 |
| Cocoa beach |
Vaadake, kui me veel eilse päeva veetsime peaaegu tervenisti rannas, kuuma päikese all, aeg-ajalt merre sukeldudes, siis varahommikul taas Eestisse jõudes tekkis kerge šokk küll. Kuidas saab ikkagi nii olla, et meist 4-5 lennutunni kaugusel on absoluutselt teine kliima. On rohelus, kõik õitseb, põõsastes kriiskavad papagoid, tänavakohvikud on täis rõõmsaid inimesi. Neil kõigil on soe!
Meil on selle kümne päevaga, mil Eestist ära olime, puud oma lehed maha visanud ja kõlistavad tuule taktis oma tühje oksaraage. See kõik kõlab nii minoorselt! Teate, ma ei ole kunagi sügise loomulikust arengust, mida ma ju aastast aastasse tean ja kogenud olen, nii suures segaduses olnud! Eestis tuleb esimene suurem külm oktoobri lõpus, midagi pole teha. See on normaalne! Mu mõistus teab seda. Aga minu emotsionaalne pool ei võta seda fakti täna kohe kuidagi vastu.
Mulle meeldib Eestis elada, armastan meie siinset kodu väga, armastan ka meie Muhu maakodu ning Kuressaare kodu. Armastan väga oma peret. Ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et Vahemere äärne kliima on lihtsalt niivõrd meeldiv, et kui oled seda kord tunda saanud, tahaksid ikka ja jälle tagasi. Juba lennukist väljudes on see esimene pahvak lõunamaa soojust niivõrd mõnus, et selle kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu.
Nii ma siis praen siin, olles mõtetes ikka veel päikeserannikul. Õnneks tegevust jagub. Lapsed on olnud kümme päeva omapäi, nad on küll püüdnud elamist enam-vähem korras hoida, aga nii, nagu mina seda teen, ei oska nagunii mitte keegi. Nii ma siis pesen ja koristan.
Ja mõtlen, kas osta… või siis ikkagi mitte… Eh, kergem on siiski rentida. Pingevabam. Ja annab võimaluse üha uusi paiku avastada. Palun ainult järjest sagedamini!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar