Võlupeegel

 Ma vaatan võlupeeglisse,

näen noort ja nõtket naist,

näen pilku, tulvil armastust,

näen sedagi, et vaist

võib petta. Teda kaitseks seal,

kus kõik on alles ees.

Vaid kujutis on peegli peal,

kuid hing on peegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse

näen mitmekülgset naist,

näen pilgus julget unistust.

Sel teravam on vaist

kui noorel. Veidi väsimust,

kuid ilu enam veel.

Näen küpse naise armastust

seal võlupeegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse,

näen kindlameelset naist,

näen pilgust elukogemust

ja erakordne vaist

tast kiirgab. On see hingejõud,

mis peeglist vastu keeb?

Ta pole enam noor. Mis on,

mis ilusaks ta teeb?

Ma vaatan võlupeeglisse

näen kaunist vana naist.

Näen kõiki teisi naisi ka

ta silmis. Ja mu vaist

mind peegelpildis ühendab

mu elukaareteel

neist kõigiga. Ja pühendab

mind saladusse. Veel

ma mitmeid kordi vaatama

ja mõista püüdma pean,

miks võlupeegel näitab mul

neis kõigis naistes head 

ja ilusat. Siis taipan ma,

see pole peegel, kust

näen end, vaid tuleb Jumalalt 

nii palju armastust...