Õpetajatest

 Vaesed õpetajad. Ja vaesed õpilased. 

Üleeile oli õpetajate päev. Ega sel päeval suurt pointi pole, põhimõtteliselt võiks sellest lihtsalt vaba päeva teha - saaksid õpetajad hõlpu ja õpilased pääseksid lolli mängimisest, sest ega sel päeval keegi mingit õppetööd niikuinii ei tee ja see, et vanemad õpetavad nooremaid, on olnud eluaeg lihtsalt üks pulli tegemine, millest vaevalt et keegi suurt rõõmu tunneb. Selline äraraisatud aeg…

Selle päeva puhul ilmus jälle hulgaliselt artikleid meie üha enam kraavi kalduvast koolisüsteemist. Mitmel korral haarasin peast ja mõtlesin, isekeskis, et “appiappiappi!” Vaesed ärapiinatud õpetajad! Ja vaesed õpilased! Tean, et appi ei tule neile keegi. Mitte keegi ei võta maha ka neid, kes selle haridus-uuendusliku käki kokku on keeranud. Asi on ikka päris hull.

Tean, et tänapäeval ei tohi kooli valikut mitte mingil juhul jätta juhuse hooleks. Minu ema teadis seda asja juba nõuka ajal. Toonase rajoonikooli kohta ütles ta konkreetselt “tänan, ei”. See olla olnud hullumeelselt paljude paralleelklassidega ja klassis olnud üle neljakümne õpilase. Aga pange tähele - tema jaoks tähendas juba kolm-neli paralleeli paljut! Mu ema valitud praeguses “eliitkoolis”, kuhu mind pandi, oli kaks paralleeli, kummaski 36 õpilast. Sedagi oli muidugi liiga palju, aga see oli parim, mida mu ema minu heaks teha sai. Hiljem, Muusikakeskkoolis oli klassis 21 õpilast. See oli normaalne arv. 

Praegu treitakse usinalt kombinaate, kus on kümmekond paralleelklassi igas maiteamitukümmend õpilast. Õudne. Neisse oma lapsi saates kirjutad lapsevanemana põhimõtteliselt alla oma järeltulija võimalikele tulevastele psüühikahäiretele või psüühikahäirega klassikaaslaste terrorist tulenevale traumale. Kuidas sellist “loomakarja” õpetajana ohjata, sellele ei suuda ma mitte mõeldagi. Eks need siis loobuvadki, kel enda tervis kallis. 

Ka minu laps oli õpetaja. Algul erakoolis, hiljem, peale laste sündi riigigümnaasiumis. Ta oli hea õpetaja. Pealegi, gümnaasiumi osas on noored juba pisut distsiplineeritumad. Korraga tal niisiis probleeme polnud. Too riigigümnaasium ei olnud ka nii suur kui ta kümne paralleeliga “vennad”. Mu tütar sai lausa mingi kategooria “aasta õpetajaks”, oli vist lahkeim või toredaim. Ühesõnaga, kõik pidanuks olema justkui okei. Ometi põles ta aastaga sirinal läbi, lahkus koolisüsteemist, tegi oma ettevõtte, tänu millele elab kordades rahulikumat elu, teenides sealjuures kordades rohkem. 

Koolist lahkumine oli mu parim otsus, on ta korduvalt öelnud. Neverever ei läheks ma tagasi, lisab ta. Õpilased kurvastasid ta äramineku peale väga. Kas see pole mitte traagiline? Miks riik ei hoia oma õpetajaid? 

Mis siis juhtus? Olin selle kõige vahetuks tunnistajaks, sest olin sellega otsapidi seotud. Toon näitena ühe konkreetse nädalavahetuse. No tegelikult oli sääraseid ilmselt pidevalt… Mu tütar tõi oma väikesed lapsed minu hoida, sest ta pidi nädalavahetuse jooksul ära parandama kakssada (jah, te loete õigesti) kirjandit. Selle eest polnud ette nähtud mitte sentigi lisaraha. Ta muudkui parandas ja parandas. Varahommikust hilisõhtuni. Kogu laupäeva ja kogu pühapäeva. Loomulikult ei jõudnud ta kõike ära parandada. Loomulikult oli ta üle mõistuse väsinud. Lapsed ei näinud oma ema kogu nädalavahetuse. 

Kui te nüüd ütlete, et ta oleks võinud need kakssada kirjandit nelja nädala peale ära jagada, siis seegi pole mingi väide. Kui inimene peab lisatasuta ja vahetpidamata oma vabadel päevadel parandama viiskümmend kirjandit ja töötama seega puhkepäevadeta, on asi normaalsusest kaugel. Oleks imekspandav, kui säärased ületöötanud poleks riburadapidi Seewaldi kandidaadid.  Õnneks on mu lapsel pealehakkamist ja ta leidis muu väljundi täiskasvanute koolituses. 

Ah et mis siis oleks lahendus? Appikene, loomulikult tuleks taastada väikesed koolid! Koheselt peatada koolide liitmised ja ruttu alustada nende jõledate kombinaatide väiksemaks lahutamisega! Loomulikult inimliku suurusega klassid! Loomulikult väikeklassid igasugu erisuste jaoks! Loomulikud igasse kooli lisaks psühholoogile ka pereterapeut, sest kool ei saa last “ravida”, kui viga on tema puudulikus peresüsteemis! Loomulikult tegelegu õpetajad ainult oma aine õpetamisega, laste kasvatamise vastutus olgu ikka nende vanematel! Loomulikult õpetajatele hea töötasu! 

Lisaks ma keelaksin otsustavalt nutiseadmed. Kuni põhikooli lõpuni peaksid need olema lastele lausa seadusega keelatud. Nii nagu me ei luba lastele alkoholi, narkootikume ja sigarette, ei tohiks lubada ka nutiseadmeid. Me kasvatame noori sõltlasi, kui seda jõuliselt ei piira. See on nii kurb!

Aga ma ju tean, et midagi ülalmainitust ei tehta. Et asi läheb järjest hullemaks. Niisiis saan tegeleda vaid oma järeltulijate elukorraldusega. Nendega, Jumal tänatud, on siiani kõik hästi. Hea haridus tähendab minu jaoks kohe kindlasti ka tervet psüühikat, nii õpilase kui õpetaja oma. Jälgin toimuvat kullipilgul.