Meri

 Meri peab olema. Seetõttu käisin kahel päeval Antequerast Malagas mere ääres. Spetsiaalselt, bussiga. Teisel korral ihuüksi. 

Meri peab olema. Malagas on see sini-sinine ja loksub rahustavalt hiiglaslikku suplusranda. Õnneks polnud veel päriselt hooaeg, vesi oli jahe ja suvitajate hordid polnud jõudnyd liiivariba iga ruutmeetrit ära vallutada. Sai vaikselt istuda ja rulluvate lainete loksumist kuulata. Oli ülimõnus. 

Meri peab olema. Seetõttu mulle ei meeldiks lõunamaa pelgalt soojuse pärast. Sisemaa ja mäestikud on ka vahvad, aga ainult korraks Kui lõunamaal talvituda, siis ikkagi rannikul. 

See sooja-sutsakas oli tõesti ülihea! Eesti talv oli ju nii hirmkülm, et iga keharakk lausa nurrub päikese käes, kui ta viimaks tema meelevalda anda. Kerge kiht päevitusõli ihule, tänulik naeratus suule - ja minek! Mere äärde, varvastega vette, hingega otse päikesesse.

Nüüd on akud laetud. Kojusõit võib tasapisi alata. Ja just selle teadmisega, et alati võib tulla tagasi. Lausa peab!