Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga.