Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega ka jänesest, närilistest, papagoist või- taevas hoidku- kaladest midagi kuulda, sest mul on nüüd uus lemmikloom, mänguasi, tööriist, kuidas soovite ja see teeb mu meele väga rõõmsaks, mõelda vaid, ma ei elagi enam puru ja pudi sees ja selle fakti auks tahaksin tõesti püsti aplodeerides hääle valla lasta:
“Robot, sinust ongi mu laul...”
Juurdlesin päris tükk aega- koristaja või robot. Kummalgi on õigupoolest head ja vead. Koristaja-kogemus on mul olemas, lausa viie erineva inimese näol, kellast nelja pean ausateks ja tublideks tegijateks. Viies oli natukene kahtlane, aga mis sest enam.
Et neljast ülalmainitust kolm olid juba pensionieas, pidid nad mingil ajal oma töö tervislikel põhjustel üles ütlema. Neljas käiks aga ilmselt siiani kraamimas, kui poleks tulnud meie lahkukolimist V-ga ja minu ajutist ebamäärast rahalist seisu.
Niisiis olen juba mitu aastat püüdnud ise meie majakest korras hoida ja eks see ole ka vaatamata sagedastele tagasilöökidele eam-vähem õnnestunud. Lapsed ei ole ju enam nii väikesed ja saavad ka ise kaasa aidata.
Ometi oli mu põhiprobleem meie avatud 1.korrus. Seal keeb ikkagi päevast päeva nelja inimese aktiivne elu, mistõttu tekib rohkem ka sodi ja tolmu. Minu meelest pole midagi vastikumat, kui puru palja jalatalla all. Siinkohal ei saanud ka koristaja eriti aidata. Hea küll, üks päev on põrand sodivaba, järgmisel aga võin juba tunda, kuis mingid liivaterad ja leivapuru ja mis kõik veel mu jalatalla külge nakkuvad. Viimastel aastatel oligi meil tolmuimeja pidevalt pildil- tihti lausa keset tuba, et mul oleks hea-kerge tuuseldada, kui närvi püsti ajab.
Ilmselt nüüd juba mõistate, miks robot-tolmuimeja üha sagedamini mu mõtteisse hakkas tulema. Teda saab ju seadistada igapäevasele usinale tööle, mis on hiigla-vahva! Nojaa, muidugi koristab ta vaid põrandapinda, muuga pean siiski ise hakkama saama, aga teate, sellestki on tohutu abi!
Eile, kui meie uus seadeldis mööda laua-ja toolialuseid pusserdas, vaatasime lastega, et ta on tõesti otsekui mingi tore loomake. Kõige nunnum oli aga vaatepilt, kuidas tööst vasinud robotikene laadijat otsides õigest koridoriotsast mööda tuterdas ja seejärel veidikeseks segadusse sattus. Tõstsin ta hellalt ninapidi pesa poole, siis oli väsinud lemmiku kodutee juba kerge.
Loviisa pani talle nime ka. Vist oli Gilbert.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar