Hanges

 Armastan tohutult sooja. Mulle meeldib väga end kamina juures tugitoolis kerra tõmmata, villased sokid jalas ja soe pleed õlgadel. Ka suvisel ajal otsin sooje, tuulevaikseid kohti. Ujuma lähen väga harva- vesi peab siis tõesti ülisoe, nii 25 kraadi ringis olema. 

Ainus, mille hoian jaheda, on mu magamistuba. Mu uni on jahedas poole sügavam. Kui veel abielus olin, tuli sellest kõvasti tüli, sest talvisel ajal avatud aknaga magamine olevat vastutustundetu, suvisel lahtise rõduuksega lausa lollus- keegi võivat ju tuppa ronida. Juba tervelt aasta olen saanud oma aknaid ja uksi vaidluseta reguleerida ja selles on tohutu võlu. 

Väga kuuma sauna ma ei kannata. Sattusin sel sügisel Mustamäe elamusspaas mingile vihtlemiskoolitusele. Selle läbiviijaks oli kena noor mees, kes lubas, et eriti vihast leilitamist ta meiega ette ei võta, pigem sopsutab kerisele vett erinevate vihtade pealt, mida meile demonstreerib ja mida meie hiljem proovime ja hindame. Teate, ma hakkasin juba esimese viie minuti jooksul minestama, kuna seal valitses leilitagi meeletu kuumus! Kaks vihta, eukalüpti ja mingi muu taime omad, suutsin siiski ära kaeda, siis aga hüppasin püsti ja teatasin, et mina kahjuks enam ei suuda. Minu kannul lahkusid sellest ruumist peaaegu kõik seansil viibinud naised ja paar-kolm meestki. Mõelda vaid, nad oleksid võibolla otsad andnud, kui oleksin edasi kangelast mänginud! Tundsin end hetkeks nagu mingi põgeneva jõugu vaimne liider 😊

Normaalse olemise sain tagasi, karates ülepeakaela ühe pisikese basseini jääkülma vette.  

Eile tegime meie juures sauna. Et õues oli üle mitme aasta miinus kaksteist, tekkis millegipärast samuti kange kiusatus lumehange järele. Või oli see hoopis kihk oma taluvuse piire näidata? Igal juhul tegime challenge’i, millest võtsime osa mina, Helis ja trio. Oli see vast kogemus!

Kui sa end saunas peaaegu oimetuks oled istunud, see peab olema umbes sama tunne, nagu seal õnnetul vihtade üritusel, siis tuleb juuksed mütsi või rätiga katta, plätud jalga torgata ja pisut hullunud pilguga saunauksest õue tormata. Jooksmise pealt tuleb anda kiire hinnang ümbruskonnas kükitavatele lumahangedele ja kui aju on fikseerinud neist kohevaima, tuleb end sinna ilma mõtlemata pikali visata- algul selili, siis kõhuli. Tunne on esmalt röögatu, aga kui juba taas püsti oled karanud, ei tundugi enam nii jube. Uuesti saunalaval istudes torgib kogu keha mõnusalt ja asjal tundub jumet küll ja enam. Seda kõike me eile praktiseerisimegi. 

Ma ei ole eriline talve- ega lumefänn. Nagu ütlesin, armastan hirmsal kombel sooja. Sääraseid inimkatseid kavatsen aga kindlasti korrata. Mõnus eneseületamine.