Pentsik tuju

 Mul vahel peale tuleb pentsik tuju

mil rangelt keeldun asjalikust nõust

siis tornis turnin või jääaugus ujun

ning ilma-asju muudan kõigest jõust.

Kuid ilma-asjad- ega need ei muutu!

Jääauk ehk klaasistub ja torn on libe.

Kuid tegelikult ilmasse ei puutu

ju see, mis hinges magus- või mis kibe.

Või puutub? Tõesti, audientsi leian

kui väljun veest ja tilgun, märg kui kass!

Ah, ärge parem arvake, et peidan

ma tundeid. Üsna täis on tass

ja tühi pea. Eks arvake, mis seisus

ma olen, kui ma mitu sõõmu

jõin ilu, õnne, veidike ka armu

ning peale võtsin tükikese rõõmu?

Eks sellepärast ongi pentsik tuju

ja rangelt keeldun asjalikust nõust. 

Ja sellepärast elumeres ujun,

end kompetentseks mõeldes kõigest jõust...

Sõnastatud

 Nüüd ma siis lõpuks tean ja oskan ka sõnastada, mida eelkõige ootan inimeselt, keda soovin oma ellu!

Inspiratsiooni!

Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud? "Minu inimene" peaks mind inspireerima! Ta peaks mind nii eluliselt kui loominguliselt tõstma, mulle tiivad andma. Ta peaks olema huvitav, eriline. Ta peaks minus uudishimu ja õhinat tekitama. Peaksin temast lausa vaimustuma. 

Tahaksin ka ise olla tema silmis pärl ja iga päevaga aina säravamaks muutuda. Et ta paneks mind tahtma pingutada ja teeks seda ka ise. Et me elu ja tegemised oleksid puhas looming ja rõõm! Inspiratsioon!

Kui enne olin oma elus loominguline vaatamata abielule, siis nüüd sooviksin olla loominguline tänu abielule (armastusele, suhtele). Vähemaga, tunnen, ma enam ei lepi. 

Teate, kui raske on inimesel oma võimeid realiseerida, kui teda kogu aeg allapoole tõmmatakse, kui ta head ja andekad küljed tähelepanuta jäetakse, kui ta saavutusi pisendatakse, tema pingutusi naeruvääristatakse. Sellises keskkonnas loominguline olla on omaette saavutus. Muidugi, siiski võimalik, kui väga tahta, kui teisiti ei saa ja kui eneseusku täielikult ära ei kaota. 

Mina ei saanud teisiti, aga kahtlen endas aeg-ajalt siiani...

Niisiis, inspiratsioon, inimesed, ei vähemat! Ah et armastus? Aga see ju ongi armastus!

Võlupeegel

 Ma vaatan võlupeeglisse,

näen noort ja nõtket naist,

näen pilku, tulvil armastust,

näen sedagi, et vaist

võib petta. Teda kaitseks seal,

kus kõik on alles ees.

Vaid kujutis on peegli peal,

kuid hing on peegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse

näen mitmekülgset naist,

näen pilgus julget unistust.

Sel teravam on vaist

kui noorel. Veidi väsimust,

kuid ilu enam veel.

Näen küpse naise armastust

seal võlupeegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse,

näen kindlameelset naist,

näen pilgust elukogemust

ja erakordne vaist

tast kiirgab. On see hingejõud,

mis peeglist vastu keeb?

Ta pole enam noor. Mis on,

mis ilusaks ta teeb?

Ma vaatan võlupeeglisse

näen kaunist vana naist.

Näen kõiki teisi naisi ka

ta silmis. Ja mu vaist

mind peegelpildis ühendab

mu elukaareteel

neist kõigiga. Ja pühendab

mind saladusse. Veel

ma mitmeid kordi vaatama

ja mõista püüdma pean,

miks võlupeegel näitab mul

neis kõigis naistes head 

ja ilusat. Siis taipan ma,

see pole peegel, kust

näen end, vaid tuleb Jumalalt 

nii palju armastust...

Notalgia paresthetica

Lugesite “nostalgia”? Ei, õige sõna on siiski notalgia!

Igatahes on tegu ühe diagnoosiga, mis kõlab nii armsalt ja mille kirjeldus on veel armsam. Kuulake vaid!

Eelmisel varasügisel tundsin esimest korda, et mu selg sügeleb aeg-ajalt ühelt poolt abaluu kohalt. Uurisin ise peeglitega ja palusin ka lastel vaadata, misasi küll seda sügelust tekitab, aga kõik tundus olevat täiesti normaalne. Ei midagi kahtlast! Sügelus jätkus ja muutus regulaarseks. Minus tõstis tasapisi pead ärevus. 

Olen aeg-ajalt oma nahka kontrollinud Niine nahakliinikus. Seal on kompetentsed arstid, kenad ruumid ja korrektne teenindus. Tõsi, rahakotti tuleb kergendada, ja üsna arvestatavalt. Ilmselt seetõttu valisingi esmalt hoopis õe visiidi. Õe juures olin ka kunagi varem käinud.

Õde tegi mulle toona pisut iluravi, kõrvetades üht-teist mu kaelal ja rinnal. Mul oli vasakul küljel üks latakas sünnimärgi moodi asi. Minu jaoks oligi see senikaua sünnimärk, kui toosama õde sama protseduuri käigus selle lihtsalt mingi instrumendiga raksaki! maha kraapis. Kui ma temalt aru pärisin, mida ta ometi oma arust tegi, kehitas ta õlgu ja teatas- tavaline seniilne keratoom. Tema jaoks ei tundunud seniilsus sugugi küsimusi tekitavat, pigem vastupidi. 

Aga liigun oma jutuga seniilsusest notalgia juurde tagasi. Seda diagnoosi õde ei teadnud. Arvas, et võiksin ikkagi arstiga konsulteerida. Esmalt õnnestus mul saada aeg riikliku polikliiniku nahaarsti poole. Kui ma oleksin teadnud, et diagnoos tuleb siiski Niinest, oleksin muidugi kohe eraarsti valinud. 

Too arst vaatas mu selga ning tuli välja eriakummalise järeldusega- nahaprobleeme pole, aga pöördugu ma perearsti poole. Et tegelikult mu sügelus polevatki sügelus, vaid valu, mida ma sügelusena tajun (?). Arvatavasti sapikivid, lisas ta. No tere hommikust! 

Olin üsnagi segaduses ja häiritud. Võtsingi perearstile aja, nagu kästud ja podisesin talle nahaarsti kahtluse ette. Perearst turtsatas naerma, et kuulvat esimest korda, et sapikivid seljasügelust põhjustavad. (Etteruttavalt ütlen, et mulle on sel aastal erinevate näitajate analüüsid tehtud, kõik on korras.)

Minu seljake ei lasknud end aga neist aruteludest üldse häirida. Tema sügeles ikka edasi, kui tuju tuli. Ikka parema abaluu juurest. 

Lõpuks viskas mul üle. Võtsin uuesti Niine kliiniku tee jalge alla. Sel korral siis arsti juurde. 

Uuring oli pikk ja põhjalik. Et kui juba tuldud, olgu kõik üle kontrollitud. Nojah, ja lõpuks tuli diagnoos: "Teil on notalgia paresthetica."

Oot, misasi!

Minuealistel naistel, kes liiga palju sundasendis istuvad, võib mõnikord hakata selg parema abaluu kohalt sügelema. Täpset põhjust ei teata. Vahel tekib selle koha peale ka õrnalt tumedam laik. 

Tundub jabur? Pole viga, mulle tundus ka! Aga guugeldage! 

Siis näete, et ma ei aja siin mingit jama.

Kui, siis õige pisut seniilset nostalgiat...

Külma ja kuuma mäng

Kuidas oli tulla

Läbi pimeduse ja lummetuisanud metsaraja

Siia, minu juurde?

Ulatan sulle tassi sooja teega

Su külmast kanged käed

Klammerduvad kohmakalt ümber selle.

Vaikid. 

Pliidi all löövad veidi niisked halud sädemeid.

Vist oli erakordselt külm? 

Juba päeval tundus sedaviisi.

Minu meelest olgu toas pigem soe...

Kas hakkas soe?

Su sõrmed silitavad kruusi siledat pinda.

Üles-alla. 

Mul on pliidi juurde asja. 

Tunnen su pilku seljal. 

Tardun hetkeks.

Heldeke, juba miinus kaheksateist!

Ah, kui palav siin on!

Lähen võtan selle kampsuni...

Su käsi.

On tulikuum.

Murdosa enne seda puudutust

Oli õhk kõige pinevam...

Hanges

 Armastan tohutult sooja. Mulle meeldib väga end kamina juures tugitoolis kerra tõmmata, villased sokid jalas ja soe pleed õlgadel. Ka suvisel ajal otsin sooje, tuulevaikseid kohti. Ujuma lähen väga harva- vesi peab siis tõesti ülisoe, nii 25 kraadi ringis olema. 

Ainus, mille hoian jaheda, on mu magamistuba. Mu uni on jahedas poole sügavam. Kui veel abielus olin, tuli sellest kõvasti tüli, sest talvisel ajal avatud aknaga magamine olevat vastutustundetu, suvisel lahtise rõduuksega lausa lollus- keegi võivat ju tuppa ronida. Juba tervelt aasta olen saanud oma aknaid ja uksi vaidluseta reguleerida ja selles on tohutu võlu. 

Väga kuuma sauna ma ei kannata. Sattusin sel sügisel Mustamäe elamusspaas mingile vihtlemiskoolitusele. Selle läbiviijaks oli kena noor mees, kes lubas, et eriti vihast leilitamist ta meiega ette ei võta, pigem sopsutab kerisele vett erinevate vihtade pealt, mida meile demonstreerib ja mida meie hiljem proovime ja hindame. Teate, ma hakkasin juba esimese viie minuti jooksul minestama, kuna seal valitses leilitagi meeletu kuumus! Kaks vihta, eukalüpti ja mingi muu taime omad, suutsin siiski ära kaeda, siis aga hüppasin püsti ja teatasin, et mina kahjuks enam ei suuda. Minu kannul lahkusid sellest ruumist peaaegu kõik seansil viibinud naised ja paar-kolm meestki. Mõelda vaid, nad oleksid võibolla otsad andnud, kui oleksin edasi kangelast mänginud! Tundsin end hetkeks nagu mingi põgeneva jõugu vaimne liider 😊

Normaalse olemise sain tagasi, karates ülepeakaela ühe pisikese basseini jääkülma vette.  

Eile tegime meie juures sauna. Et õues oli üle mitme aasta miinus kaksteist, tekkis millegipärast samuti kange kiusatus lumehange järele. Või oli see hoopis kihk oma taluvuse piire näidata? Igal juhul tegime challenge’i, millest võtsime osa mina, Helis ja trio. Oli see vast kogemus!

Kui sa end saunas peaaegu oimetuks oled istunud, see peab olema umbes sama tunne, nagu seal õnnetul vihtade üritusel, siis tuleb juuksed mütsi või rätiga katta, plätud jalga torgata ja pisut hullunud pilguga saunauksest õue tormata. Jooksmise pealt tuleb anda kiire hinnang ümbruskonnas kükitavatele lumahangedele ja kui aju on fikseerinud neist kohevaima, tuleb end sinna ilma mõtlemata pikali visata- algul selili, siis kõhuli. Tunne on esmalt röögatu, aga kui juba taas püsti oled karanud, ei tundugi enam nii jube. Uuesti saunalaval istudes torgib kogu keha mõnusalt ja asjal tundub jumet küll ja enam. Seda kõike me eile praktiseerisimegi. 

Ma ei ole eriline talve- ega lumefänn. Nagu ütlesin, armastan hirmsal kombel sooja. Sääraseid inimkatseid kavatsen aga kindlasti korrata. Mõnus eneseületamine. 

Meie uus koduloom

 Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega ka jänesest, närilistest, papagoist või- taevas hoidku- kaladest midagi kuulda, sest mul on nüüd uus lemmikloom, mänguasi, tööriist, kuidas soovite ja see teeb mu meele väga rõõmsaks, mõelda vaid, ma ei elagi enam puru ja pudi sees ja selle fakti auks tahaksin tõesti püsti aplodeerides hääle valla lasta:

“Robot, sinust ongi mu laul...”

Juurdlesin päris tükk aega- koristaja või robot. Kummalgi on õigupoolest head ja vead. Koristaja-kogemus on mul olemas, lausa viie erineva inimese näol, kellast nelja pean ausateks ja tublideks tegijateks. Viies oli natukene kahtlane, aga mis sest enam. 

Et neljast ülalmainitust kolm olid juba pensionieas, pidid nad mingil ajal oma töö tervislikel põhjustel üles ütlema. Neljas käiks aga ilmselt siiani kraamimas, kui poleks tulnud meie lahkukolimist V-ga ja minu ajutist ebamäärast rahalist seisu. 

Niisiis olen juba mitu aastat püüdnud ise meie majakest korras hoida ja eks see ole ka vaatamata sagedastele tagasilöökidele eam-vähem õnnestunud. Lapsed ei ole ju enam nii väikesed ja saavad ka ise kaasa aidata. 

Ometi oli mu põhiprobleem meie avatud 1.korrus. Seal keeb ikkagi päevast päeva nelja inimese aktiivne elu, mistõttu tekib rohkem ka sodi ja tolmu. Minu meelest pole midagi vastikumat, kui puru palja jalatalla all. Siinkohal ei saanud ka koristaja eriti aidata. Hea küll, üks päev on põrand sodivaba, järgmisel aga võin juba tunda, kuis mingid liivaterad ja leivapuru ja mis kõik veel mu jalatalla külge nakkuvad. Viimastel aastatel oligi meil tolmuimeja pidevalt pildil- tihti lausa keset tuba, et mul oleks hea-kerge tuuseldada, kui närvi püsti ajab. 

Ilmselt nüüd juba mõistate, miks robot-tolmuimeja üha sagedamini mu mõtteisse hakkas tulema. Teda saab ju seadistada igapäevasele usinale tööle, mis on hiigla-vahva! Nojaa, muidugi koristab ta vaid põrandapinda, muuga pean siiski ise hakkama saama, aga teate, sellestki on tohutu abi! 

Eile, kui meie uus seadeldis mööda laua-ja toolialuseid pusserdas, vaatasime lastega, et ta on tõesti otsekui mingi tore loomake. Kõige nunnum oli aga vaatepilt, kuidas tööst vasinud robotikene laadijat otsides õigest koridoriotsast mööda tuterdas ja seejärel veidikeseks segadusse sattus. Tõstsin ta hellalt ninapidi pesa poole, siis oli väsinud lemmiku kodutee juba kerge. 

Loviisa pani talle nime ka. Vist oli Gilbert.