Et Sitsiilia on paras lahmakas, pidime sel reisil öömaja vahetama lausa neljal korral. Sellest pole aga tagantjärgi mõteldes üldse lugu, sest iga öömaja kandis oma hõngu, olles isemoodi eriline ning meeldejääv.
Esimesest villast ma juba kirjutasin. Tollest kolmekordsest majast, mis asus viie omataolise seas kõrge kiviaia taga, soojendusega bassein kogu kompleksi keskel. See elamine oleks hästi sobinud ka pikemaks peatumiseks. Mul oli seal ruumi! See on muide seltskonnaga reisimise kõige olulisem punkt- peab olema ruumi taanduda. Ma lihtsalt vajan aeg-ajalt privaatsust!
Teine öömaja jäi Kagu-Sitsiiliasse, Avolasse, olles neist neljast peatuspaigast kõige ilmetum. Tegu oli ruumika apartmendiga, mille õueala kitsas ja mittemidagiütlev, kui jätta välja toosama puu, mille nimi mulle taaskord ei meenu ja mille vilju ma juba Portugalis nautisin. See puu kasvas Sitsiilia teise ööbimiskoha õuel, mu nagamustoa akna all. Aga eriliseks tegi selle öömaja hoopis nurga taga asuv peene kollase liivaga rand. Jah, see paik oli täielik kuurort! Saime olla täielikud turistid.
Kolmas majuruskoht oli läänes, Etna vulkaani ja Taormina linnakese lähistel. Vaat see oli pärl! Tegu oli katusekorteriga, mille maast laeni aknad vaatasid otse kolmekümne meetri kaugusel kaldeleloksuvasse Vahemerre. Kui aga avaralt rõdult pilgu lõunasse heitsid, võis taamal silmitseda tossavat Etnat, ilmselt seda kraatrit, mille lähedale me ei pääsenud. Nii et kui kolmas ööbimiskoht oli ühest küljest kõige kitsam ja selles tundsin end kõige enam kammitsetult, samuti ei olnud tolle ranna puhul tegu peene liivarannaga, vaid veidi räpasema (Itaalia on ka üldiselt jube räpane!) jalataldadele tsoonteraapiat pakkuva mereäärega, oli just miljonivaade see, mis muutus tolle paiga täiesti unustamatuks! Viimasel hommikul kappas mööda randa kaks hobust, päikesesillardaval mere olid mõned kalapaadid, kaugusest võis näha ka üht suuremat laeva. Üle kogu selle laintemüha kaikus aga igal veerandtunnil kirikukell, andes tunnistust me ajalikkusest selles maailmas. Lihtsalt idüll!
Ja neljas. Põhja-Sitsiilias, veidi isegi loodes. Mõis. Õuel hiiglaslik privaatbassein. Ümber juurvilja- ja iluaed. Lakkamatult rõkkavad linnud. Mäed, õitsvad mäeküljed, taamal sillerdav meri. Taas muinasjutt, sel korral aga hoopis teistsugune- veini, päikesepaiste ja naudinguga. Vabadusega olla olemas ja rõõmutseda. Selles aias kannaks ainult kaharaid kleite. Laseks endale serveerida kergeid mereande ja maasikaid, peale jooks valget mulliga veini ja ohtralt allikavett. See piikond Sitaiiliast on rahulik ja puutumatu. Imeline!
Aga nüüd olen tagasi kodus. Heitsin õhtul omaenda voodisse. Tundsin, et mu voodi lausa embas mind. Vajusin kergelt ja mõnusalt une hõlma. Kusagil on Sitsiilia. Kusagil on me rännuteed, kuhu ei tea, kas õnnestub veelkord tagasi pöörduda. See kõik hōljub aga minuga mälestustes. Siin, oma kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar