, et kõik tähendusrikkad vestlused mu õnnenivood kergitaksid, tähendusrikkus ei pruugi nimelt alati kanda ilmtingimata üdini positiivset sõnumit. Vestlus koosneb ju suurelt jaolt kahe inimese info- ja energiavahetusest, sisaldades lisaks verbaalsele eneseväljendusele ka hulganisti mitteverbaalseid nüansse. Nii võib vestlusest tulenev "laiendatud vaatenurk" vestlevaile osapooltele kas sobida või kaugeks jääda. Ometigi võib pidada tähendusrikkaks kõike, mis hiljem sügavamalt järele mõtlema paneb. Isegi siis, kui mõni inimene satub me ellu ajutiselt, otsekui riivamisi, võib tema vaimsus või eluvaade jääda kauaks meelde ning anda üha uut ja uut mõtteainet.

Kõige tähendusrikkamad vestlused olen maha pidanud siiski oma kõige lähedasematega- pereringis või sõpruskonnas. Kas pole huvitav, et iga inimesega kerkib esile erinev nüanss. Ei, ma ei mõtle seda, et osadega ei saa teatud teemadel üldse vestelda. Pigem pean silmas loomuomast jäikust või paindlikkust, vastuvõtlikkust, teemas püsimise oskust, argumentatasiooni- kõike seda, mis teeb meist kordumatud inimesed. 

Mul on väga erinevad sõbrad. Mõni neist kingib mulle aeg-ajalt muuhulgas tähendusrikkaid vestlusi. Õigupoolest ma lausa vajan vahel mõningast "inventuuri". Mu sõnum on aga siinkohal see, et ma tean, mis teeb nad minu jaoks turvaliseks- see on just see saladuslik isikupära, mida pole sõnadesse võimalik panna! Teadmine, et vestlusega kaasneb nauding ja rahulolu, et vestlus on emotsionaalselt ja intellektuaalselt võrdsel tasemel, et saab naerda ja et saab midagi jälle paika panna.

Inimeste kordumatust meeles hoides on lihtsam anda tähendus ka neile vestlustele, mis küll soovitud rahulolutunnet ei andnud, kuid mingil määral märgilisteks siiski said. Näiteks vestlused vastas-sugupoolega. Tooksin esile kahte, mis mõlemad lõppkokkuvõttes valmistasid pettumuse, kuid algusjärgus pakkusid siiski ka mõningast "mängu ilu". 

Üks neist kerkis esile suve algul mitme nädala jooksul, kätkedes endas sügavat dilemmat, kumb oleks õigem, kas vaidlemist vajavad asjad ruttu sirgeks vaielda või esimese vaidlemist vajava teema korral jäädavalt põgeneda. Olin sest intellektuaalsest "tolmu üleskeerutamisest" nii väsinud, et ütlesingi viimaks meelega "vale lause", vaadates pika pilguga põgenejale järele. Ta ei tea siiani, et piltlikult öeldes lavastasin end süüdi. Vaid üks lausumata lause- ja kõik läinuks teisiti.  Aga mina olin end eelnevalt juba liialt palju alla surunud. Kommunikatsioon, mille vajalikkust kõikides jutuajamistes rõhutasime, ei pääsenud tegelikult kordagi võidule. 

Teine vestlus vältas küll lühemat aega, kogudes enesele sisu kõigest ühe näruse nädala jooksul, kui oli see-eest valla pääsedes seda põletavam. Teemaks meeldimine, armumine ja armastus. Selles vestluses rääkis vastaspool end kahetsusväärselt sirgjooneliselt iseenese püstitatud lõksu ja sel korral olin mina see, kes põgenes. Ükski endast lugupidav daam ei saa leppida sõnade ja tegude vastukäivuse ja vähese emotsionaalse intelligentsiga, millest andsid tunnistust nn "proovilepanekud" ja teised manipulatiivsed võtted, mis olid härra seljakotti sattunud minevikust. Ma ei saa öelda, et meie vahel ei olnud "mängu ilu". Esialgu vägagi. Kahjuks tahtis see vägisi "mängu valuks" ära väänduda. Mõtteainet jagub siiani. 

Olgugi, et kaks ülalmainitud vestlust valmistasid mulle lõppkokkuvõttes pettumuse, pean neid siiski tähendusrikkaiks. Need õpetasid ka mind. Just need vestlused tõid mulle teadmise, et eneseväärtustamine ei pea olema enda väärtuse jõuline esiletoomine. Seda kas märgatakse või mitte. Kui tekkinud kontakt on teise jaoks väärtuslik, ei soovi ta seda kaotada, ei kasuta sobimatuid võtteid, ei jäta teisega arvestamata. Enesekesksed inimesed aga ei märka enda kõrval kedagi. Nad ei tunne teise poole soojust, ega anna seda ka vastu. Nad on hõivatud valvelolekuga, et headuse taga võib olla mingi lõks. Ja vaat seda ei saa muuta. Need dialoogid ei vii kuhugi ja tuleb otsemaid lõpetada. 

Teate, millised vestlused mulle kohe üldse ei istu? Üldiselt ei nimeta ma end feministiks, aga mind teevad vihaseks, kurvaks või nõutuks vestlused inimestega, kes mind minu naiseks olemise tõttu ära kuulata ei läbe, mu juttu sisse sõidavad või me vestluse ühepoolse monoloogiga lämmatavad. Ka selliseid tuleb vahel ette. Mulle tohutult meeldivad targad mehed. Aga mitte ainult. Kui tarkusega ei kaasne mingis osas alandlikkust, lugupidamist, austust ja avatud olekut, ei ole vast kellelgi erilist tahtmist kehastuda seaks, kelle ette pärleid visatakse... 

Vaat nii on nende tähendusrikaste vestlustega. Närvekõditavate ja tavaliselt tohutult inspireerivatega...

Kokkuvõte 2

Järgmine oluline punkt, mille enda jaoks kirja panin, on rahuseisund.

Rahuseisund on õnnetundeks lausa hädavajalik. Et lõppev aasta oli rahuseisundi kogemiseks mitmel põhjusel äärmiselt ebasoodne, tundsin end selle järele lausa janunevat. Koroona ajal, mil olime lastega päevade viisi ninapidi koos, ei olnud iseendasse süvenemiseks, oma mõtete kuulamiseks ja seeläbi rahuseisundi saavutamiseks üldse mahti. Jah, mäletan üksikuid hetki kamina ees, tugitoolis, saunalaval või aias, kuid praegu tunduvad need mulle pigem kui varastatud hetked, ajatilgad, mida võidi igal järgneval sekundil minu aegruumi sisenedes pihuks ja põrmuks muuta, mistõttu tundsin juba neisse sisenedes pisukest süütunnet ja ärevust, mis muutis tekkiva rahuseisundi juba eos peaaegu rahuseisundiks ja tekitas veelgi suurema igatsuse päris rahuseisundi järele. 

Süütunne, selgitan, on seotud sellega, et ma tean, et mul tuleks alati oma kolme teismelise jaoks olemas olla, kui nad mind vajavad, aga vahel, kui mind valdab toosama rahu-igatsuse tunne, on just reaalne kohalolek kõige raskem. Ma ei poolda lahutuse korral laste jagamise osas kahe kodu varianti, aga juhul, kui üks vanem panustab oma aega juba pelgalt isikuomaduste tõttu kordades vähem, kui oleks vajalik vanema-lapse väärtusliku suhte kujunemiseks ja alalhoidmiseks, tuleks teisel vanemal oma mõningane päris oma aeg siiski välja võidelda. Paraku ei ole ma seda siiani ära õppinud. Löön käega ja mõtlen, et mu niiväga oodatud lapsed on ju lapsed vaid korra. 

Muide, vahel olen tundnud rahuseisundit ka koos lastega. See juhtub kõige sagedamini hommikuti kooli sõites. On veel veidi hämar, aga algava päeva valguskuma lubab end juba aimata. Liiklus on tipptunnile omaselt närviline. Autost on moodustunud justkui meie oma tilluke vaikne ruum, kus saame segamatult mõtiskleda oma hommikusi mõtteid, lubamata ligi väljastpoolt tulevaid ärevaid mõjutusi. Tunnen noil hommikuil, et me ühine sõit võiks kesta veel ja veel...

Imeline rahuseisund võib vabalt tekkida kahe teineteisele tähendusrikka inimese vahel. Näiteks usalduslikus ja lähedases paarisuhtes. Kui hea on armsa inimesega lihtsalt kõndida ja vaikida! Leida üles teise soe pihk ja enda sõrmed selle ümber põimida. Või siis seisatada ja kallistada, kohe kaua-kaua. Või lebada teineteise kõrval voodil ja lihtsalt kuulata, kuis sekundeist moodustavad minutid. Kuidas südamed löövad. Kuidas soontes voolab armastus...

Ja lõpuks palve. Vaikuses. Iseendas. Palve, mis ühendab tänu ja igatsuse. Palve, mis lendab, kui puurist väljalastud lind taevalaotuse poole. Palve, peale mida tunned, et süda on kerge. Et seda on kuuldud.

Jah, see igatsetud rahuseisund...

(järgneb)

 

Kokkuvõte 1

 Veel veidi üle kuu on jäänud seda kummalist 2020. aastat, mis pakkus hoopis teist reaalsust, kui see, millega tavapäraselt harjunud olime. Kui tavaliselt hakkan tegema lõppeva aasta kokkuvõtet alles detsembri teises pooles, siis sel aastal tundsin endas seda soovi juba praegu, novembri viimastel päevadel.

Palusin täna ühel oma kliendil järjestada tema laiemal õnnetunde skaalal asetsevad tegevused või seisundid või lihtsalt maailma asjad, alustades hetkel kõige olulisemast. Sel ajal, kui ta mõtles, kirjutasin üles ka endale pähekaranud märksõnad, küll üsna juhuslikus järjekorras, aga üsna kindla käega. Püüan neid alljärgnevalt veidi analüüsida.

Teekond. Sel aastal, mil kuhugi kaugemale reisida ei saanud, muutus teekonna tähendus minu jaoks iseäranis oluliseks. Ma ei tea, kas see oleks laiemal õnnetunde skaalal lausa esimesel kohal, üks tähtsamatest aga kindlasti. Teeleminek, olgu siis matkama, väljasõidule, maale või mujale, sai sel aastal erilise rõhuasetuse. Hakkasin esmakordselt teadlikult tajuma ja nautima teelemineku-eelset ootusärevust, mida seni olin teadvustanud vaid pikemate välisreiside eel. Äraminek omandas otsekui rituaalse tähenduse, seda just meelelise valmisoleku võtmes. Esimest korda ilmnes see kummaline tunne enne kevadist eriolukorda, kui sõitsin Iisraeli asemel Hiiumaale. Äkki võib lausa nii öelda, et alates sellest ajast õppisin eriliselt avatud meelega minema ja olema ning kõik minu teekonnad muutusid seetõttu otsekui palverännakuiks? Tundsin pühalikku tänulikkust Hiiumaal, Muhus, Saaremaal, Ruhnus (seal küll mööndustega), kahel korral Lõuna-Eestis, veelkord Hiiumaal, Tartus, Rakveres, Kadrinas, Pärnus ja Haapsalus. Lindude kisa Orjaku loodusrajal Hiiumaal, võimas "lahtilaskmise riitus" minu väepaiga, Üügu panga lähistel, kõnelus nunnaga Saaremaal, inimtühi Limo rand Ruhnus, idülliline Rõuge mäeküngaste ja järvesilmadega, unustamatu vaatepilt Urvaste kirikule, Paistu pühakoja rohtukasvanud ümbrus, tähistaeva vaatlemine öisel Sääre tirbil, mälestuskildude korjamine Emajõe ääres, tammik ja sahisevad lehed Rakveres, pitsitustunne ühes armastusega vanaema kunagise aia ja lagunenud kirikumõisa maja juures, igavikulised mõtted Pärnu pikal muulil ja üks romantiline sügispäev Haapsalus- kõik need rännakud ja neil rännakuil kogetud aistingud on ülimalt tähtsad, aitamaks mul teadvustada õnnetunnet, mida pakub üks avatud südamega läbielatud teekond.

Ka mu isiklik elu on praegu otsekui rännak. Ma tõesti ei tea, kas ja millal kogen päralejõudmist. Hetkel õpin end tormamast tagasi hoidma. Mul on nimelt tohutult võhma, olen väga intensiivne ja minuga on ilmselt raske sammu pidada. Kui pean pidevalt üle õla tagasi vaatama või kellegi järeleootamiseks lausa seisatama, muutun kärsituks. Käesolev aasta on mu teele saatnud paar pidur-põhjas inimest, keda mõne teelõigu jooksul olen endale omaselt hambad ristis järele lohistada püüdnud. Saage aru, olen ju aastaid olnud ainuvastutaja, see, kelle sõna loeb. Niisiis ei heiduta mind eriliselt ka vastupanu. Õnneks jätkus mul viimaks oidu taipamaks, et täiskasvanu pidurdusjäljed tekitavad siiski vaid pikki poriseid roopaid, ei enamat. Teelahkmed ei olegi selles valguses väga hirmsad. 

Mu enda kõige sügavam teekond sel aastal on olnud läbi inimsuhete enese tegeliku väärtustamise suunas. Olen imestades tõdenud, mismoodi ma ikka veel püüan esmalt kohanduda. Ka täiesti vastuvõetamatuga! Seejärel ilustada. Kuidas mu enese soovid ja vajadused jäävad otsekui kurgulakke kinni, kui neid otse ja konstruktiivsel viisil pean kuuldavale tooma. Kuidas ma jätangi olulise ütlemata ja kui neid ütlemata sõnu saab liiga palju, kuidas ma need siis valimatult välja paiskan... ja minema torman. Ja kuidas mul siis pärast kahju on ja ma kahtlen, kas tegin ikka õigesti... 

Vaat see on minu teekond. Nüüd olen siiski enese väärtustamises juba palju parem. Viimati ütlesin lausa kõik välja. Jah, enda jaoks tsipake liiga hilja, aga ütlesin. Edasi saab ainult paremaks minna...

(järgneb)

Keeruline aeg

Taaskord keeruline aeg. 

Lapsed on alates eelmisest neljapäevast distantsõppel, kuna poisteklassis on tänase seisuga kaks, tüdrukute omas üks koroonaviirusesse nakatunu. Enamus kummagi klassi lastest peab nüüd kümme päeva veetma isolatsioonis ja tegema kooli tagasi pääsemiseks koroonatesti. Meid aga päästis säärane pime juhus, et viimati olid haigestunud lapsed koolis just sel päeval, mil meie omad puudusid. Ja enne seda juhtus olema nädalavahetus. Nii et meid terviseamet lähikontaktseteks ei loe, minu lapsed võivad seega ka väljaspool kodu ringi liikuda. Isolatsioonis olijatega ei tohi nad muidugi kokku puutuda. 

Mul on selle “teise lainega” kahetised tunded. Sel korral on ring hästi koomale tõmbunud- mul on peale laste klassikaaslaste teisigi tuttavaid, kes hiljuti on haigestunud või haiguse läbi põdenud. Enamikul on läinud suhteliselt kergelt. Sellest hoolimata ei soovi ma seda muidugi enesele külge saada. Aga ma ei ole ka liiga suur paanitseja. Üritan asja vaadelda selge ja ratsionaalse pilguga, hinnates ohtu pigem nõrgematest lähtuvalt. 

Asi, millega ma hästi hakkama ei saa, on aga hoopis midagi muud, kui hirm. Minu jaoks tähendab alanud aeg muuhulgas koka-koristaja-õpetaja lisaerialal töölehakkamist. Olen seetõttu üsnagi häiritud. 

Tahaksin seda pimedat aega nautida kamina ees salli sisse keeratuna, teetass kõrval, raamat käes. Või oma voodil lebades, jälgides tamme okstel järjest raskemaks muutuvaid ja lõpuks allapotsatavaid piisku. Või loksudes pikalt tulikuumas vannis. Või mängides klaveril tundide kaupa romantilist muusikat. Või jalutades pikalt rõskesse novembrisse, raagus puude ja pruunide poolkõdunenud känkratena maaslebavate lehehunnikute juurde. 

Nüüd aga on jälle nii. Taas tuleb kohaneda, harjuda, laste tuju ülal hoida, nagu muuseas kõigega hakkama saada ja mitte vinguda.

Kas teile tundub, et ma praegu natuke vingusin?

Revolutsiooniline

https://www.youtube.com/watch?v=c3aJoi3j6ok 

Tegin Chopini Revolutsioonilise etüüdiga ühe oma elu kannapöörde. See juhtus 1991.aasta kevadel ja sellest ajast on see teos minu jaoks oluline. 

Paar päeva tagasi võtsin Revolutsioonilise üle pika aja taaskord oma klaverirepertuaari. Mul on nimelt juba mõnda aega komme igal õhtul veidike klaverit harjutada. Kui lapsed magavad, teen seda allavajutatud keskmise pedaaliga, mis summutab klaveri heli piano pianissimoks. Muul ajan lammutan mõnuga! Schuberti Ekspromptist ühe mu lemmikloona oli juba ühes suvises postituses juttu, Chopini Valss cis moll on mul samuti varasemast peaaegu omandatud ja vajab vaid viimset lihvi. Nüüd siis etüüd...

Revolutsiooniline etüüd asetab põhiraskuse mängija vasakule käele. Pikad üles-alla kulgevad passaažid muudavad teose rahutuks ja tormlevaks. Parema käe meloodia rütmilised figuratsioonid lisavad ühtaegu ilu ja traagikat. Dominant septakord, mis muudes teostes kõlab suhteliselt ilmsüütult, et mitte öelda igavaltki, omandab siin tõeliselt revolutsioonilise maigu. Ega ta siin naljalt ära ei lahene.

Mu meel rahuneb, kui muusika on rahutu. Kõik mu sisemine ärevus poeb otsekui neisse otsivaisse meloodiakäikudesse sisse ja tormleb seal kaasa, päästes mind oma tunnete teistmoodi väljendamisest. Olen tihti liiga intensiivne, liiga kärsitu, liiga järsk. Läbi kaunite kunstide kõlab ehedus talutavamalt. 

Nii ma siis mängin. Naudin helide ilu ja traagikat, lihvin tehniliselt keerukamaid kohti. Püüan saada päev-päevalt  paremaks ja paremaks. Kui kõigest küllalt saab, on ka meel tavaliselt rahunenud. Siis kummardan nähtamatule publikule, saadan teise dimensiooni õhusuudluse ja vajun rahulikku unne.

Revolutsioon on taas möödunud inimohvriteta...

Haiku

Südametuksed

kollaste lehtede all.

Suudluse lummus.

Muulil

 

Mulle tohutult meeldivad kaugele merre ulatuvad poolsaared, maaribad, kaljud või muulid. Kui vähegi võimalik, turnin neid mööda kaugeima võimaliku punktini, sinna, kus viimase kivimüraka sädelev selg laine laine järel üle uhutakse ja edasi terendab vaid mäslev meri ühes taamal taevaga ühineva silmapiiriga. Mulle meeldib olla lõputu avaruse tunnistajaks, lõõtsuda tormituulte meelevallas, tajuda looduse ürget jõudu ja ometi tunda end turvaliselt- sest silmapiir on ju vaid inimlik mõõde ja vastaskallas tajumise küsimus...

Sel korral hüplesin Pärnu muuli toredatel kividel. Mul oli seljas sellisele tegevusele hoopiski mittevastav rõivastus- hele villane jakk, kaamelikarva püksid ja kerge kontsaga saapad. Olin ju tulnud hoopiski konverentsile, kus pidasin muuhulgas ettekande. Mõte minna muulile kõndima oli küpsenud spa kõigutamatus rahus, merevaatega mõnusas toas. 

Pärnu muul on laotud suhteliselt ühetasastest kividest. Mõtlesin selle olevat otsekui inimese elutee. Ütleme, et keskmised, enam-vähem ühesuurused lameda seljaga kivid, millel on kõige hõlpsam hüpata, olen kogu oma teekonnaga mina ise, kõrvalasetsevad aga mu lähikondlased. Äärtel on koha sisse võtnud kaugemad, ajutisemad ja juhuslikumad tutvused. Elu (ehk raja) jooksul kivid muutuvad- lähedasemad vähem, kaugemad enam. Muuli lõpus jäävad äärmised kivid üha väiksemaks, kuni kaovad sootuks. 

Mõni kivi su "lähikondlastest" ehk kõrvalrajalt võib olla tahumatu, jättes sinu ja tema vahele prao, kraavi või lausa haigutava augu. Samas teine, sama tahumatu, naaldub su külge, otsekui hoolikalt paigutatud sobiv puzzletükk. Nagu eluski- mõnega sobid vaat et kõiges, teisega tekib aga vaid mõningaid kokkupuutupunkte.

Eks me ole kõik omamoodi tahumatud- nagu muulikivid. Oi, kuidas olen vahel hädas iseenda tahutuse, lihvituse ja perfektsuse tagaajamisega! Enamik inimesi tundub suutvat sellega märksa leplikumalt toime tulla. Minu siseheitlused haaravad ikka vahel ka kiviraiduri tööriistakasti järele!

Muide, ka "oma kindlal rajal" võib vahel varitseda mõni märg kivi, mis sunnib hüppama kõrvateele. Teate ju küll, mida tähendab, kui kivi on märg? See on otsene oht libastumiseks! Või veel hullem- pikali prantsatamiseks! Niisiis- kui muul tähendaks ainult üht rivi sirgelt laotud kive, ei oleks sedapuhku millelegi- ehk selle jutu kontekstis kellelegi toetuda. Mina vajan küll aeg-ajalt "hüppeid kõrvale". Ärge seda nüüd valesti mõistke! Vajan lihtsalt teistelt, kõrvalolevatelt kuivadelt kividelt, toetust. Küünarnukitunnet. 

Saapatallad, olles kokku puutunud märja, lainete poolt üleuhutud kiviga, vajavad kuivamiseks aega. Seni tuleb olla hüpetega tohutult ettevaatlik. Need on otsekui raskemad perioodid elus, mil tuleb teha kaalutletud otsuseid, võibolla hetkeks lausa peatuda. Kuni saapatallad kuivavad, ei teeks paha ka üle õla oma teekonnale tagasi vaadata. Mina vaatasin ja kujutage pilti- mu seljataga laius kogu oma värviilus sügisene vikerkaar. Küllap on me kõigi olevikus ja minevikus palju kaunist- unustame vaid tihtilugu vaadata ja märgata. Või on kogu aeg kiire... 

Kukkumine siiski tuli. Tean ka, miks. Ma ei märganud, et mu oma rada kadus ühel hetkel lihtsalt ära. Lamedate kivide asemel kõrgusid üksikud, ebakorrapäraselt laotud kõrged mürakad. Kaotasin pinna jalge alt just hetkel, mil otsustasin tagasi pöörduda. Mu jalg libises otsekui suusk kahe kivi vahele, külg ja vasak käsi prantsatasid neist ühe kivi konarlikule turjale. Päikseprillid aga pudenesid otse vette. Minu ilusa heleda jaki vasak käis kattus hetkega vetikate ja sopa kummalise kompotiga. Luud-kondid tundusid terved olevat. Ainult et... ma ei julgenud enam liikuda. 

Kas pole ka päriselus nii, et mõni kriis või prohmakas võtab meilt julguse edasi liikuda, see "oma tee" uuesti üles otsida? Vahel oleks vaja tunnetuse taastamiseks... võtta vaid saapad jalast! Seda ma tegingi. Imestasin, et kuidas ma varem nii lihtsa asja peale ei tulnud. Kivid ei olnud sel oktoobripäeval sugugi külmemad, kui suvel. Jalatallad tunnetasid eksimatult iga konarust neis, iga väiksematki ebatasasust. Ka märg kivi andis taldadega kokkupuutel silmapilkse hoiatuse. Pealegi, paljajalu polnudki niiväga libe. Kekslesin kergelt nagu hirv. Minu teekond tagasi kaldale kestis minekust poole vähem ja oli poole teadlikum ja kindlam. 

Kes üldse ütles, et ma tingimata pean jõudma muuli lõppu? Mänglevad lained ja silmapiir paistsid ju veidi kaugemaltki ilusti kätte! Ka elus seatavad eesmärgid peaksid olema ikka hõlpsasti täidetavad. Pisut pingutust on igati okei. Liiga kõrged nõudmised võivad aga vaid sandistada.

Paljajalu kivilt kivile hüppamine oli minu teraapia. Minu sügav tunnetus teekonnast. Lihtsate tõdede kordamine, eksimuste andestamine, tahumatuse tunnistamine, suurepärane punkti- ehk hetkes kohalolu massaaž. 

Ja lisaks naiseliku väega taastäitumise ilus hetk.