Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral…