Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.