Suvi

 Las ma meenutan seda värvikat suve, kus on olnud nii palju ilusaid hetki ja nii palju armastust!

Esimesel korral, kui mind samasugune õnnetunne valdas, nagu üle-eelmises postituses kirjeldasin, oli suvi veel noor, see oli jaanipäeva hakul, ma olin aasal. Tulin Helise maja poolt pool-joostes üle heinamaa ja korraga pahvatas mulle vastu tugev tuulehoog. See sasis mu juukseid ja pani seeliku jalgade ümber vallatult laperdama. Pigistasin tuule intensiivsuse ees silmad kinni, raputasin end ja tundsin, kuidas õnnetunne mööda mu selga allapoole voolab. Lihtsalt seesama lühike hetk oligi… aga kuidagi nii eriline ja ülev.

Siis tuli jaanipäev. Suur seltskond külalisi, palju rahvast ühise, kaunilt kaetud laua taga. Spontaanne kodukontsert. Kaunis jaanilõke koduhoovis. Rõõm inimeste silmades. See oli küllap järgmine õnnetunde hetkede kimp. 

Ja siis tulid Jaani lapsed külla. Viis inimest. Ühine rannaskäik, õhtune grill, mõnus olemine. 

Seejärel päevad lapselastega. Avastasime üheskoos kauneid ja mõnusaid randasid, näiteks Pallasmaa Põhja-Muhus või Rootsivere läänes. Lisaks sõitsime rattaga, käisime küla raamatukogus, ostsime head-paremat, mängisime täringumängu, nautisime lapsemeelset puhkust. Selle aja jooksul käis mitmel korral üle seesama mõnus õnnetunne. 

Ja siis käis külas Lauri Räpp, noor tohutult tundliku meelega luuletaja ja kirjutaja. Sügavad vestlused, toredad jagamised, kaunid äratundmused tegid hingele pai. Selle õhtu erilisust tunnetasin iga ihurakuga. 

Seejärel etendus Urmas Sisaskist Jänedal. Me poleks sinna mingil juhul läinud, kui järgmisel päeval poleks olnud kontsertmõtisklust Järva-Jaanis. Kuna aga aeg nii ideaalselt sobis, võtsime kutse vastu. See oli imeline teatritükk! Ja mis kõige üllatavam - Jaan oli sinna sisse kirjutatud. Jaan kirjutas nimelt Urmas Sisaski viimasele suurteosele teksti ja tervelt ühe osa tekst loeti sellel etendusel ette. See oli üli-südamlik koht, viiv enne Urmase surma, enne seda kohta, kus ta astus läbi täiskuu taevasse. Mul tulevad praegugi, kui sellest kirjutan, külmavärinad ihule, Jaanil oli aga tegu liigutuspisatate kinnihoidmisega. Ta ju ei teadnud, et on etenduses! 

Peale teatrit sõitsime külla mu vanemate suvekoju, kus ema oli katnud õhtusöögilaua. Isagi oli hilisõhtuni triksis-traksis. Oli väga armas olemine! Kahju, et sauna ei jõudnud. Mu isa tehtud Kõnnu saun on maailma parim!

Aga järgmisel päeva vurasime juba Järva-Jaani, kus Jaan jutlustas teenistusel ja me koos viisime läbi kontsertmõtiskluse. Ilm oli vihmane, aga vastuvõtt soe ja hoolitsev.  

Peale üht matusetalitust ja orelimängu ning südamlikku peielauda Viimsis põrutasime tagasi Muhku, aga kuna ilmad olid nagu olid, otsustasime vastu võtta ka kutse Klaaspärlimängu avakontserdile, mis toimus 9.juulil Tartu Jaani kirikus. Sai ka Tartu osas linnukese kirja! Olime väga oodatud ja korraldajad kallistasid meid pikalt-pikalt! Ka solisti, Ameerikas elava Martin Kuuskmanniga oli meeleolukas jutuajamine. 

Tagasi Muhusse sõitsime mingit põnevat teed, mis viis muuhulgas läbi Pärnu-Jaagupi, kus vaatasime kirikut ja einestasime vahvas kiriku kohvikus. Mulle meeldivad need pikad sõidud, kui olen Jaaniga koos. Või kogu perega. Pikad sõidud annavad vabaduse tunde. Vabadus seondub omakorda õnnega.

Aga 11.juulil ootas meid Hiiumaa, millest kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses. Taas üks imeline ja sündmusrikas päev!

12.juulil viis Jaan läbi teenistused Valjalas ning Muhus.  Mina mängisin orelit. Tore oli keset puhkust hoopis teistsuguses keskonnas teenida. Ja kui armsad ja hoolivad on väikeste maakoguduste inimesed! 

13 ja 14.juulil käis Jaan linnas arsti juures, mina aga võõrustasin sõbrannat. Sedasama, kes ostis ära minu ilusa punase auto! Tegime kahe auto liigud, oli väga meeleolukas õhtu! Muide, see sõbranna teab maailma asjadest kõike! Nii õpetas ta mind sel korral akordioni mängima, õigesti kohvi presskannu kasutama ja veel mingeid toredaid nippe ja oskusi, mida palusin tal uuesti meelde tuletada, et saaksin siia kirja panna. 

 15.juuli oli tǎiesti eriline päev, sest sel päeval tegi mu kallis abikaasa mulle merevaadet! Talle tuli selleks puhuks traktoriga abiks mu tubli onu. Nad puhastasid meie maad merepoolses suunas veidi võsast, onu vedas jämedamad puurondid traktoriga hoovile lähemale. Kaks töökat meest rassisid kogu päeva. Ma tunnen end nii hoituna, merevaade, mis enne paistis vaid vilksamisi, avaneb nüüd laialt ja kaunilt!  

16.juulil oli meil imeline külaskäik Udriku laiule, millest samuti kirjutasin ühes eelnevas postituses. 

17-19.juulil olid Lõuna-Eesti künkliku loodusega paikade päevad. Esiteks Viljandi, kus külastasime Vanamuusika festivali lõppkontserti ja nautisime Marcel Johannes Kitse virtuosset tšellomängu. Õhtul aga - jälle hetk, mis jääb alatiseks meelde - käisime Jaani ja Anu Rauaga päikeseloojangul ujumas. Tasakesi vajus punane päike vaiksesse mustavasse järve. Me ujumisliigutused tegid veepinnal vaikset vulinat, õhk oli aga nii harras, et see oli hingele lausa veidike valus. Ma ei tahtnud ega tahtnud veest välja tulla,  tegin ühe ringi loojuva päikese poole teise järel. Ilus oli olla! 

Järgmine päev viis meid veel rohkem lõunasse. Vastseliina kirikus toimus Jaani teenimise ja minu orelimänguga üks imeilus laulatus ja Haanjamehe talus rõõmsalt raju pulmapidu. Oli vahvaid kohtumisi, toredaid jutuajamisi, lihtsalt rõõmu. Jaanile, nagu mullegi, meeldib tohutult tantsida ja sel peol sai karelda mis hirmus. 

Kuigi pulmapidu kestis 3 päeva, sõitsime meie järgmisel päeval edasi. Meid ootas oma maakoju külla Jaani sõber  Tallinna linnapea Peeter. Tegime koos tema ja ta väikese tũtrega imetoreda matka ja pärast ajasime juttu ta targa isaga. Lisaks korjasime üheskoos kapuutsitäie kukeseeni. 

Ja siis sõitsimegi tagasi saarele, et oma põhipuhkus rahulikult lõpetada. Ühel vihmasel päeval mõnulesime veel Loviisa ja Lisanniga Kuressaare Grand Rose spaas. Ja juba terendaski tasapisi Tallinn. 

Kui praegu kõike kirjutatut loen, tundub mu eilne ahastus täiesti ebaoluline. Tähtis on ju tegelikult hoopis muu. Jah, muidugi ka laiem ühtekuuluvus ja üldine märkamine, aga eelkõige ikka see päris maailm. Väikeses seltskonnas jagatud lood, sügavad vestlused, südamest naerud. Need jäävad meelde, need moodustavad õnne. Seda õnne on sel suvel iseäranis jagunud. Elus on tõepoolest armastust ja hoogu!

Ja nüüd tantsusammul Viljandi folgile!