Raamat

 Jaan tõi ka meile selle raamatu, mis praegu ajakirjanduses kirgi kütab. Jah, seesama Mihkel Muti “Juhani evangeelium”, mis kirjutatud geniaalsest Juhan Viidingust. 

Muidugi äratas too raamat ka minus huvi. Tundus huvitav ja omanäoline. Samas ei jõudnud ma niisama sirvides kaugeltki mitte selle kohani, mille ümber intriige punuma hakati. Mingist saladusest polnud mul aimugi. Aga siis hakkas sotsiaalmeedia kihama. Sattusin minagi siit-sealt lugema, esmalt Elo Viidingu pahameelset artiklit raamatu ilmumise ja selle autori jultumuse üle ning hiljem kirjandusringkonna inimeste kommentaare, mida jagus seinast seina. 

Nojah, eks siis, kui inimestele mingi saladus lugemiseks nina alla pistetakse, liiatigi et see asub ametlikult avaldatud ning raamatupoes müügil olevas raamatus, tekib ikka uudishimu. Ja kui juurde sosistatakse, et probleem pole üldse mitte kirjas, mida kirjaniku omaksed ei oleks tahtnud raamatus näha, vaid kirja sisus, õigemini ühes nimes seal, siis tahaks ju nimetatud koha ka ise üle vaadata. 

Jah, oli tõesti üks nimi. Selle nime juurde kuuluv  stoori mingil määäral ka, aga seda sai mahlasemalt “peale haugata” sotsiaalmeediast. Ja vaat siia tahtsingi jõuda. 

Huvitav, kas autor lisas nimetatud kirja raamatusse lihtsalt selleks, et Viidingu elukäiku võimalikult täpselt kirjeldada? Või teadis ta väga hästi ette, et loetu üle tekib avalik arutelu? 

Ilmselgelt oli see nimi ja sellega seonduv enne olnud täielik tabu ning sellest räägiti vaid poolsosinal. Ma ei saa muidugi aru, miks, sest saladustel on alati olnud suurem mõju ning tegelikult ka kõlapind, kui valju häälega väljaöeldul. Nimelt annavad aimdused ja poolikult väljaöeldud lausejupid soodsa pinnase kuulujuttude ja lõputute variatsioonide tekkeks. 

Paljudes peredes on omad peresaladused, millest kõik teavad või aimavad, aga keegi ei räägi. Teada on ka see, kuidas see mõjub - ärevust ja konflikte tekitavalt. Nii et kergendav oleks need siiski isekeskis lahti rääkida. Aga kas ka kogu maailmale? Vaat see on iseküsimus. 

Kiri iseenesest oli kurb ja traagiline. Õigupoolest mõlemad kirjad. Need olid eelneva jutustuse loogiline jätk, millele järgnes see, mida me kõik teame. Kirjaniku otsus elust lahkuda. Paraku rebib üldsuse arutelu kirja fookuse hoopis mujale. Mina poleks ausalt öeldes seda nime tähelegi pannud! Meil oleks justkui õigus teada kõiki nüansse ja kui me kõike päris täpselt ei tea, kisume me need kasvõi tükkide kaupa avalikkuse ette. Tekitame veel ühe loo. Või kaks. Või sada. 

Mind isiklikult ei pane see saladus kulmugi kergitama. Korraks mõtlesin, et ahhaa, et siis nii - aga see oli ka kõik. Kah mul asja, millist eraelu see loominguline mees täpselt elas. Lisaks tuleb arvestada, et ka kõik teised asjassepuutuvad on reaalsed inimesed ja neilgi on õigus siin maailmas eksisteerida. Nad peavad hoolimata praegu toimuvast hakkama saama. 

Seetõttu tunnen kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju hea, et see saladus ning selle taga olev lugu seal raamatus seisab - saab teadmiseks võtta. Teisest küljest on see aga kohutav. Kohe selgitan, miks.

Lähedaste seisukoht polegi siinkohal oluline, nemad kas lepivad sellega - või ei lepi. Ja ongi kõik. Nad teevad nagu nemad oskavad ja tahavad, kas armastavad või vihkavad, on kibestunud või lasevad lahti, annavad kohtusse või jätavad niisama. Üldsus seda ei mõjuta. 

See, et nii ebamugavast teemast avalikult rääkima hakati, tekitab muidugi kõikidele asjassepuutuvatele lisaraskuse, aga ka see pole meie, võõraste otsustada, mis nad sellega peale hakkavad. Minul on lihtsalt kahju, kõikidest.

Palju keerukam on aga teadmine, et inimeste eetikatunnetus pole sugugi ühene. Õigupoolest on see täiesti seinast seina. On neid, kes ütlevad selle niinimetatud saladuse peale vaikselt ahah ja loevad raamatust seda, mida selle koha peal tegelikult öelda taheti, jättes väljaspoolt tulevad mõjutused kõrvale. Paraku pole vähe ka neid, kes hõikavad nüüd internetis oma kõiketeadvat arvamust või lihtsalt lauslollust. Minu meelest on need viimased kõige tõsisem probleem, sest asi on kohati täielikult kontrolli alt väljas. 

Tänu sotsiaalmeedias toimuvale tunnevad Viidingu lähedased küllap ka Mihkel Muti suunal suuremat pettumust ja viha, kui proportsionaalselt loogiline oleks. Tema lasi selle džinni pudelist välja. Rahvast huvitavad suhtedraamad ja kus neid ei ole, sinna tuleb need tekitada. Siin me siis nüüd oleme. 

Tegu on ju tegelikult hea raamatuga. Kahju oleks, kui sellega kohut käima hakatakse. Sotsiaalmeedia kraanid oleks aga minu arvates küll hea kinni keerata. Kui see vaid võimalik oleks…