Igatahes on tegu ühe diagnoosiga, mis kõlab nii armsalt ja mille kirjeldus on veel armsam. Kuulake vaid!
Eelmisel varasügisel tundsin esimest korda, et mu selg sügeleb aeg-ajalt ühelt poolt abaluu kohalt. Uurisin ise peeglitega ja palusin ka lastel vaadata, misasi küll seda sügelust tekitab, aga kõik tundus olevat täiesti normaalne. Ei midagi kahtlast! Sügelus jätkus ja muutus regulaarseks. Minus tõstis tasapisi pead ärevus.
Olen aeg-ajalt oma nahka kontrollinud Niine nahakliinikus. Seal on kompetentsed arstid, kenad ruumid ja korrektne teenindus. Tõsi, rahakotti tuleb kergendada, ja üsna arvestatavalt. Ilmselt seetõttu valisingi esmalt hoopis õe visiidi. Õe juures olin ka kunagi varem käinud.
Õde tegi mulle toona pisut iluravi, kõrvetades üht-teist mu kaelal ja rinnal. Mul oli vasakul küljel üks latakas sünnimärgi moodi asi. Minu jaoks oligi see senikaua sünnimärk, kui toosama õde sama protseduuri käigus selle lihtsalt mingi instrumendiga raksaki! maha kraapis. Kui ma temalt aru pärisin, mida ta ometi oma arust tegi, kehitas ta õlgu ja teatas- tavaline seniilne keratoom. Tema jaoks ei tundunud seniilsus sugugi küsimusi tekitavat, pigem vastupidi.
Aga liigun oma jutuga seniilsusest notalgia juurde tagasi. Seda diagnoosi õde ei teadnud. Arvas, et võiksin ikkagi arstiga konsulteerida. Esmalt õnnestus mul saada aeg riikliku polikliiniku nahaarsti poole. Kui ma oleksin teadnud, et diagnoos tuleb siiski Niinest, oleksin muidugi kohe eraarsti valinud.
Too arst vaatas mu selga ning tuli välja eriakummalise järeldusega- nahaprobleeme pole, aga pöördugu ma perearsti poole. Et tegelikult mu sügelus polevatki sügelus, vaid valu, mida ma sügelusena tajun (?). Arvatavasti sapikivid, lisas ta. No tere hommikust!
Olin üsnagi segaduses ja häiritud. Võtsingi perearstile aja, nagu kästud ja podisesin talle nahaarsti kahtluse ette. Perearst turtsatas naerma, et kuulvat esimest korda, et sapikivid seljasügelust põhjustavad. (Etteruttavalt ütlen, et mulle on sel aastal erinevate näitajate analüüsid tehtud, kõik on korras.)
Minu seljake ei lasknud end aga neist aruteludest üldse häirida. Tema sügeles ikka edasi, kui tuju tuli. Ikka parema abaluu juurest.
Lõpuks viskas mul üle. Võtsin uuesti Niine kliiniku tee jalge alla. Sel korral siis arsti juurde.
Uuring oli pikk ja põhjalik. Et kui juba tuldud, olgu kõik üle kontrollitud. Nojah, ja lõpuks tuli diagnoos: "Teil on notalgia paresthetica."
Oot, misasi!
Minuealistel naistel, kes liiga palju sundasendis istuvad, võib mõnikord hakata selg parema abaluu kohalt sügelema. Täpset põhjust ei teata. Vahel tekib selle koha peale ka õrnalt tumedam laik.
Tundub jabur? Pole viga, mulle tundus ka! Aga guugeldage!
Siis näete, et ma ei aja siin mingit jama.
Kui, siis õige pisut seniilset nostalgiat...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar