Mägedes

Imeline Ronda

 Mu eilne tekst oli pisut laialivalguv, aga eks see ole ka loomulik - kui kodunt kaugel, sähvivadki mõtted siia-sinna, sest suurem osa armsaid on ju ikka kodusel Eestimaal. 

Täna aga kirjutan mägedest. Neid jagub siin ohtralt ja meie kasutame neid endale elamuste tekitamiseks kenasti ära. Mägedes saab minu arvates eriti vägevalt aru, kui erakordselt loominguline on meie hea Looja. Kui kauniks, suurejooneliseks ja eriilmelisteks on ta need hiiglaslikud kivimürakad kujundanud ja millise emotsionaalse laengu mägedes matkamine seetõttu annab! Mis on inimene, küsisin eneselt mitmel korral Kareva luuletuse sõnadega, jah, tõesti, mis ta on nende miljoneid aastaid seisnute kõrval? Ja Kareva “ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole” muutus mägede vahel imeilusaks vastuseks. 

Müstiline El Torcal de Antequera

Ning see lauluks vormunud luuletus läks edasi… Kõndides esmalt El Torcal de Antequera 17 ruutkilomeetrit hõlmava, nagu teisel planeedilt pärineva karstiala imeliste kivimoodustiste vahelisel matkarajal, mis pakkus ahhetamapanevaid vaatepilte, kumisesid need read mu peas.

Kõndides Caminito del Rey'l, kuninga teel, kunagisel maailma ohtlikeimal, nüüdseks aga turvalisel, kuid ikkagi kohutavalt kõrgel kaljude äärel rippuval matkarajal, all kohisemas kärestikuline mäestikujõgi nung silmates iga käänaku tagant uusi hingematvaid vaateid, hakkas see laul taas ketrama. 

Kõrge ja karge Caminito del Rey

Külastades taaskord Anrequera linna, esimest korda sattusin siia ju märtsis, kui tüdrukutega koorikonkursil käisime, aga jah, nüüd siis jälle; ja ronides taaskord kiriku juurde mäkke ja silmates teisel pool taaskord Antequera sümbolit, El Indiot ehk hiiglaslikku magavat giganti, seda imelist mäge, millele aastatuhandeid tagasi ohvriande käidi toomas ja kust koopamaalinuid leitud; ja külastades imelisi dolmeneid, millest esimene ehitatud 5500-6000 aastat tagasi, enne veel, kui Egiptuse püramiidid, enne veel kui Stonehenge, neid tohutuid megaliitrajatisi, mille kohta polegi täpselt teada, olid nad kaitserajatised või matmispaigad, jah, ka seal tuli see laul meelde: mis on inimene.

Kaunis Antequrea, taamal mägi El Indio ehk magav mees

Ja lõpuks Ronda linn. Tohutu ime, täis nii kristlikku, kui islami ajalugu, aga mis kõige põnevam, otsekui rippumas kuristiku serval, taaskord, midagi säärast pole ma varem näinud, need vaatepildid lummasid, need panid taaskord mõtlema Loojale ja sellele, mis on inimene…

Ronda uus sild. “Uus” on muidugi suhteline…

Ma tegelikult tean ju vastust: “igaüks meist on pill läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul”! Ja küll ta seal mägedes alles vilistas! Me oleme pealaest jalatallani neid võrratuid viise täis! Ja kui meie seda tohutut Jumala loomingut eneses edasi ei kannaks ja seda laiali jagada ei püüaks, siis meil poleks ju olnud põhjust siia tullagi!

Igaüks meist on pill…

Meie reis aga jätkub. “Hoia, küll siis hoitakse sind…” kumiseb mul taas kõrvus. Hoian! Muidugi hoian! Nii nagu hoitakse mind… 

Meie kaks