Kui ma ütlesin Jaanile, et võin vabalt teetööliseks hakata ja eriliselt andekas olen just teelappimise alal, kuhu võiksin end lausa üle Eestiliselt pakkuda, vaatas ta mind kohkunult ja ütles, et ära seda küll tee, lisades veel, et see võtab selja läbi.
Eks ma end pisut suurelisemalt väljendagi, kui tegelikkuses õige. Kuhugi Kilingi-Nõmmele vast teed lappima ei läheks küll. Aga oma väikest koduteed olen siin lappinud omajagu. Kui ikka ühel toredal ööl terve ookean ühe ropsuga taevast kaela sajab, mille tagajärjel kajakad su kõrval asuvat põldu uueks merelaheks hakkavad pidama ja kui objekt nimega tee rohkem kraavi või jõge meenutab, tuleb vähemalt veekogu põhi sõidukõlbulikuks saada. Laeva pole ju koheselt kusagilt võtta. Supilaudki jäi rannailmadest mere äärde.
Nii et ära pelga, armas mees! Asfalti ma panema ei hakka. Las vean mõned kärutäied lombi põhja - saame vähemalt homme praamile. Küll siis, kui ilmad taas kuivemad, hakkan uuesti traktoristiks. See on teelappimise kõrval teine tegevus, mida väga armastan!
Teiste naised tahavad köögis kokata ja toas põrandat pühkida, aga mina - mkmm. Miks põnevamad asjad kõik meeste pärusmaa peavad olema? Kui nüüd saaks aknaraamid ka “föönitatud” ja uue värvi alla, oleks elu päris lill.
Siiski- täna ma õmblesin ka veidi. Tegelikult mulle see ka meeldib. Kui vihma sajab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar